Minevik jääb alati meiega
Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul kogeda „Hetke” ja jõuda „Koju”, aga tabada tuuma ei ole mul õnnestunud. Nüüd tunnen ma lõpuks, et „olen elus”. Kerge see tee ei olnud, aga Kaus on mind kõnetanud.
Raske on öelda, millest oleneb lugeja jõudmine raamatuni (või raamatu jõudmine lugejani). Kas lugejast või kirjutajast? Kas ajast või inimesest? Kas kogemusest või kogenematusest? Mõnikord püüad ja püüad, aga uks jääb lukku, teinekord aga lihtsalt tead – nüüd on aeg käes selle raamatu/autori jaoks. Nüüd on leheküljed su ees valla, tõmbavad sind endasse, sulguvad vaikselt su kannul. Äkki näed süttimas maailma, mis seni on siinsamas kõrval tuhmilt tardunud olnud.
„Ma olen elus” räägib laias laastus ühe suguvõsaloo läbi mitme põlvkonna, keskseks generatsiooniks kaks venda ning nende vanemad ja järeltulijad. Kaus ei alahinda lugejat ega tee talle loosse sisenemist kergeks. Või siiski, aga ikkagi pisut petlikult. Avapeatüki unise maapiirkonna peibutavalt lihtne kriminaalsus lajatab lugeja järgmises peatükis käkaskaela nüüdisaegse ärimehe biomeditsiini maailma ning kolmandas viib ajas hoopiski aastakümneid tagasi. Et seejärel hüpata lausa tänapäeva muusikatööstusse. Iga peatükk on justkui omaette novell, mille lõpus tuleb puänt või kokkuvõte. Peadpööritavalt pillutatud lugeja jaoks, kellel tekib sportlik huvi, mis neid osi omavahel seob, saabub pidepunkt viienda peatüki paiku. Siis ei tule enam aeg-ajalt lehti tagasi keerata, otsida ja kontrollida; nimed hakkavad looma omavahel seoseid, lugu paisuma terviklikumaks. Kui esimesi peatükke võib lugeda vaid uudishimust, siis edasi tekib mingi mahe fluidum, lainete loksumine, mille rütm tõmbab endaga kaasa ning hakitud lugemisest saab sujuv nauding. Tükid, isegi kui nad veel päriselt paika ei loksu, tunduvad õiged, sobivad, parajad.
Pidepunkt saabub paraku valusalt, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sest loo südamik puudutab salamahti vägivalda ja selle mõju. Koduvägivalla, perevägivalla, mis loob viha ja vihkamist (vanemate) terrori vastu. Mustrit, mis kordab iseennast, olgu perekondlikus või ajaloolises mõttes. Mustrite mõju nii perele kui ka maale. Emotsioonidest tulvil tuline raev, mis tabab tükati tahtmatult, oskamata väljenduda teisiti. („Ma olen elus” lugemisaeg sattus kattuma linnateatri „Harakale haigus” lavastuse nägemisega, mis aitas mõningaid detaile selleski raamatus teisiti ja lähemalt näha.) Vägivald sünnitab vägivalda, aga hävitab iseend. Vast seepärast tundub tähtis, et selles raamatus on süüvitud ka surma ja kättemaksu.
„Ma saan aru küll, miks sa toppisid oma pead külmkappidesse, sest sinu sees pole kunagi olnud nii jahe, aga mina pole selles süüdi,” (lk 142) ütleb poeg põlglikult mõttes oma tulise loomuga isale, kes on eluaeg pidanud külmkapiparandaja ametit.
Nii nagu see on perekonna ja suguvõsa lugu, on see ka ühe koha lugu. Selle koha nimi on Tarurootsi. Sealses uhkes raudteejaamahoones on kõnealuse suguvõsa sünnipaik ja loo (peamine) tegevuskoht.
Tarurootsi koos lähedal asuva Seasaare ja Karukiviga jätkab traditsiooni, mille üle hiljuti on arutlenud näiteks Brita Melts – tänapäeva kirjanduses levinud väljamõeldud kohanimede tava, millest ometi paistab läbi tuttavaid maamärke. Nii asub ka Tarurootsi mõtteliselt selgelt kusagil Läänemaal, sest mainitakse nii lähedal asuvat Haapsalut kui ka seda, et siinsed elanikud sõja hakul Rootsi põgenesid. Raudteejaama loodud koduloomuuseum lennutab mõtte aga korraks hoopiski Käsmu kanti, kuigi pelgalt kohaliku entusiasti loodud muuseumi paralleeliga – teose tegevus toimub vääramatult ikkagi Eesti lääneosas.
Peategevusliin raudteejaamas toob meelde Urmas Lennuki „Rongid siin enam ei …”, ühe pisut ulmelise tegelase meenutused tekitavad déjà vu Rein Põdra „Vooriga”, meenuvad „meri ja mehed ja madalad”. Ei, ärge mõistke valesti, Kaus ei ole mahakirjutaja, vastupidi, Kaus näitab siin oma sügavaimat kirjanikupalet, suutes kokku segada kuuldu ja nähtu, vihjata ja viidata, ridade all ja peal. Alates sõjaeelsetest legendidest ja lõpetades tänapäevaste „pommuudistega”. Sähvatustena tabavad lugejat ümbritsevat valgustavad välgud – ma tean seda laulu, seda inimest, seda kohta –, et järgmisel hetkel vaibuda maad katvasse sügavasse pimedusse, milles nagu ärgates pead raputad ja mõtled, et küllap kujutasid seda vaid ette. Just nagu teevad teose tegelased kõnealuses kandis kuuldavasti tegutsevat võtmefiguuri, Kassnaist kohates.
Aga isegi mitte perekond ja koht ei ole ses raamatus kõik. Siin on Eesti igavene rahvusküsimus – sisserännanud venelanna kaudu, kellest saab oma kolleegi mehe armuke ja paradoksaalsel moel selle perekonna päästeingel. Ning nurkapidi ja peatükati on kõik seotud poliitikaga. Olgu tagasivaatena veremaigulisele vene ajale ja valimatutele valikutele, või tänapäeva toorele totrusele, millega ehitatakse rabedat riiki ersatserakondade toel. Ka poliitikat, ja eriti poliitikat puudutavas pooles võib lugeja leida äratundmist, aga jäägu see tuntavus iga lugeja enese otsustada.
Mind jäid sest raamatust kuklasse kummitama väljendid „Elu talumisest talumatult vaba” (lk 168) ja „Just inimestega koos olles tunnen ma ennast kuidagi üksi” (lk 247). Ja ebatavaline mõte, mis juhtuks, kui selle raamatu peatükke oleks järjestatud teisiti …
„Ma olen elus” veenis mind siiski rohkem kui ükski teine, et Kaus on kunstnik, andekas kirjakunstnik, sõnakunstnik, kes ei piirdu vaid sõnade ritta seadmisega, vaid loob nendega maailma, peegeldab seda, paneb neisse enamat kui lihtsalt loo. Kunsti mõistmiseks peabki kuluma aega, tundma tahet, olema elukogemust, õige kunst ei annagi end kätte esimesel kiirustaval vaatlemisel, teada tuleb tausta, tajuda aega, tunda tunnet. Tahaksin lõpetuseks öelda Kausi enda sõnadega sellest teosest: „Ma märkasin, ma nägin, ja see meeldis mulle” (lk 176).
—
REPLIIK
Täpp Tallinna kaardil
Kaus avanes mulle tegelikult juba mullukevadise Loomingu Raamatukogus ilmunud „Tallinna kaardiga”, mis pakub äratundmist ja nostalgiat ning paneb mõtte lonkima mööda oma mälestusi. „Tallinna kaart” jääb mulle igaveseks meelde ühe sattumuse tõttu. Istusin parajasti bussis ja lugesin peatükki bussisõidust ehk mõtetest, mis valdasid minajutustajat, kui kõrvalistuval poisil hakkas püksitaskust välja libisema roheline kaardike – kas tuleks sekkuda ja sellest teada anda või pigem jääda oma maailma. Kust läheb sunnitult ühes keskkonnas viibivate kaasinimese asjatu ja asjalise sekkumise õhuke piir, küsis kirjutaja ridade vahel.
Sel hetkel kostsid mu selja tagant üle bussi kõlaval häälel mitte just kõige sotsiaalsema meesterahva kained ja hingevalu täis sõnad: „Mul suri eile isa ära.” Paus. Hetk, mille jooksul võttis bussis maad haudvaikus. Püüdlikult normaalsel, aga kurvalt murduval häälel lisandus: „Eks ta üks joodik oli, aga kahju on. Ikkagi isa.” Ja ma põen siiani, et ei suutnud otsustada, kas või mida öelda … nagu kõik teisedki.
—
Rahu ei leidu ka Rauhalas
Mõnikord juhtub ka nii, et üks raamat, mida loed, sisaldab äkki võimatult palju vihjeid ja paralleele värskelt eelnevalt loetule või hoopis homsele, millel pealtnäha sellega justkui seost ei olegi. Teine on autor, maa, keelgi, kogemustest rääkimata. Aga sügaval allhoovuses aimad sedasama tumedat tuuma.
Nii eelnes Kausile minu lugemislaual rootsi kirjaniku Tove Alsterdali „Vaikusesse maetud”, mis jutustab Soome väljasurevast maakohast nimega Rauhala ning Londonis elavast noorest ajakirjanikust, rootslannast Katrinest, kes äkki saab teada, et Rauhalas kuulub tema emale kodutalu, millest haiglas lebav eakas ema kunagi kõnelnud pole. Aastakümneid kõdunenud lobudiku eest aga tahab keegi anonüümne huviline äkki maksta terve miljoni. Katrine sõidab kohale asja uurima ning satub ajalookeerisesse, mis viib tema enda suguvõsa juurteni. (Muide, see raamat pani jälle, vastupidi, teise pilguga nägema linnateatri etendust „Surnud hinged”.)
Sarnaselt Kausiga alustab ka Alsterdal kriminaalselt ning koorib samuti Teise maailmasõja eelsesse aega ulatuva looga kiht-kihilt salapäraloori piinlikelt põhjustelt, hirmudelt ja ootustelt, valedelt valikutelt ja võigastelt vigadelt. Kui Kaus räägib juurte needusest, siis Alsterdal kirjeldab juurteta inimeste oma. Kui Kaus puudutab Nõukogude julgeolekuorganeid ettevaatlikult ja põgusalt, pealiskaudselt ja rohkem aimamisi, siis siin on represseerijatel ning nende tegudel suurem roll. Kui Kaus nendib valikuvabaduse puudumist, siis Alsterdal näitab pisut ebatavaliselt seda, kuidas Soomeski leidus neid, kes Nõukogude riiki ilukõnest hullutatult ihkasid ja sinna mindi koguni vabatahtlikult ja säravsilmil, otse hukatusse. Mõlemas teoses antakse mõista, mismoodi aja kurjus mõjutab inimesi, perekondi, suguvõsasid, nihutab telgi parandamatult, nii et nihkesse jääb kogu järgnev elu ning rahu ei saa keegi, olgu Tarurootsis või Rauhalas.
Nii et kui neil päevil üks poemüüja, kellele ausalt tunnistasin, et ma ei suuda kahjuks ikka veel osta riideid, millel on viisnurgad, olgu või sinised, vastas naeratades, et ma pean endaga tööd tegema, tundsin end kuidagi süüdi. Pärast neid raamatuid tahaksin selja sirgu lüüa ja talle silma vaadates naeratades vastu küsida: „Kas ikka pean? Unustama ajaloo?”