Muuseum kui hariduskeskus

Muuseum ongi üks hariduskeskus, kui arvestada eri õppeasutuste õppekavasid, millele muuseum lisa pakub, inimeste elukestvat huvitegevust ja ka seda, et tipptasemel muuseum on kompetentsikeskus, mille kõigi valdkondade spetsialistidel (konservaatoritel, teaduritel, koguhoidjatel, näitusekorraldajatel jne) on oma valdkonnas nii teiste muuseumide kui ka haridusasutuste töötajatele midagi õpetada.

Sel sisulisel põhjusel on ka kehtivas muuseumiseaduses muuseumi mõistena kirjutatud: „Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, mis on üldsusele avatud ning mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel.”

Olla lihtsalt muuseum

Kuidas selliseid mastaapseid kohustusi kanda? Kõigepealt muidugi lihtsalt muuseumiks olles. Tegeled oma igapäevaste ülesannetega ning juba harid ja koolitadki. Kui aga muuseumi roll on nii üldrahvalik, nagu Eesti Rahva Muuseumi oma, siis tuleb haridusprogrammidele eriti rõhku panna, et jõuaks võimalikult hästi ja võimalikult paljudeni.

ERM-i hariduskeskuse loomine just seda eesmärki täidabki. Sellise eraldi kompaktse keskuse jaoks on meil ka head eeldused, sest tuleviku muuseumihoones Raadil on hariduskeskusele mõeldud spetsiaalne ala, mis ulatub läbi kahe korruse, on kohe peafuajee kõrval ja seega lihtsasti ligipääsetav.

Ka meie praegustes majades teevad muuseumiinimesed palju sellest, mis haridustegevuse alla käib. Pakume rahvakultuurialast nõustamist, õpetame õppepäevadel ja pikematel kursustel traditsioonilisi oskusi, viime läbi loenguvormis koolitusi. Meie õpetajatele suunatud kursuste õppekavad on registreeritud haridus- ja teadusministeeriumi vabahariduslike õppekavade registris. Tippsündmus on väga populaarne ja juba mitmendat ringi tegutsev kaheaastane rahvarõivakool, mille käigus teeb õppur juhendajate käe all endale ise rahvarõivad selga.

Nii et parima võtame Raadile kaasa, aga sinnagi ei mahu kõik, mida rahvas soovib. Arendame muuseumi uue hoone kõrval välja viiehektarilise nn teemapargi. Praegu on seal üksikute varemejuppidega tühermaa – tulevikus loodame partneritega koos luua vabaaja- ja tegevuspiirkonna, kus asuvad käsitöökojad ja eksperimentaalarheoloogia ala. Seal on võimalik juhendajate käe all vanade tehnoloogiatega tutvuda ja saab „ajas rännates” aimu kunagistest eluviisidest.

Teine suurem valdkond meie haridustöös on näitusi tutvustavad giidiga ekskursioonid ning mitmekesised muuseumitunnid eri teemadel ja eri kooliastmetele. Kui rääkida muuseumi rollist koolieelse raamõppekava ja nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekavade sisustamisel, siis sellest oleme järjest rohkem huvitatud nii meie ise kui on ka koolid. Muide, muuseumi poolt ongi väga tark pakkuda kogenud pedagoog klassiekskursiooni ette – kui ta vahetab lastele juba tuttava õpetaja tunniks ajaks välja, hakkab klassisisene mikrokosmos toimima teisiti, kuulavad ka need, kel tavaolukorras on rohkem asja teiste õpilastega ja klassi rollimängudega.

Eelmise aasta suvest töötavad meil osakoormusega kolm tegevõpetajat, kes samal ajal jätkavad oma tööd koolis. Nii nagu muuseumi teadurid ja metoodikud tegutsevad õppejõududena näiteks Viljandi kultuuriakadeemias ja Tartu kõrgemas kunstikoolis, oleme valmis juhendama ka abiturientide uurimistöid. Kohaldame ja arendame pedagoogilisi meetodeid ning korraldame kultuurihuvilistele üritusi. Samuti anname välja õppematerjale, mida kasutame tundides kohapeal, aga jagame (mõnikord ka müüme) hea meelega ka koolidele ja lasteaedadele.

Mida hakkame kindlasti tegema?

On asju, mida me praegu veel ei tee, kuid ruumitingimuste paranedes hakkame kindlasti tegema. Uues majas on head tingimused kutsuda ellu põnevaid loengusarju, mis kindlal ajal ja traditsiooniliselt korraldatavatena tõmbavad laia avalikkuse tähelepanu. Lektorid on nii meilt kui ka väljastpoolt. Meie uues muuseumis esinemise vastu tunnevad arvatavasti huvi ka teiste kultuuride tuntud mõtlejad.

Mu unistus on alustada omamoodi teadusteatriga, kus ehk vähem paugutataks ja vilgutataks kui looduteaduslikes teadusteatrites, kuid mis oleks samuti elamustele suunatud ja põnev, avastamisrõõmu pakkuv kaasav etendus kultuuriainesest – viiks tagasi aega, mil inimese kasutatav tehnoloogia tuli otse keskkonnast ja oskused eeldasid nii füüsika-, keemia-, bioloogiateadmisi kui ka head eelmiste põlvkondade pärimuse tundmist. Olgu tema nimetus siis pärimusteater, ajateater, kultuuriteater vms.

Samal ajal uute ruumide avamisega 2016. aasta sügisel või ka enne seda avardame oma kuvandit ja tegevust virtuaalruumis niivõrd, et saame rääkida Eesti Rahva Muuseumi televisioonist, mille vahendusel pakume üle veebi palju harivat materjali, korraldame õpitubasid, telekooli, näitame näitusi, anname rahvakultuurialast nõu ja korraldame harivaid vestlusringe.

Eesti Rahva Muuseumi kohalolek kõigi Eesti inimeste peas eeldab, et juba koolist saadakse kaasa vajadus olla muuseumiasjadega kursis, kasvada koos meiega. Et oleksime loomulik osa kõigi kultuuritarbimisest. Aga ka loomingust ja identiteedist, sest rahva muuseumi saab teha rahvas ise. Muuseumist leiab igaüks midagi oma rahva, suguvõsa ja kodukoha kohta – muuseum on kõigi meie nägu –, seetõttu on ERM-i uue näo kujundamisel võimalus kõigil lasta ennast pildistada nii, et ta talletatakse killukesena miljoni foto hulka. Muuseumis leiad iseend.

Loomulik on, et meie üleskutsele osaleda oma lippudega 2013. a kevadel muuseumi uue hoone nurgakivi panemisel reageeris kümneid koole, kes ilmestasid me rongkäiku. Loomulik on ka, et näiteks Hugo Treffneri gümnaasium tahab osa oma humanitaarsuuna klasside õppetööst hakata läbi viima ERM-i uue hoone klassiruumides. Sest muuseum on avarate võimalustega kool.