Olukorrast muinasriigis: arheoloogia-aasta 2014
Kolmanda aastatuhande neljateistkümnes aasta on saanud möödanikuks. Veel mõnda aega on see poliitikute ja analüütikute lahata, seejärel ajaloolaste uurida ja hinnata. Arheoloogide huviringi jõudmiseni kulub veel paar sajandit ehk rohkemgi. Kuid suurema väärtusega kui muinasteadlaste tulevane hinnang lõppenud aastale on teave, mis mullu aastasadade tagant meieni jõudis.
Selle väärtus on suur ja oluline tingimusel, et saadud infokillud ja tehtud üldistused on jäädvustatud andmekandjaile. Seda saavad kasutada nii tänapäeva uurijad ja huvilised kui ka tulevased, loodetavasti meist targemad põlvkonnad. Sellest vaatenurgast vaadatuna oli möödunud aasta igati märkimisväärne. Muinasteaduse leidudele ja välitöödele lisandus just 2014. aastal hulk trükiseid, mis talletavad teadlaste hinnangud muinasmaastikule ja sealt leitule. Kuid enne nendega tutvumist ülevaade leidudest.
Arheoloogid kahel rindel
Nagu eelmistel aastatelgi, jagunes muinasteaduslik tegevus kahte harru: teadlaste ja harrastusotsijate tegevusmaile. Ühenduslülideks muinsuskaitseseadus ja -amet korraldamaks mõlemat valdkonda nõustamise, lubade ja järelevalve asjus. Mullu anti välja 172 uuringuluba 40 arheoloogile väljakaevamisteks 98 külas ja linnas, nende hulgas esireas Pärnu, Tallinn, Tartu ja Viljandi. Kümnendik uuringutest oli kavandatud teadusteema lahendamiseks, mõni ka uute muististe otsimiseks, ülejäänud olid seotud mitmesuguste ehitustöödega. Otsinguvahendi kasutamise lube selleks, et otsida kultuuriväärtusega leide, anti harrastusotsijaile välja poole rohkem – kokku 284 korral.
Tõsi, viimaste hulgas on ka hobiajaloolased, kelle huvi on arheoloogiast kaugel, peaasjalikult köidab neid läinud sajandi sõdade pärand. Selle valdkonna leiupiirkondadest tõusevad selgelt esile Ida-Virumaa ja Harjumaa. Veealuseid uuringuid võeti ette kolmel korral 19.–20. sajandist pärit laevavrakkidel. Aasta jooksul lisandus 11 veealust mälestist. Leiud tõendavad, et Läänemere rikas allveepärand väärib kandmist UNESCO maailmapärandi nimekirja, ettepanekud selleks ongi tegemisel.
Varasemate aastate uurimistöö jätkuna toimusid plaanilised väljakaevamised professor Aivar Kriiska juhendamisel Narva jõe alamjooksu kiviaja maastikel ning Ragnar Saage eestvõttel Käku sepikojaasemel Saaremaal. Lääne- ja Raplamaa piiril asuva Maidla kivikalme järeluuringud pakkusid juhendaja Mati Mandeli sõnul jätkuvalt üllatusleide 10.–13. sajandist. Üle pika aja jõudis arheoloogide ja loodusteadlaste pilk Kaali peakraatri plahvatuskihtidesse. Sealt saadud söe ja taimejäänuste proovid võivad täpsustada kraatri tekkeaega.
„Uute” muististena võttis Heiki Valgu juhitud Lõuna-Eesti linnuste uurimisrühm ette Haapala Tornimäe Eesti kagunurgas, kus muinaslinnusele iseloomulike kindlustuste puudumine kinnitas, et tegemist võib olla hilisema vahitorni asukohaga, nagu nimigi viitab. Martin Malve viis lõpule keskaegse hukkamispaiga uuringud Haapsalu võllamäel. Emotsiooniderikka muistise uuringu esialgsed tulemused lubavad oletada, et seda kasutati 16. sajandi alguses. See omakorda viitab hukkamiste varasemale võimalusele keskaegses Haapsalus. Arvukatest ehitus- ja mullatöödega seotud uuringutest väärivad esiletõstmist osaühing Agu EMS päästekaevamised Narva piiripunkti laiendustöödel – välja kaevati keskaegne surnuaed 90 matusega – ning Tartu arheoloogide uuritud 575 matusega keskaegne kalmistu Jakobi tänaval.
Aardeküttidelt arheoloogidele
Harrastusarheoloogide ehk metallidetektoristide aktivasse jääb 2014. aastal 110 riigile üle antud leidu või leiukomplekti, millest umbes 30 võib viidata seniteadmata kinnismuistisele. Otsijate agarus ja leidude arv toob esile kaks piirkonda. Ida-Virumaal muistse Alulinna linnuse ümbrusest ja lähedalasuvast Varja külast saadi kokku viis leidu, sh kaks viikingiaegset hõbeaaret ja peitleid. Harjumaalt Kõue vallast tuli 2013. aastal leitud aardele lisaks veel kaks aaret, mille vanus ootab täpsemat määramist. Kaks 17. sajandi hõbeaaret tuli päevavalgele Õru vallast Valgamaalt.
Aasta leid
Tänu leidja teadlikule tegutsemisele jõudis tervikliku leiukogumina Tartu ülikooli arheoloogialaborisse 16. sajandi lõpus maapõue jäänud Kivijärve peitleid, leid avati kihthaaval. Välja puhastati kasetohuvakk, kuhu olid korralikult asetatud vasest spiraaltorudest ja kuljustest ehteribad ning nendega kaunistatud riideesemed. Varasemate leidudega võrdlemine annab alust arvata, et spiraalid ja sinise kanga fragmendid võivad pärineda naiste pidulikust peakattest. Kivijärve peitleiu avastamise ja uurimise lugu on hea näide, kuidas arheoloogide ja hobiotsijate koostöö täiendab teadmisi minevikupärandist.
Arheoloogilt lugejale
Lühiülevaate aasta jooksul toimunud teaduslikest väljakaevamistest leiab huviline juba kolmandat korda jaanuarikuisest Õpetajate Lehest pealkirja „Olukorrast muinasriigis” all. Pikemad kirjeldused arvukate piltide ja mitmekesise lisateabega on samuti jaanuaris kolmandat korda lugejani jõudvas Eesti arheoloogia aastakirjas Tutulus, mis ilmub ajakirja Horisont tasuta lisana.
Neile populaarsetele maakeelsetele ülevaadetele lisaks saab eriteadlane ning süvahuviga harrastaja põhjaliku info aasta jooksul pärast väljakaevamisi, iga detsembrikuu algul ilmuvast muinsuskaitseameti sariväljaandest „Arheoloogilised välitööd Eestis”. Viimane, 2013. aasta uuringuid kajastav 17. köide on 264 lehekülge paks. Paraku on kõnealune väljaanne juba aastaid selles kirjutavate teadlaste vajadustest johtuvalt ning info rahvusvahelise leviku huvides võõrkeelne. Peaasjalikult ingliskeelsetele artiklitele on siiski lisatud eestikeelsed kokkuvõtted ning pildiallkirjad.
Et loetelu ilmuvast arheoloogiaperioodikast saaks täielikum, nimetagem ära, et Teaduste Akadeemia kirjastuse ja ülikoolide koostöös ilmub ka ingliskeelne teadusajakiri Estonian Journal of Archaeology, mille mulluse 18. köite kolme vihu maht kokku on üle 600 lehekülje. Seega jätkub, mida muinasteadusest uurida. Kindlasti ootavad meid uued avastused ka alanud 2015. aastal. Meie kätes on meie mineviku tulevik!
—
Pühendunud uurijatele pühendatud
Arheoloogiliste sariväljaannete loetelu ei ole eelolevatega ammendunud. Vaadeldaval arheoloogia-aastal ilmus Tartu ja Tallinna ülikooli üllitatava sarja „Muinasaja teadus” 25. köide, pühendatud arheoloog Mare Auna 75. juubelisünnipäevale. Teeneka väliuurija, kääbaste ja paljude muude muististe asjatundja elutöö ülevaatele lisaks leiab lugeja sellest 16 mitmekesist artiklit Eesti ja Vene kolleegidelt. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjade 10. köide on pühendatud 2013. aastal lahkunud arheoloogi Silvia Laulu mälestusele. Tema alustatud, Ülle Tamla jt kolleegide lõpetatud uurimistöö „Peitleid Lõhavere linnamäelt” võiks olla tõeline maiuspala käsitööhuvilistele. Tegemist on 56 aastat tagasi muistse Lehola vanema Lembitu kantsist pärit peitleiu sisu avamisega. Linnuse hävimisel maasse jäänud ja tervikuna välja kaevatud kasetohust ehtevakas oli arvukalt ehteid, paelu, lõngu, käsitöövahendeid. Arheoloog Heiki Valgu sõnul võimaldab haruldane leid sissevaadet Muinas-Sakala käsitöömeistri toimetustesse.
Arheoloogia-aastasse 2014 jäi ka Eesti harrastusarheoloogia suurkuju, kodu-uurija ja muinsuskaitsja Oskar Raudmetsa sajas sünniaastapäev. Sel puhul andis Rae vallavalitsus ja koostaja Varje Malsroos välja paljude fotode ja dokumendikoopiatega koguteose „Kastepiisad kivilohkudes”. Lugeja leiab sellest lisaks elutöö ülevaatele koopiad sadakonnast artiklist, uurimisaruandest, õpperadadest, kirjavahetusest. Märkmetes kodukandi ajaloost leidub fakte muinasajast kolhoosikorrani, taimedest kalmistuteni. Sõjaajaloolist ja tunnetuslikku väärtust kannavad mälestuslood Soome Jätkusõjas osalemisest ning kirjavahetus tundmatu Lotta Svärdi liikmest neiuga. Sajand varem tegutsenud Jaan Jungi vääriline järeltulija, sadu kinnismuistiseid ning tuhandeid leide avastanud Oskar Raudmets ja tema pärand on jätkuvalt uurimist vajav varamu nii noortele kodu-uurijatele kui ka kogenud muinasteadlastele.