Öškamöška ehk missioon nagu vikerkaar

„Esimene asi, mida maandudes märkasin, oli komikeelne tervitus „Vidza loktöi Sykyykarõn!” – „Tere tulemast Sõktõvkari!”. Olin vaimustuses – komi keel! Komimaa!” meenutab kümme nädalat Komi kõrgkoolis eesti keelt õpetanud Lea Jürgenstein oma saabumist riigi pealinna.

Seekordne väljakutse oli Peterburi ja Moskva riikliku ülikooli eesti keele lektori kogemusega naisele eelmistest veelgi põnevam. Teda ootas 1996. aastal asutatud Komi Vabariigi riigiteenistuse ja juhtimise akadeemia. Kodulehe järgi igati modernne kõrgkool, millel on soliidsed välissuhted ja targad õppekavad.

Miks peaksid komid tahtma õppida eesti keelt?

Imestasin alguses ka ise nende eesti keele õppimise huvi üle, aga selgus, et neil on üks niisugune riigiteenistuse eriala, mille nimetuses esineb sõna „rahvusvaheline” ja kus õpetatakse kohalike omavalitsuste asjaajamist. Kaks aastat on tudengeid vastu võetud regionaalteaduste ja rahvusvaheliste suhete erialale, kus tulevaste omavalitsuste töötajad õpivad rohkesti ka keeli, seejuures on rõhk sugulaskeeltel. Soome ja ungari keele kõrval on õppekavas 140-tunnine eesti keele kursus, mis on jagatud kahele semestrile. Eesti keele õpetamine on sel õppeaastal pilootprojekt, mida toetab Eesti Instituudi eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu.

Pea ees tundmatusse (katkend blogist)

Maja perenaine, minu ühiselamu komandant Ljudmilla Nikolajevna, selline suur ja sooja olemisega vanem proua, võttis mu vastu nagu kuu pealt kukkunud printsessi. Juhatas kolmandale korrusele ühiselamu kõige värskemalt remonditud korterisse ja uuris igas teises lauses, kas ma ikka olen rahul sellega, mida näen.

No kuidas saab mitte rahul olla värskelt remonditud kahe suure toaga. Kõik lõhnab just nii, nagu oleks sama päeva hommikul vabrikust kohale toodud: uus mööbel, tutikas voodipesu, käterätikud ja Boshi triikraud, telekas on veel karbis ja kummuti sahtlis mõned kruvid, mis mööbli kokkupanijal kiirustades üle jäid. Kirjutuslaual on isegi kaks kena pildiraami. „Internet – see tuleb homme või hiljemalt ülehomme,” püüab komandant mu tuju tõsta. Ja ulatab mulle toa võtme, mille võtmehoidja küljes on sildike „Komnata ljuks”.

Kõik toimib suurepäraselt, kuni avastan, et toa mööbel on paigutatud nii, et pistikupesad, millesse tuleks ühendada elektri jõul töötavad köögiseadmed, lihtsalt nendeni ei ulatu. Järgmine katsumus on elekter. Tuleb ainult lülitile vajutada ja … Aga elektrit ei ole. Proovin läbi kõik neli pistikut. Pole. Vajutan ka lülitile, millest peaks süttima valgustus. Pole.

Valmistun üksildaseks pimedaks õhtuks, kui saabub … ei, mitte jõuluvana, vaid elektrik. Ehkki mulle tundub, et olen ta mõtte jõuga kohale mananud, on ta siiski nii päris, kui olla saab, sest poole tunni jooksul on mu luksuskambris läbi viidud tõeline tehniline progress: pistikupesad töötavad, laes põlevad lambid ja telekas näitab udupilti. Täiuslikust õnnest on puudu vaid internet.

Hommikul äratavad mind veidrad helid. Keegi puhub mingit veidrat muusikainstrumenti. Muidugi fanfaar. Õues teisel pool müüri ja okastraati on sõjaväeosa, seal ärkavad sõdurid. Nii on see täna ja järgmised kümme nädalat. Uus missioon on alanud.

Milline näeb välja üks Komi ülikool?

Akadeemia on väike ja rahulik. Selles on ligikaudu 500 tudengit päevases õppes nii riigieelarvelistel kui ka tasulistel kohtadel. Viimaseid näib olevat päris palju, mõnel erialal lausa pooled.

Esimene mulje uuest töökohast oligi just selline: soliidne modernne hoone, puhas ja valge, väga euroopalik. Kui vaadata, kuidas on investeeritud hoone välimusse ja sisustusse, siis mõistan nende uhkust. Üheski mu varasemas töökohas Venemaal pole olnud nii korralikku mööblit, nii puhtaid ja hästi sisustatud ning uusima tehnoloogiaga varustatud auditooriume. Kõikjal majas levib normaalne kiire WiFi. Kriiditahvleid ei ole, valge tahvel ja marker on aga alati olemas.

Kateeder, kus mu oskusi vajatakse, õpetab politoloogiat, rahvusvahelisi suhteid, kohalikku ja soome-ugri kultuuri. Olen meie kateedri ainus välislektor ja ainus välislektor n-ö päris välismaalt, sest külalislektoreid on teisigi, nt Marist, Udmurdist.

Sõktõvkari tudengielu näib aga olevat väga mitmekesine, sest linnas on ligi paarkümmend kõrgkooli ja instituuti, millest suurim on Sõktõvkari riiklik ülikool. Võib öelda, et Sõktõvkar on tudengilinn – õppurnoori kohtas kõikjal ning ülikooli ja instituutide olemasolu linnas oli tuntav.

Kes olid siis need eesti keele huvilised tudengid?

Minu kursust kuulasid esimese ja teise aasta tudengid, kokku kümme üliõpilast. Juba esimesel sekundil suutsid nad mind üllatada – kõik kümme seisid püsti. Ma ei mäleta, et meil oleks ülikoolis midagi sellist olnud.

Komi Vabariigi pealinnas võib leida kaks ausammast komi keelele. Linna uusim monument on mullu 1. oktoobril avatud mälestus­märk komi vanale, 14. sajandi viimasel veerandil (1370-ndatel) loodud 24 märgist koosnevale tähestikule. Tähestiku nimi anbur on tuletatud esimestest tähtedest: A ‘an’ ja B ‘bur’. Märkides on tunda nii slaavi kui ka kreeka mõjutusi, aga arvatakse, et selle loonud Permi Stefan mugandas ka vanu komi peremärke. Permi Stefan oli Komis nagu Martin Luther, kes pidas õigeks pidada emakeelseid jumalateenistusi ja tõlkis teenistusteks ja hingehariduseks tarvilikke usutekste komi keelde. Ta oli suur mees – õigeusu misjonär, komi koolide asutaja, komi tähestiku looja, tõlkija, filosoof.

Soojenduseks vestlesime niisama, selgus, et kaks olid Eestis käinud, ühel elavad Eestis isegi sugulased. Üks poiss tuli nõu küsima, millistes muuseumides Tallinnas ma soovitan käia, tal just vanemad plaanivad Eesti reisi. Kui küsisin, mida nad üldse Eestist teavad, siis märgiti esimesena, et keel on raske ja pealinn on Tallinn. Üks teise kursuse neiu teatas kurva tõe: see on maa, kus ei armastata venelasi.

Pooled mu tudengitest ei osanud aga üldse komi keelt ja ülejäänud olid seda kuigi palju õppinud või kasutasid kodus mõnevõrra. 400 km kauguselt Ussinskist pärit neiu rääkis aga, et tema vanaema näiteks ei räägi vene keelt, suhtleb temaga komi keeles. Ja ta kahetseb, et ei hakanud vanaemaga komi keeles rääkima, vaid vastas „prestiižses” keeles. Aga kui tunnis harjutasime lauseid „Mina olen …”, ütles ta oma rahvuse kohta ainsana, et on komi. Tubli tüdruk!

Tunni lõpus olid nad loodetavasti Eesti ja eesti keele kohta pisut targemaks saanud. Purustasin nende lootused, et eesti keeles pole nii palju käändelõppe ja keerulist morfoloogiat, nagu on komi keeles, ja sisendasin kõigisse pisut enesekindlust. Esimese tunni lõpuks oskasid kõik öelda oma esimese lause: „Minu nimi on …” Eesti keele õppimine tuli neile küll üllatusena, aga mitte ületamatu katsumusena. Kümnenädalase kursuse lõpus suutsid nad rääkida lühidalt endast ja leida olulist infot Eesti kohta internetist.

Mulle sealsed tudengid üldiselt meeldivad. Nad on julged, otsekohesed ja hästi positiivsed: kui ei saa aru, siis küsivad kohe, kui viga märkavad – ei jäta enda teada. Või vastupidi – kui asi ei huvita, siis ignoreerivad avalikult. Tundi lobisemisega ei sega, enamasti näpivad telefoni või tahvelarvutit. „Polnoje otsutstvije prisutstvija” (täielik kohaloleku puudumine) öeldakse siin selle kohta.

Kuidas erineb eesti keele õpetamine Eestis ja Sõktõvkaris?

Esimest korda õpetasin välismaa kõrgkoolis eesti keelt mittefiloloogidele. Seetõttu keskendusingi praktilisele ja funktsionaalsele keeleõppele, vähem oli tähelepanu grammatikal ja keele üksikasjadel.

Kui Eestis õpetades aitab kaasa keelekeskkond, siis kaugemal sellist toetust pole ja õpetajal tuleb seda luua tunnis. Seega pole see ainult keeleõpe, vaid ka kultuurikursus, oma maa, keele ja tavade tutvustamine. Eesti Instituut on lisaks õppevahendite hankimisele hoolitsenud selle eest, et lektoritel oleks võimalik näidata eesti filme ja mängida eesti muusikat. Sõktõvkaris võeti kõik see suure huviga vastu. Näiteks „Kevade” ja „Suvi” tekitasid palju küsimusi ja meil arenes põnev arutelu ajaloo ja maakultuuri teemadel. „Kertu” mõjus noortele aga väga liigutavalt, tundub, et nii mõnigi hakkas tänapäeva Eesti kohta rohkem huvi tundma.

Harjumatu oli, et tunniplaan polnud rutiinne, vaid igal nädalal uus. Reede õhtuks selgus, kuidas mu 8–10 nädalatundi olid jaotatud. See oli mõnevõrra tülikas, sest üsna raske oli teha plaane, näiteks kavandada pikemat retke linnast välja. Venemaa üks iseärasus on seegi, et õppetöö toimub ka laupäeviti.

Komi identiteeti otsimas (katkend blogist)

Ehkki igapäevaelu on siin venekeelne, püüan esimesel nädalal meeleheitlikult leida midagi Komist. Midagi nähtavat, kuuldavat, midagi päris komilikku, mis on andnud nime sellele 415 900 ruutkilomeetri suurusele maa-alale.

Akadeemia nimi – nagu kõigi riigiasutuste nimed sissepääsu juures – on kirjas nii komi kui ka vene keeles. Tunniplaanid, oluline info ja suurem osa elulisi asju akadeemias antakse edasi siiski vene keeles. Ka ümberringi kõlab valdavalt vene keel.

Etnograafiamuuseumis korraldatakse kaks korda kuus selliseid kursusi, kus valmistatakse mingeid traditsioonilisi esemeid. Osavõtu eest küsitakse 180 rubla (toona peaaegu neli eurot). Masterklass – seisab selle kohta teade muuseumi kodulehel. Buksan ehk kasetohust vilepill oli ennekõike mänguasi, karjaste muusikariist, aga abiks ka näiteks metsa eksinule, et saaks valju häält teha. Minu vile teeb häält, mis kõige enam meenutab meeltesegaduses vedurit.

„Nüüdsed noored tõepoolest ei räägi oma esivanemate keelt ega eriti huvitugi sellest,” ütleb Sõktõvkari ülikooli ja meie akadeemia komi keele professor Jevgeni Igušev, kes ise räägib komi keelt kodus abikaasaga. Tema lapsed, kes on saanud venekeelse hariduse, eelistavad vene keelt. Iguševiga, kes on kirjutanud komi-soome sõnaraamatu, kaitsnud Tartu ülikoolis doktoritöö Paul Ariste juhendamisel, saime jutule soome keeles.

Kui pealinnas Sõktõvkaris elab ligikaudu 230 000 inimest, kellest umbes 64 000 võib olla komi rahvusest, siis nende igapäevaelus domineerib vene keel. Iguševi arvates räägib ehk 15 000 neist oma keelt.

Komi keelt kuulen paar korda päevas – siis, kui telekas juhtub olema Rossija kanalil, millelt edastatakse ülemaalise uudistesaate satelliidina ka komikeelseid uudiseid. 

Kui palju sa ise komi keelt oskad?

Komisse sõiduks valmistudes püüdsin juba Eestis mõned olulised tarkused omandada: paar viisakusväljendit, arvsõnad ja lihtsamad sõnad, mis tundusid kuidagi soomeugrilikud. Sõktõvkaris õppisin aga kursusel koos 20 tudengiga, kellele komi keel oli kohustuslik aine. Komi on vene keele kõrval selle piirkonna ametlik keel ja tudengil on eksamil täielik õigus vastata komi keeles. Ka kohtus on inimesel õigus tunnistusi anda komi keeles. „Konstitutsiooniline õigus,” rõhutas meie õpetaja Marina Serafimovna.

Komi keel ise on vaimustav oma afrikaatide – sama häälduskohaga häälikute ühendite (näiteks dz, dž, tš) rohkuse poolest. Harjutasime neid esimeses tunnis, nii et keel sõlmes. Häälikutega peab olema täpne – mõž on vein ja kuritegu, aga mõš on selg. Kui pärast pikka harjutamist söandasin ühes tunnis publiku kuuldes lausuda komi keele kõige raskemat sõna – addžislõtõdž ehk nägemiseni –, mõistsin õpetaja Marina näoilmest, et vara veel.

Miks sulle komi keel?

Komi keelt õppima hakates kogesin midagi sellist, mida minuga pole aastaid juhtunud. Olin unustanud, mis tunne on õppida täiesti uut keelt, mille ühtegi sõna ei tea. Keelt, milles on häälikud ja häälikukombinatsioonid, mida mu emakeeles pole. Keelt, mille struktuur erineb mu emakeele või mulle tuttavate võõrkeelte omast.

Selle tunde kogemine on tõeliselt vägev. Arvatavasti tunnevad nii paljud mu õpilased.

Ma ei tea, kas ma kunagi ka päriselt komi keeles rääkima hakkan, aga just siin sain aru, et tundmatu keele õppimise tunnet on vaja igal kogenud keeleõpetajal aeg-ajalt isiklikult läbi elada ja meelde tuletada.

Mida sa selle kümne nädala jooksul veel tegid ja nägid?

Võõras keskkonnas elades tuleb paratamatult leppida üksindusega. Ehkki põhjas on inimesed väga lahked ja südamlikud, tundsin ometi võõristust ja suhtlemistõrget. Üks mu tuttav ütleski põhjuseks, et arvatavasti olen ma paljudele üleüldse esimene välismaalane, keda nad nägid. Küllap tegin nende arvates ka päris tavatuid asju: kuni suurte külmade saabumiseni käisin hommikuti jooksmas, olen taimetoitlane, tegin väga pikki jalutuskäike, millest kogunes arvutisse umbes tuhat fotot. Käisin läbi kõik linna muuseumid ja osalesin etnograafiamuuseumi meistrikursustel. Komi käsitööst sain suurepärase ettekujutuse ja seeläbi tekkis ka paar tuttavat.

Oktoobris osalesin siinsete kõrgkoolide suurel ühiskonverentsil. See oli väga suur üritus, ettekandeid peeti kahel päeval kümnes sektsioonis metsandusest õigusteaduse ja lingvistikani, toimus sümpoosion ja viis ümarlauda ning kaks plenaaristungit. Stendiettekannetest ei olnud nad aga midagi kuulnud.

Minu ettekanne oli 7. sektsioonis viimane. Valmistusin pikaks ootamiseks ja huvitavate sõnavõttude kuulamiseks. Selgus aga, et pooled ettekanded jäid ära, sest esinejad ei tulnud kohale, ning kogu lugu sai kahe ja poole tunniga läbi. Ootasin ka mingit sellist üritust, kus saaks mõne inimesega tuttavaks, küsida uurimisteemade kohta või lihtsalt rääkida. Kui viimane ettekanne peetud, mindi aga kohe laiali.

Internetita ei kujuta elu muidugi ette. Skype ja Facebook hoidsid mind kursis pere ja sõprade eluga, uudiseid sain Postimehe võrguversioonist ja olin andunud ETV vaataja.

Stiilsed tänavanimed (väljavõte blogist)

Inimesed elavad tänases Komi pealinnas Sõktõvkaris eramutes Komsomoli tänavas ja Komsomoli põiktänavas, Kolhoosi ja Pioneeride ning Krupskaja tänavas. Loomulikult pole unustatud viimast suurt sõda, sest linnaäärsed eramud on muu hulgas ka 65-aastat-võidust tänavas (ulitsa 65-let-pobedy). Mina elan rahvuslikul tänaval, Natsionalnaja ulitsal, kus on trobikond halle ja igavaid 1970. aastate paneelmaju. Läheduses on väikesed tänavad uuemate ja vanemate puumajadega. Minu töökoht asub aga aadressil Kommunistlik 11 (Kommunistitšeskaja). Keegi mu komi tuttavatest pole poole sõnagagi maininud, et linna peatänava nimi Kommunistitšeskaja kõlab tema arvates kuidagi ebasobivalt. Enne revolutsiooni oli see Trjohsvjatitelskaja ehk kolme pühaku tänav.

Millal sa Komisse tagasi lähed?

Kui kõik läheb nii, nagu esialgu plaanitud, siis astun Peterburist Sõktõvkari suunduvale lennukile märtsi kolmandal nädalal. Saabun Komimaa hilistalve, lumi ja jää hakkavad seal sulama aprilli teisel poolel. Uus missioon peaks kestma kaheksa nädalat.