Piimasuppi ja heeringat ehk Suured rännumehed ja osavad kohanejad

23. jaan. 2015 Krista Kumberg lastekirjanduse uurija, kriitik ja raamatukoguhoidja - Kommenteeri artiklit

Eelmine aasta rõõmustas lugejaid kahe mõneti ühtemoodi, aga samas ka väga erineva muinasjuturaamatuga. Mõlemad on aukartustäratavalt paksud ning sisaldavad pealtnäha sarnaseid lugusid. Kuid üks sobib lugemiseks lastele, teine on nn akadeemiline väljaanne, milles pole jutte mugandatud, seevastu on neid kommenteeritud ja lisatud veel üht-teist teabelist. Üks sisaldab vendade Grimmide muinaslugusid, teine eesti imemuinasjutte, mille seast suur osa meenutab kahtlasel kombel esimesi.

Mõlemad kätkevad ka muid muinaslugusid kui neid, mida meil üha uuesti välja antakse. Kui märkad jälle poes „Punamütsikese”, „Lumivalgekese”, „Okasroosikese” ja „Tuhkatriinu” järjekordset väljaannet, siis meenutab see kohalikku seltskonnaajakirjandust, milles ringlevad samuti ühed ja samad näod. Näib, nagu oleksid Grimmid kahe peale kogunud ja kirja pannud ainult kümmekond lugu, mitte paarsada. Kakaduu kirjastus tuletab mahuka, 75 muinasjutust koosneva kogumikuga, mille originaal ilmus Saksamaal aastal 1962, meelde, et Grimmidel on varuks hoopis rohkem huviväärset.

Anderseni kõrval on Grimmid need, kelle muinasjutte Eestis juba ammuilma ja teistest sagedamini välja antakse. Neid on tõlgitud saksa, vene, inglise, koguni itaalia keelest. Praegused vanavanemad lugesid kapsaks kogumiku, mis ilmus 1960. aastal. Emade-isade aegne on Jaan Tammsaare piltidega ning ilmunud aastal 1981.

Kõige arvukamalt sisaldab Grimmide jutte Odamehe kirjastuse välja antud raamatukolmik „Muinasjutte” I–III (1993–1997) – tervelt 195 lugu. Väljaanded pole suunatud lastele. Seda aimab pelgalt kujundust vaadates. Esimene ja kolmas osa on tõlgitud saksa keelest, teine mingil põhjusel vene keelest. Kolmik tundub kõige autoritruum – koledused kärpimata, jubejutte pole kõrvale jäetud. (Muuseas, Pirkko-Liisa Surojegini kaunite piltidega „Muinasjutte” (2008), mis on kujunduse poolest läbi ja lõhki lasteraamat, pole samuti hirmsaid seiku vältinud ega välja jätnud.)

Vastselt tõlgitud kogumiku originaal pälvis Saksamaal ilmudes oma kujunduse ja illustratsioonide eest kõrgeid autasusid. Valdavalt mustvalgete piltide autor on Werner Klemke. Pilte on palju ja kõikjal – nad on pugenud teksti vahele, mahutanud end leheservale, sirutanud sealt järgmise lehe serva, hakanud vinjetiks ja päisliistuks ning laotunud üle kahe lehekülje. Kunstnik kujutab tegelasi humoorikalt – ka vanatont, noaga relvastatud isand ja hiigelsuur karu näevad välja pigem muhedad kui ohtlikud.

Pealkiri sõltub tõlkijast

Lähemal uurimisel saab selgeks, et kõik 75 lugu on meil eesti keeles varemalt avaldatud. Pealkirjad võivad vastavalt tõlkija eelistustele olla erinevad. Näiteks ühe varasema trüki ümberpanija pidas paremaks nimed eestipäraseks muuta. Tegelikult on „Lõõritav lõvilinnuke” ja „Kargleja laululõoke” üks ja seesama lugu, nagu ka „Emand Holle” ja „Lumeeit”. Kogumikku valitud muinasjuttudel on kasukas kammitud ja küüned lühemaks viilitud (aga mitte välja kistud, nagu paljudel uutel ümberjutustustel). Grimmidelt leiab ohtralt muinaslugusid, mida nende esialgsel kujul ei söandaks üle lastetoa läve lasta. Näiteks kõigile tuntud Tuhkatriinu lugu lõpeb nõnda, et tuvid nokivad võõrasõdedel silmad peast. Kindlam on lõpetada lõiguke varem, kui linnud Tuhkatriinu õlgadele maanduvad.

Seda mõistsid kogujad ka ise ja olid oma lugude esimesed mugandajad. Küllap on rahvajutule omane otsekohesus ja julmus hädaolukorra loomisel ning kurja karistamisel põhjus, miks ringleb ikka üks ja seesama sisult leebem ja/või juba kohendatud repertuaar. Kahjuks võib adapteerimine tuua kaasa muinasjutu moraali lihtsustamise. Vastilmunud raamatust leiab loo Karumehest, kus kurat teeb sõduriga kaupa, lootuses mehe hing endale saada. Too aga täidab tingimused, naib kena näitsiku, kes teda ka koledana armastas. Näitsiku õed pagevad suurest pettumusest ja kadedusest metsa. Siinkohal lastepäraseks muudetud lugu lõpeb. Tegelikult aga sooritavad õed enesetapu ja kurat võib kiidelda – ühe hinge asemel sain omale kaks! Lasteraamatuna on aga vastne väljaanne magus pala.

Kui kirjandusookeani kuldkalake lubaks täita siinkirjutaja kolm soovi, siis üks nendest oleks, et kunagi antaks meil välja Grimmide muinasjuttude täielik ja kommenteeritud väljaanne.

Kirjandusmuuseum kutsub allikale

Eesti muinasjuttude kommenteeritud väljaanne on aga ilma kuldkalakese sekkumiseta juba ilmunud. Nimetades muinasjutte muistse põlve päranduseks, ennemuistseks jutuks, esivanemate varanduseks, paigutame need mõtteliselt muuseumiriiulile, kus nende pealt küll vahel heldinult tolmu pühime, aga ei arva, et meil nendega tänapäeva asjalikus igapäevaelus mingit pistmist oleks. Aegunuks arvatud muinaslugu aga „elab edasi oma õnnelikku elu”.

Muinasjutud on ennast kõikjal sisse seadnud, kuid töötlemise-mugandamise tõttu hakkavad meelest minema nende algsed kujud, algne mõte.

Eesti kirjandusmuuseum annab meile võimaluse käia ära allikal. Selleks ei pea minema nende arhiivi kuuetuhande kirja pandud imemuinasjutu manu. Sari „Monumenta Estoniae Antiquae” (pealkiri laenatud Jakob Hurdalt, kes seda aastal 1904 setukeste laulude väljaandes pruukis) jõudis rahvalaulude, muistendite, vanasõnade ja mõistatuste avaldamise järel muinasjuttudeni. Hiljaaegu ilmus teine köide imemuinasjutte – kokku avaldati neid 315, oma järge ootavad looma- ja novellmuinasjutud.

Mäletan oma lapsepõlvest kohtumist ühe väga veidra muinasjuturaamatuga. Pealkirja „Eesti muinasjutud” kandvas raamatus polnud ühtegi pilti. Selle, 1967. aastal ilmunud antoloogia karuste lugude lugemine oli nagu täiskasvanute juttude salaja pealtkuulamine. Ei valitud seal sõnu ega väljendeid, ei peidetud pehme polstri alla jubedaid juhtumusi, mis tegelasil elus ette tuli.

„Eesti muinasjutud I” esimene ja teine raamat pakuvad samalaadset elamust. Ehkki väljaanne pole rahva ette saadetud elamuslikkuse saavutamiseks. Tegemist on tüübiantoloogiaga, milles koostajad on valinud iga muinasjututüübi kohta välja paar-kolm tekstivarianti. Setu- ja võrukeelsetele muinasjuttudele lisatud tõlked teevad lugemise muu kandi rahvale lihtsamaks. Sama huvitavad kui „teemad variatsioonidega” on tüübikommentaarid, mis näitavad ära loo leviku, osutavad rahvusvahelistele paralleelidele ja toovad esile kohaliku töötluse eripära. Iga kommentaari lõpust leiab nende väljaannete bibliograafia, kust taolist lugu veel lugeda võib. Teose registrid lasevad lugejal aduda, kui põhjaliku töö on koostajad ära teinud, ja huvi tekkimisel saab registreid pidi minnes teemasse süvitsi sisse elada.

Kas sellel tähtsal folkloristikateosel on midagi pistmist ka tavalise lugejaga? Või jääbki see uurijate pärusmaale asjatundlikke kasutajaid ootama? Julgen väita, et raamat on huviga loetav, muinasjutud oma ehedas, silumata olekus on nagu piimasupp ja heeringad, mida rikas vend ühes loos vaese venna imeveskil jahvatada laskis, kui sellele küüned taha sai (lk 285–286). Muinaslugudest leiab nii poeetilist kui ka tahedat lugemist. Grimmidelt või mujalt tuttavate muinasjutusüžeede variandid annavad aimu, mis on eestlastele või konkreetselt jutustajale tähtis olnud, milliseid väärtusi nad hindasid. Olustik ja karakterid on läbini meie, ehkki mitmel puhul näib, nagu oleksime lood laenanud. Muinasjutt on aga tubli rännumees ja hea kohaneja. Väga raske oleks tema algupära mingile kindlale rahvale omistada.

Küll saab antoloogiast teada, millised lood meil kõige enam levinud on. Näiteks lohetapja tüüpi jutte on meil üles tähendatud 220 varianti, imelise põgenemise süžee esineb aga koguni 265 jutus. Levinud on ka lood kuningatütrest klaasmäel (151), rikkast ja vaesest vennast (150), käoks muutunud vaeslapsest (125), tänulikest loomadest (115), tugevast Matsist (113), Tuhkatriinust (107). Elustavast raamatust ja tugevast mõrsjast on aga õige vähe ülestähendusi, vastavalt kuus ja neli. Ainult ühe üleskirjutuse leiab loost „Kalliskivi kala kõhus”, milles saab selgeks, et omada õnne on parem kui evida raha. Samuti ühe üleskirjutusega on esindatud jututüüp suurest „meheaust”, mille frivoolne süžee läheneb naljandile. Lugu kannab pealkirja „Osavad vennad”.

„Üksvahe ei sallitud ennemuistseid juttusi. Pidi patt olema. Kurivaim pidand ikka sinna ligi toppima ja ennast näitama, kus ennemuistseid juttusi reagitud.” Nii kõneles jutustaja Krõõt Põldmäe 1898. aastal oma rahvaluulekogujast pojale Kristjanile (lk 518). Muinasjuttudest selgub, et kurjavaimu meie esivanemad küll ei peljanud. Vanahalvalt andis kulda ja imelisi esemeid välja petta („Hansu imepill”, lk 381), vanasarvik võis olla omakasupüüdmatuks abimeheks („Mölder valmistab imp-ampi”, lk 328), lesknaisel polnud midagi selle vastu, et poissmehest vanapaganaga paari heita („Kuldpüksitraksid”, lk 369), rehepapp võttis vanapagana poja omale kasulapseks („Vanapagana poeg Mats”, lk 408).

Seda va kurivaimu vaenati hoopis vähem kui saksu. Vaat nendele oli küll hea imeliste abimeeste käest saadud võluriistade abil kätte maksta – olgu selleks tantsima sundiv pill või kotist välja kargavad malakad.

Muinasjutud peegeldavad aega

Nõu ja abi ei põlanud meie esivanemad ära kelleltki võtta, olgu selleks hiirekene, ennastohverdav kassikene, hall vanake või vanapagan ise. Muhedalt ja maalähedaselt mõjub see, et taevainglid võisid appi tõtata ka konnade kujul („Imelikud kuningapojad”, lk 543–545). Taevas võis aga elutseda hoopistükkis vanajuudas ise („Jutt õest ja kolmest vennast”, lk 586–598). Töödeldud muinasjutud algavad ja lõpevad enamasti kinnistunud vormelitega. Värskendav oli lugeda hoopis teistsuguseid õnnelikke lõppe ja tahedaid lõpulauseid: „Kes seda juttu ei usu, maksku üks rubla!” (lk 306), „No ja nüüd on jutukene otsas. Aga kui keegi annaks ühe topsi viina, siis ma jutustaksin muinasjutu päris lõpuni” (lk 368).

Meie muinaslood on täis karmi elu ja julmust. Siin tükeldatakse, nülitakse, sandistatakse, keedetakse, süüakse ära; kes lihtsalt maha lüüakse, sellel on veel hästi läinud. Kui kuri karistada saab, siis see ongi õnneliku lõpu eeldus. Muinaslood pärinevad ajast, mil sõjad, taplused-tapmised, tõved, ohud ning surm olid tavalised, lugusid jutustasid täiskasvanud ja noored isekeskis, äärmuslik ja värvikas kujund jäi paremini mällu, töötas paremini. Niisiis ei maksa julmust ja vägivaldsust muinasjuttudes pahaks panna, sellel on oma roll. Praeguse aja filmimaailmas näidatava kõrval on ka kõige õudsem muinasjutt puhta poisike!

Kummaline küll, aga imemuinasjuttude uskumatuid imesid täis lugudes on palju omaaegset argipäeva, lood peegeldavad läinud põlvkondade meelelaadi, väärtushoiakuid, sotsiaalseid suhteid, suhteid peres ja kogukonnas. Lihvimata-poleerimata esitus toob selle paremini esile. Antoloogia pakub ehedaid elamusi ka lusti pärast lugejale.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!