Pilpa Kusti ja Ümera mees käisid koolis
Kuidas saab nii koleda nimega elada, ohatakse vahel, hoolimata vanarahva tähelepanekust mehe ja tema nime teemal. Minu meelest oleks õpilastele tore ülesanne uurida, miks ja kuidas inimesed endale just sellised perekonnanimed said. Vahel selgub vastus nimest endast, võtkem või Mäeltsemees.
Nimekoomika olevat algelisemaid koomikaliike. Algeline või mitte, nalja saab nimedega ikka. Ka koolis, ning enamasti üldse mitte pahatahtlikku.
See oli vist kuuendas klassis, kui tegime kunstiõpetuse tunnis endile eksliibriseid. Õpetaja andis nõu võimalusel perekonnanimest inspiratsiooni otsida. Poiss, kelle perekonnanimi oli Kalmisto, joonistas oma eksliibrisele surnuaiaristid. Õpetaja leidis, et see on liiga sünge, ja soovitas midagi muud välja mõelda.
Omaette vahva uurimisteema on hüüdnimed. Milliseid nimesid ja miks õpilased oma kaaslastele annavad? Meie koolis käisid vennad Konn ja Kärbes. Mul olid klassiõdedeks näiteks väga vahvad tüdrukud Junn, Juss, Palsa ja Relss, õe klassis õppisid tütarlapsed Pomm, Pilpa Kusti ja Ümera mees.
Ärge väga ehmatage, need nimed olid tihti inspireeritud pärisnimedest. Pilpa Kusti perekonnanimi oli tegelikult Laast ja Relsi perekonnanimi Roopa.
Oma osa võisid nimepanekul mängida persooni välised kriteeriumid. Suurt kasvu koolivenda kutsuti rannarahvale kohaselt Heeringaks, Kilusid oli aga ühes peres lausa mitu põlve. Räägiti: noor Kilu ja vana Kilu.
Juula, Kiilike ja Kakuke olid juba natuke igavamad hüüdnimed. Kahju, et ei taibanud kooli ajal küsida, mida kaaslased ise oma hüüdnimedest arvavad, aga ei mäleta, et keegi kurtnud oleks.
Kolmandaks võis inimesele hüüdnime anda tema tegude järgi. Nagu Naistelehe kolumnist Myrakas (seegi hüüdnimi), kes üritanud hakkida salatit sama kiiresti nagu Jamie Oliver ja olevat äärepealt pälvinud indiaani nime: Üheksa Sõrmega Koba.
Ja kui sa juba kord olid endale hüüdnime saanud, siis oli see sul küljes nagu pigi. Nimega läheb ikka nagu laulu sisse panekuga. Meie külas elas täismees, keda hüüti Kitu-Poisiks. Miks, enam ei mäletatud.
Õpetajad loomulikult teadsid õpilaste hüüdnimesid ja läksid vahel isegi mänguga kaasa, olgu meelega või kogemata. „Kiilike, armas laps, ma ei taha sinuga pahandada, aga …”alustas kehalise kasvatuse õpetaja leebet epistlit. Aga kõik hüüdnimed ei olnud nii nunnud. Ükskord klassiekskursioonil kaotas klassijuhataja närvid ja käratas ringitraavivale poisile: „Kärss!” Ei teagi, kes seepeale rohkem ehmatas, kas hüütav või õpetaja ise.
Õpilased panid hüüdnimesid mõistagi ka õpetajatele. Kord läks uus õpilane õpetajate tuppa ja küsis pahaaimamatult õpetaja Muna. (Head pedagoogid juhatasid, kust küsitut leida, ja selgitasid abivalmilt, et Muna polegi tema päris nimi.) Vahel läks ka halvemini. Üks õpetaja haavus südamest hüüdnime Tuvi peale, kui seda kogemata kuulma juhtus, ja pragas tüdrukute „kaarnakarja” läbi. Minu nimi on see, mis vanemad mulle pannud on, kordas ta vihaselt. Põhikoolipiigad ei solvanud toda õpetajat meelega. Kui anda inimestele valida, kas olla Muna või Tuvi, siis küllap oleks enamik parema meelega Tuvi. Tuvi on ju täitsa armas lind.
Piir hea ja halva nalja vahel on mõistagi õrn ja pealegi igaühel erinev. Huumorimeel ja empaatia kui targa inimese tunnused on mõlemad õpetajaametis kulla kaaluga. Üks meesõpetaja rääkis loo, milles pole küll midagi pistmist nimedega, küll aga õpilaste rumala naljaga. Poisid küsisid tunni ajal luba tema arvutist midagi vaadata. Õpetaja lubas, ise kirjutas samal ajal tahvlile. Natukese aja pärast arvutile pilku heites tardunud ta ehmatusest. Poisid olid jätnud tema kuvariekraanile pehmelt öeldes siivutu pildi. Küllap meelega, et näha, mida õpetaja selle peale teeb. Õpetaja jättis reageerimata. „Ei osanud,” tunnistas ta, aga vahel ongi mitte midagi tegemine kõige targem tegu.
Järgmist tundi andis õppealajuhataja. Õpetaja läks pärast küsima, kuidas poisid käitusid. „Olid kuidagi imelikud, kohmetud,” tähendas kolleeg. „Ei tea, mis neil täna oli.” Õpetaja teadis, aga vaikis. Järgmisel päeval tulid poisid vahetunnis õpetaja juurde, andsid kordamööda kätt ja palusid vabandust. Kohtumine kulges, nagu vanasti öeldi, soojas, vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Respect!
Hea ja halvakõlalised nimed. Lemmikud saavad sageli rõõmsakõlalisi hüüdnimesid. Näiteks Atsi -Astridile, Hele-Mallele Sule-Jüri (Malle isa oli klassikaaslaste seas väga popp), ise olin kogu keskkoolile Miki (Mikiver). Ikka on otsitud ja käibele lastud hüüdnumesid. Kui kellegi kohta öeldakse Keegu, siis ta vist seda ongi. Aga Tuvi on lausa hellitusnimi (Tuvike), oli meil Tuvi Vilhelmine keda kutsuti hoopis Villuks, tema rautas ka traktoreid ja mootorrattaid. Õpetajaks olemise aja jooksul nooremad õpilased enam Mikit ei mäletanud, siis kostis ikka üle koolimaja tunni algul pärisnimi ja lapsed tõttasid klassi poole. Hüünimed on omamoodi tunnustus, kui just ei nimetata toobi-Jussiks või tondi-Toomaks.Tüdrukuid hellitatakse hüüdnimedega siiski harvemini, neist ei ole tavaliselt head kambajõmmi.Pean tunnistama. et minul oli hakkamist nimetada pärast kooli õpetajaid lihtsalt Villuks ja Efiks (Eframa), neist said kolleegid. Kommentaariumid aga lausa kubisevad hüüdnimedest, las nad siis olla. Tundub olevat lõbus!