Rakvere Teatris esietendub igihaljas „Buratino”
Rakvere Teatrile toob 2015. aasta kaasa suure sündmuse – 24. veebruaril on teatri 75. sünnipäev.
Aasta esimese uuslavastusena etendub 6. märtsil suures saalis Aleksei Tolstoi jutustusel põhinev ning Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulusõnadega vürtsitatud „Buratino”. Palusime lavastaja Üllar Saaremäel rääkida, miks see materjal, mida on Eestis mitu korda lavastatud, just nüüd Rakvere teatri lavale jõuab.
„Selle loo puhul on ainult tervitatav, et ta teatud aja järel jälle teatrilavale jõuab. Eelmisest lavastusest Tallinna linnateatris on möödas 15 ja üle-eelmisest tollases noorsooteatris pea 40 aastat. Ma arvan, et lapsed, kes neid lavastusi vaatamas käisid, on juba ise emad-isad ja vanaemad-vanaisadki. Ja kuna Rakvere teatri praegune trupp sobib selle teatrimaagiast rääkiva muusikalise lasteloo lavaletoomiseks, siis otsustamisel küll miks-küsimust ei tekkinud. „Buratino” on üle aegade ulatuv lugu väärtustest, millest peaks rääkima iga põlvkonna lastele. Nii nagu maailmakirjanduse klassikalised tegelased – näiteks Hamlet või Cyrano de Bergerac – vastandab ka Buratino end sellele maailmale, kuhu satub. Ta saab õige ruttu aru, mis on hea, mis halb, ja asub heade poolele. Ta ei ole kaasajooksik ning sellised vastasseisjad on maailma edasi viivad tegelased. Nii elus kui ka kunstis.”
Dramatiseeringu teksti lugedes – aluseks on võetud 1978. aastal noorsooteatris lavale tulnud Adolf Šapiro lavaversioon – torkab silma päris suur annus ühiskonnakriitikat ja irooniat, mis tekitavad küsimuse, kas tegu on ikka lastele või ehk hoopis täiskasvanutele mõeldud looga.
Üllar Saaremäe: „Kui vaadata lastelugusid, mis on suutnud luua täiesti oma universumi – näiteks Muumitrollid või Harry Potter –, siis hea lugu ei pruugi olla ainult lastele või ainult täiskasvanutele – sellest oskavad enda jaoks noppida kõik, kes asjaga kaasa mõtlevad. Iga lugu on täpselt nii paks ja tihe, kui sügavale vaataja või lugeja suudab seda vaadates-jälgides minna. Nii ka „Buratino”. Loo esimene plaan on muidugi puunukkude seiklused, nende omavahelised suhted, headus ja kurjus, aga sügavamas plaanis võivad teemad hoopis mujale viidata. On ju Tolstoigi selle materjali teatava allegooriana kirjutanud ning kui „Buratino” 1978. aastal noorsooteatris lavale tuli, oli ridadevaheline poliitiline ärapanemine üsna terav. Märksa teravam kui tänapäeval, sest me ei ole ju enam nukuriik, vaikne, vaga nagu tiik. Oleme jõudnud oma riigini, kuigi nii mõnigi võib-olla tahaks olla nukujuht ja liigutada meid, inimesi, kui marionette. Aga võrreldes ajaga, kus see tõesti ka reaalselt nii toimis, on kontrast ikka väga suur. Küll aga võib praegu neid nukujuhte igasugustes muudes situatsioonides olla varjatuna nii, et me isegi ei tea sellest. See päevakajalisus ei ole oma kõlapinda kaotanud. Ma arvan, et hea ja üle aegade kestva lasteraamatu teebki klassikaks see, et ta on loetav nii lapsena kui ka täiskasvanuna ja igal ajal on sealt midagi uut avastada.”
„Buratino” esietendub Rakvere Teatris 6. märtsil. Buratinot kehastab Imre Õunapuu ja papa Carlot Lauri Nebel ning teistes rollides on Saara Kadak, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Helgi Annast, Liisa Aibel, Marin Mägi-Efert, Maarika Mesipuu-Veebel ja Indrek Apinis.
Märtsis jõuab esietenduseni Maksim Gorki ja Jussi Sorjaneni „Põhjas” ning aprillis Marie Jonesi „Sinatraga kuu peale”.
Suvel mängib Rakvere Teater Lahemaal eelmise suve menukeid – koguperelavastust „Mina olin veel väikene” ning iiri lugu „Üks pealuu Connemaras”. Täiesti uue vabaõhulavastusena esietendub teatri taga pargis mastaapne Arto Paasilinna „Maailma õnnelikem küla”.