Sissevaade mehaanika ja metallitööde õpikusarja
Uus õpikusari ei toeta kutseõppe üleminekut väljundipõhisele õppele.
Uue aasta esimestel nädalatel ilmus SA Innove kodulehele mehaanika ja metallitööde 7-osaline õpikusari. See on koostatud programmi „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008–2013” raames ning katab kõik mehaanika ja metallivaldkonna kutseõppes olulised valdkonnad. Need õppematerjalid on kutseõpetajatele suurepärane abivahend, kust põhimõisteid meelde tuletada ja mida õppijatele lugemiseks soovitada.
Kutsekoolid töötavad ettejoonistatud raamistikus, ühiskonna ja töömaailma kirjeldatud tellimuse alusel. Õpetajatele on seejuures pandud kohustus tegutseda nii, et kool oleks kõigile õpilastele köitev, et keegi ei langeks välja ning kõik sooritaksid kutseeksamid. Kasutasin siinkohal sõna „kohustus” rõhutamaks, et just koolist välja langenud ja kutseeksami läbinud õppijate arvude alusel mõõdetakse kutsekooli töö tulemuslikkust.
Nimetatud õpikusari ei aita kahjuks kooli mingil viisil köitvaks muuta. Nimelt on kutseõppele kutsestandardite kaudu antud ülesanne tegutseda kompetentsuspõhiselt. Õppekavade reformiga on aga kehtestatud põhimõtted ja planeerimise süsteem, mis võimaldavad õppeprotsessi üles ehitada ainult väljundipõhiselt. Mitte ükski kutseõppe koordinaator ei taha sisendipõhisest lähenemisest enam midagi kuulda ega näha. Seetõttu jääb mulle sügavalt arusaamatuks, miks telliti kutseõppe oma ala professionaalidelt õpikusari, mis ei vasta meie kutseharidussüsteemis kehtestatud nõuetele, on suunatud minevikku ega toeta kutseõppe üleminekut väljundipõhisele lähenemisele.
„Tootmise korraldamine” on esimene kutsekoolidele mõeldud õpik, mis aitab mõista nüüdisaegse tootmise korraldust ning nõudmisi. Kuivõrd valdaval osal kutselistest pedagoogidest ei ole tootmisettevõttes töötamise kogemust, on raamat neile suurepärane abivahend. Kutseõppes õppijad omandavad tootmise korraldusega seotud kompetentsuse kõigis erialamoodulites ning ettevõttepraktikal. Enda rolli mõtestamine ettevõtluskeskkonnas on aga koondatud kohustuslikku moodulisse „Karjääriplaneerimine ja ettevõtluse alused”. Kokkuvõttes ootame 3.–4. kutseõppe tasemel eelkõige seda, et kooli lõpetanud noor tööline oskab korraldada oma töökohta, orienteerub tellimusega kaasnevates dokumentides, valdab ohutuid töövõtteid ning kontrollib oma töö tulemust. Üldisemas plaanis aga teab, miks ettevõtte põrandatel on kollased jooned, mis on ISO ja CE. Selles mõttes lendab õpiku materjal kutsekooli vajadustest oluliselt kõrgemal ning on sisuliselt mõeldud kasutamiseks kutsekvalifikatsiooni kõige kõrgemal astmel ehk eelkõige tulevaste tootmisjuhtide väljaõppes.
„Keevitustööd” annab väga hea ülevaate keevituse eri liikidest ning toreda kokkuvõtte keevitamise põhivõtetest. Kutseõppe praktikas ei ole aga üldiste teemade jaoks enam kuigi palju aega jäetud. Kusagil viimast templit ootav uus riiklik õppekava on koostatud „Keevitaja, tase 4” kutsestandardi nõudmistele-ootustele vastavalt ja juba tekitanud keevituse kutseõpetajates suure segaduse. Praegu ei kujuta veel keegi ette, kuidas viia õpilased senisest lühema ajaga senisest mitu korda kõrgemale kutseoskuste tasemele: kvaliteeditase B senise C asemel; kolm keevitusviisi senise kahe asemel; asendid PA, PB, PC ja PF senise PF asemel. Seetõttu oleks oodanud, et uusi nõudmisi toetama tellitakse õpik, mis õpetajaid metoodiliselt kas või natukenegi aitab.
Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli robotkeevituse seade – kool on juba praegu valmis õpetama robotkeevitust. Foto: Anu Kull
„Mehaanilise töötlemise tehnoloogiad ja kasutatavad seadmed”. See pingitöö õpik on sarnane keevitustööde õpikuga. Juba aasta jagu kestnud töö uue metallilõikepinkidel töötaja kutsestandardi ning uue riikliku õppekavaga on tulevikusuundumuse kõigile selgelt kätte näidanud. Tööturul ei ole enam kohta konventsionaalsetel pinkidel töötajatele ja kutsekoolid peavad pingutama, et koolitada töötajaid, kes valdavad nii konventsionaalseid kui ka APJ-pinke, rõhuga viimastel. Õpikus on rõhk asetatud seevastu just konventsionaalsetele pinkidele ning APJ-pinkidega seotud teemadele pühendatud hinnanguliselt ainult kümnendik mahust. Kuna metallilõikepinkidel töötaja kutseõpetajatelt oodatakse uue kutsestandardi ja riikliku õppekava rakendamisel veel vingemat saltot kui keevituse kutseõpetajatelt, siis oleks just sellelt õpikult oodanud väljundipõhist õppetööd arvestavat metoodilist tuge.
„Metalltoodete valmistamine, koostamine ja viimistlemine” on teemavaliku poolest tänasest praktilisest raamistikust õnneks ees ja aitab ehk seetõttu kaasa diskussioonile koostelukksepa ameti sisu üle. Kõigile on teada, et kutseõppesse sisenejate huvi koostelukksepa ameti vastu on viimastel aastatel oluliselt vähenenud, tootmise huvi lukkseppade vastu aga püsib ning on killustatud eri suundade vahel. Kutsekoolide otsene ülesanne on noortele lukksepatööde ametid „maha müüa”, teha need neile huvitavaks, näidata perspektiivi. Õpikus on rõõmustav rõhuasetus lehtmetalli töötlemisel. Praeguseks kadunud koostelukksepa kutsestandard oli suunatud masinaehituse koostetöödele, mistõttu senises väljaõppes suurte metallkonstruktsioonide koostamisele eriti tähelepanu ei pööratud. Samas on aga just suurte konstruktsioonide koostetööd lukksepatööde väljaõppe üks olulisemaid arengusuundi.
„Lehtmetalli töötlemistehnoloogiad” on ainus õpik antud seerias, mille koostamisel oli võimalik kasutada nii kutsestandardit kui ka riiklikku õppekava. APJ-metallilõikepinkidel töötaja on sellega nüüdsest ainus metallitööde amet, mis on kaetud kutsestandardi nõudeid arvestava õppematerjaliga.
Õppekavad, mille toetamiseks on mõeldud õpikud „Mehhatroonika komponendid” ja „Robotitehnika kutsekoolidele”, on koolielu argipäevas liigitatud elektroonika ja automaatika õppekavarühma. Mehhatroonika õpikust saab otseselt õppetöö ilmestamiseks kasutada ligikaudu ¾ käsitletavatest teemadest. „Robotitehnika kutsekoolidele” on selle valdkonna õppematerjalidest aga tõepoolest esimene. Mõlema õpiku kasutamisel õppetöös ei saa siiski mööda faktist, et teemat on käsitletud liiga keeruliselt ja seetõttu on need kasutatavad ainult osaliselt.
Õpikute ülesehituse, teemavaliku ja keelekasutuse alusel otsustades tundub, et need on mõeldud kasutamiseks kutsekõrgkoolis. Sissejuhatustes on küll välja toodud, et õppematerjalid abistavad kutseõppeasutuste õppureid, kuid keelekasutuse osas ei ole ükski koostajatest endalt küsinud, milline on õpiku sihtgrupi keeleline tase ning intellektuaalne vastuvõtuvõime.
Algus on tehtud!
Kokkuvõtteks peab ütlema, et väga suur töö on tehtud ning kõigi kutseharidustasemete õpetajatel on nüüd lõpuks olemas päris oma õpikud! Nii et esimene samm on tehtud, alus on pandud ning sellelt põhjalt on juba oluliselt lihtsam teha järgmisi, väljundipõhist õpet toetavaid õpikuid. Põhiline materjal on läbi töötatud ja edasi ongi jäänud ainult selle materjali muutmine väljundipõhiseks ning kohandamine erinevate tasemete kutseõppuritele. See aga on juba suurem töö, mis eeldab tegijateks ilmselt ka suuremat meeskonda.