Teenekat Keila-Joa kooli ähvardab sulgemine

30. jaan. 2015 Elo Lindsalu, kirjandusteadlane - 8 kommentaari

Tallinnast vaid 28 km kaugusel on väike ja maaliline Türisalu kosk, rand ja rannamets. 1960. aastate algul avastas doktor Elena Müllerbek – kes pani aluse laste reuma teaduslikule uurimisele Eestis – sealkandis suusatades mahajäetud sõjaväekasarmud: neli elumaja ja söökla. Tohtril tuli mõte asutada puhta õhuga männimetsa internaatkool reumat põdevaile lastele, kelle tarvis oli Hiiu lastehaiglas eraldi osakond ja kellest paljud sinna ikka jälle tagasi tulid. Teiste lastearstide ja teadlaste abiga õnnestus tal see idee kiiresti ellu viia ning juba 1964. aasta sügisel avati eestiaegse ehituskvaliteediga hoonekompleksis 120 õpilasega Keila-Joa sanatoorne internaatkool (edaspidi Keila-Joa kool). Moodsa arhitektuuriga mitme tiivaga ühekorruseline uus koolimaja valmis 1976. aastal.

2012. aasta sügisel andis tollane haridusminister Jaak Aaviksoo välja otsuse Keila-Joa kool sulgeda. Kolm lapsevanemat vaidlustasid kohtus otsuse ja võitsid. Kool jäi püsima. Mullu suvel tähistas Keila-Joa kool pidulikult ja rahvarohkelt oma 50. sünnipäeva, kooli likvideerimisplaanist seal ei räägitud. Nüüdseks on aga haridus- ja teadusministeerium otsustanud liita kooli Tallinna K. Pätsi vabaõhukooliga, mille käigus Keila-Joa kool iseseisva juriidilise asutusena kaoks. Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski allkirjastas käskkirja selle kohta 9. jaanuaril, seda on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul alates käskkirja avalikustamisest.

Uudis on ehmatav, eriti neile, kel koolist head mälestused. Poliitika­uuringute keskuse Praxis 2011. aastal läbi viidud meditsiiniliste erivajadustega laste üldhariduse uuringu lõpparuanne sedastab, et Keila-Joa kool võiks edukalt olla üldhariduskoolile tugibaas, kus õpivad õpilased, kelle õpetamine tavakoolis nõuaks palju rohkem tähelepanu ja kulutusi kui erivajadustega laste koolis. Kuigi sanatoorses koolis õppivate laste arv on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud, ei viita see tingimata vähenenud vajadusele selliste koolide järele, kinnitavad Praxise analüütikud. Nii on Facebookis loodud toetusgrupp „Keila-Joa kooli sulgemise vastu”, kus on 243 liiget.

Kooli sulgemise tagamaid selgitavad HTM-i koolivõrgu osakonna konsultant Jürgen Rakaselg ning Keila-Joa kooli direktori kohusetäitja Kristi Kivipuur.

Keila-Joa kooli likvideerimise ühe põhjusena on HTM nimetanud seal õppivate laste hulga tunduvat vähenemist viimastel aastatel (veel 2000. a oli koolis 168 õpilast, 2012. a 81, 2013. a talvel ainult 56). Kas haigeid lapsi, kellele tavakooli tempo ja stress üle jõu käivad, siis enam polegi? Kui ma ise 1980. aastate alul paar aastat Keila-Joal õppisin, oli seal lapsi üle 200.

Jürgen Rakaselg: Lapsi on jäänud aasta-aastalt vähemaks ning praeguseks on neid seal järel 18.

Miks nii on läinud, kas põhjus on taas eestlaste negatiivne iive? Olen kuulnud ministeeriumi järjekindlast, aastaid kestnud Keila-Joa kooli väljasuretamistaktikast – olevat koondatud õpetajaid ja takistatud uute laste vastuvõtmist.

J. R.: Ka negatiivne iive mängib rolli, lapsi on nii vähe, et neile käib tohutu jaht, koolid saavad ju laste pealt nn pearaha ja loodavad kergete somaatiliste haigustega lastega ise hakkama saada. HTM ei ole kordagi keelanud võtta vastu neid lapsi, kes vastavad kooli põhimäärusele. Me ei eita, et aastate vältel on olnud probleeme selliste lastega, kes ei ole kooli sihtrühm. Kui me pärast kohtuvaidlust kõik lapsed üle vaatasime, selgus, et raskete somaatiliste haigustega [st krooniliste kehaliste haigustega] lapsi oli vaid kolm ning artriiti põdes vaid üks laps. Õpetajate koondamine on järgnenud alati vastavalt laste arvu vähenemisele, mitte vastupidi.

Järelikult on kooli põhikontingendi moodustanud õpiraskustega ja/või probleemsetest kodudest pärit lapsed, kelle vanemad või vanem [praegu ongi kõik Keila-Joa kooli õpilased üksikvanema perest] pole suutnud oma lapse eest piisavalt hoolitseda – kes võib-olla pole iseendagagi karmides kapitalismitingimustes hakkama saanud. Kas ei võiks neile lastele siiski jääda võimalus ajutiselt õppida heas ja toetavas internaatkoolis?

J. R.: See probleemse kodu argument on meil arutuse all olnud, õppenõukogus tehti ettepanek muuta isegi kooli põhimäärust, aga see tähendaks paljude teiste laste väga ebavõrdsesse olukorda panekut, samuti vastuollu minekut praegu kehtiva sotsiaalhoolekande seadusega. Sisuliselt tähendaks see sotsiaalsete probleemide lahendamist riikliku erikooli abil. Ei saa jätkata sellist praktikat, et võtame juhuslikkuse alusel erikooli lapse, kes vajab nt nädalas korra psühholoogi abi või mõnel päeval sooja sööki. Praeguseks õpivadki sellised lapsed elukohajärgses koolis. Etaloniks võiks võtta Põhjamaade mudeli, mille järgi esmane lastekaitse ja hoolekanne on suuresti omavalitsuse korraldada ning haridus tehtud kättesaadavaks kõigile – lapsi tuleks võimalikult vähe eristada.

Kas pole see mudel meie ­olusid arvestades pisut ulmeline? Põhja­maade mudel Eesti moodi tähendab ehk hoopis olukorda, kus isa on Soomes tööl (või mujale kadunud) ja ema peab lastega üksi toime tulema, mis käib mõnelegi üle jõu.

Kristi Kivipuur: Sel juhul on ette nähtud õpilaskodud, kus laps võib elada pühapäeva õhtust reede õhtuni. Kui teised maakonnad on suutnud tagada omale ühegi õpilaskodukooli, siis suurel Harjumaal on kõigest 12 õpilaskodukohta. Siin peaks omavalitsuste käest küsima, miks see nii on. Neil on olnud vist lihtsam suunata lapsi Keila-Joale. Väikesel Läänemaalgi on mitu sellist kooli: Kasari, Nõva, Noarootsi õpilaskodud. Tekib küsimus, miks Tallinna-lähedases hea maksutuluga vallas peab riik veel lisaks pidama ülal sellist kooli?

Lätis ja Leedus on ehitatud uusi internaatkoole, Leedus näiteks olevat internaatkoole praegu isegi rohkem kui Nõukogude ajal. Alati on ca 10% lapsevanemaid, kes ei taha oma lastega tegelda ega ole neile ka mingiks heaks eeskujuks või kes küll tahaksid, aga on sattunud raskesse olukorda.

J. R.: See on pigem kurb, et see Lätis-Leedus nii on, seda peaks kahetsusega vaatama. Tänase seaduse eesmärk on, et perest eraldatud lapsi oleks võimalikult vähe.

Tallinnas Pirita-Kosel asuv K. Pätsi vabaõhukool on „tundeelu- ja käitumishäiretega” laste jaoks, seal on ka autistid. Ei tundu usutav, et terve aruga ja andekas laps, kel on näiteks liikumispuude tõttu raske suures koolis treppidest üles ronida või üldse kooli jõuda, saab vabaõhukoolis sama hea hariduse kui tavakoolis. Pigem võib tal vaimsete häiretega lastega pidevalt koos olles õpimotivatsioon kaduda ning tema võimed võivad jääda välja arendamata. Keila-Joa koolis õpiti omal ajal tavaprogrammi järgi ja seal olid suurepärased pedagoogid, mistõttu näiteks minu õpitulemused ei langenud, kui pärast kaht aastat tavakooli tagasi läksin.

J. R.: Tänane põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et peame lähtuma kaasava hariduse põhimõttest. See tähendab, et vähem tuleb kasutada eristavaid meetmeid ja suunata erivajadusega lapsed õppima elukohajärgsesse kooli, luues seal vajalikud tingimused. Ka lapsevanemal on õigus nõuda koolilt kohandusi, mis võimaldaksid tema lapsel õppida vajadustele vastavalt. Ligi pooltes Eesti koolides käib praegu alla saja õpilase. Nii väikesed koolid ei tohiks öelda, et nad ei saa erivajadusega lapsega hakkama. Hämmastaval kombel kipuvad mugavalt käituma just suurema õpilasarvuga koolid, mis on muidugi kurb.

Miks arvatakse, et eriprogrammi järgi õppimine on hea lahendus? Koduõppel olevad lapsed on ju suuresti kaasõpilastest ehk oma sootsiumist ära lõigatud, nad ei harju nõnda eakaaslastega suhtlema ja teistega arvestama.

J. R.: Koduõpe ei ole kindlasti hea variant. Räägime pigem eriprogrammi järgi õppimisest tavakoolis. Pahatihti näeme hoopis kooli mugavust: ei taheta ühe lapse pärast hakata tegema mingit individuaalprogrammi, vaid suunatakse ta erikooli ja keskendutakse pigem tervetele lastele. Individuaalne õppekava võib tähendada ka suuri muudatusi, näiteks seda, et laps ei osale kõigis kohustuslikes ainetundides – tal on lühem koolipäev kui teistel. Kui kõik muud abinõud on ära proovitud ja miski enam ei aita, alles siis võiks tulla erikooli suunamine.

Kohtuotsuses (Tartu halduskohus, 10.01.2013) on mainitud, et ministeerium on jätnud analüüsimata ja hindamata selle, kas raskete somaatiliste haigustega lastele on tagatud nende erivajadustele vastavad võimalused üldhariduskoolides. Kui kaugele selle analüüsiga jõutud on?

J. R.: On oluline märkida, et Keila-Joa koolis õppivatest lastest olid vaid kolm last kooli põhimäärusele vastavad ehk raskete somaatiliste haigustega lapsed. Seal õppis näiteks sageli hingamisteede haigusi põdevaid ja kooli töötajate lapsi, mis ei ole kindlasti eetiline.

K. K.: Keila-Joa kool oli mõeldud ajutise lahendusena, kuni reumahaige lapse tervenemiseni. Statistika järgi olevat üle 80% seal õppinud lastest paranenud. Viimasel ajal on aga koolimajas olnud ohtlikke elektrilühiseid. Seal on külmasillad, elektrisüsteem ja veevarustus on vananenud. Tean krooniliste haigustega lapsi, kes saavad hakkama oma kodukohakoolis ega õpi erikoolis.

J. R.: Ei saa vaadata mööda sellest, et Keila-Joa kooli hooned on amortiseerunud. Riigi Kinnisvara AS-i sõnul ei tasu neid remontida, odavam on ehitada sinna uus hoonekompleks. Vabaõhukooli maja saab kevadeks valmis, praegu toimub õppetöö sisekaitseakadeemia ruumes. Lisaks on meil praegu võimalus võtta raskete haigustega lapsi vastu Haapsalu Viigi kooli.

Haapsalu Viigi kool on vastavalt põhikirjale tugi- ja liikumisaparaadi talitlushäirete, liitpuudega ja intellektipuudega õpilastele ehk siis raskelt ja parandamatult haigetele lastele, liiati jääb see Tallinna ning Harjumaa laste jaoks kaugeks. Kui keegi siiski sooviks eraalgatuse korras rajada Keila-Joa hoonetesse sanatoorse kooli just kergemate ja krooniliste haigustega lastele, kes ei suuda käia tavakoolis ning vajavad pidevat jälgimist, kas HTM takistaks seda?

J. R.: Kindlasti mitte. Pakkusime kooli ka mitmele ümberkaudsele vallale, kelle õpilased seal koolis õpivad, kuid nad ei tahtnud seda oma haldusalasse. Näiteks panime Harku vallale ette, et oleme valmis koolipidamise neile üle andma.

Kui palju lapsi Keila-Joalt vabaõhukooli suunatakse?

J. R.: Tänavu lõpetab Keila-Joa kooli kuus õpilast ning 2015/2016. õppeaasta sügisele läheb vastu vaid 10–12 õpilast. Osa neist plaanib minna siiski mõnda Harku valla kooli. Loodus ja arhitektuur on vabaõhukoolis väga kenad. Sinna uue maja ehitusse on päris palju investeeritud, oleme saanud ka Euroopa fondidest sellele koolile raha. Soovitan teil vaatama minna!

* * *

Paistab, et Keila-Joa koolile sai saatuslikuks uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus aastast 2010, milles sanatoorset tüüpi koole lihtsalt enam ei ole. Kahetsusväärne, et nii kergekäeliselt võeti paljudelt lastelt – kõige nõrgematelt – võimalus õppida toredas ja hoolivas koolis, kus jälgiti nende tervise seisundit (regulaarne arstlik kontroll ja uuringud, tavalisest lühemad koolitunnid, puhketund pärastlõunal, tervislik toit viis korda päevas, ravivõimlemine, jalutuskäigud mere äärde, füsioteraapia protseduurid jne), mille tulemusel paljud lapsed tervenesid. Vaidluskoht ministri käskkirjas võib olla punkt 6, kus seisab, et Keila-Joa kooli õpilased kantakse üle K. Pätsi vabaõhukooli õpilaste nimekirja. Kui palju lapsi – ja nende õpetajaid, keda on järele jäänud 12 – tahab üldse liituda käitumishäiretega laste kooliga? Ja kas lapsed saavad sealt nii tugeva põhja, et suudavad õpinguid jätkata elukohajärgses gümnaasiumis või mõnes kutsekoolis? Loodetavasti ei tooda uus „moodne” süsteem juurde abituid ja üksnes sotsiaaltoetustest elavaid noori, kes oma terviseprobleemi tõttu ei leia meie ühiskonnas – kus paljud tervedki inimesed on töötud – õiget rakendust. Liiati puudub paljudes koolides erivajadustega laste tugipersonal – eripedagoogid, psühholoogid ja logopeedid; tihti ei jätku koolidel nende palkamiseks raha ning samas pole meil ka vajalikke spetsialiste piisavalt koolitatud. Hästi toimival ja traditsioonidega, kesk kaunist loodust asuval internaatkoolil, kuhu koondatud vajalik pädevus ja meditsiinipersonal, on siiski suured eelised Põhjamaade mudeli ees, mis Eesti tunduvalt vaesemates oludes näib esialgu hästi töötavat üksnes paberil.

Artiklis on kasutatud Praxise ­aruannet http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/03/2011-Meditsiiniliste- erivajadustega-laste-uldharidus.pdf.

Kommentaarid

Siiri Abrams

Keila-Joa kooli vilistlane

Õppisin selles koolis 1975–1981 ja mäletan veel üsna hästi, kui suur rõõm see toona kooli jaoks oli, et lõpetas keskkooli esimene lend ja haigetele lastele sai võimalikuks keskharidus. Tookord ei osanud aimatagi, et kunagi tuleb aeg, mil lapsevanemad on sunnitud kohtu kaudu oma haigetele lastele haridust nõutama ja keskhariduski võib paljudele minusugustele jääda vaid helesiniseks unistuseks. Aastatega olen üha enam veendunud selles, et Keila-Joa kool on endiselt väga vajalik ja selle sulgemine jätaks paljud lapsed keskhariduseta.

 

Monika Kippasto

Keila-Joa kooli lastearst 2008-2013

Mäletan hästi aastaid, mil töötasin Keila-Joa koolis. Me kõik, nii õpetajad kui ka meedikud, püüdsime siis igati aidata haigeid lapsi, kelle tervis tavakoolis poleks vastu pidanud. Kurb on, et selle kooli sulgemisega kaob väike armas kodune kool, kus lastel oli turvaline õppida. Abivajajad pole ka praegu kuhugi kadunud, muutunud on vast mingil määral haiguste esinemissagedus. Kahju, kui aastate pärast selgub, et laste arvelt hoiti näiliselt küll riigi raha kokku, aga tulemused ei kujunenud ootuspärasteks.

 

Sirje Rints

Keila-Joa kooli õpetaja 1978–2014 ja õppealajuhataja 1990–2014

Õpilased ei tulnud meile mitte „juhuslikkuse alusel”, vaid  suunati nõustamiskomisjoni kaudu, kuhu esitati arsti dokumendid ja kuulusid vastavad spetsialistid (sotsiaal- ja lastekaitse töötajad, eripedagoog). Õppenõukogus oli tõesti arutelu kooli põhimääruse muutmise kohta, kuid see eeldab HTM-i ja sotsiaalministeeriumi koostööd, mida erikoolid on aastaid tulemusteta oodanud. Kõik, mis puudutab õpilaskodu: meditsiiniteenused, toit, õpilaskodus elamine jne, oleks pidanud minema sotsiaalministeeriumi haldusalasse. Kõik lapsed ei saa tavakoolis hakkama – välja langeb eriti poisse, viimasel ajal ka tüdrukuid.


8 kommentaari teemale “Teenekat Keila-Joa kooli ähvardab sulgemine”

  1. Aadu Jõgiaas ütleb:

    Olin selle kooli õpilane kuuekümnendate lõpupoole, aga senini selle võimaluse eest tänulik. Keila – Joa Sanatoorsese kooli suunati sageli arstliku komisjoni poolt õpilasi, kes oma tervise probleemide tõttu olid sunnitud pikka aega koolist puuduma ning tavakoolis oleks kaasõpilastega koos edasijõudmine osutunud võimatuks.
    Sealses koolis oli edukalt õppimine väga “pop” ning õpetajad tegid kõikvõimaliku, et õpilase teadmised saaksid varasematest puudumistest “silutud” ja suudaksid hiljem tavakoolis edukalt kooliteed jätkata.

  2. Ü.M ütleb:

    Olin Keila-Joa kooli õpilane aastatel 1999-2004, suunati mind sinna arsti poolt astmaga. Kuna tavakoolis oli tänu mu haigusele palju puudumisi ning pean tõdema, et sain sealt igati abi ja tuge ja õpitulemused paranesid märgatavalt ning olen väga kurb, et selline armas ja kodune ning toetav kool kinni pannakse. Minu isiklik arvamus on see, et meil siin väikses eestis on vaja sellist kooli ja ühinemine K.Pätsi vabaõhukooliga ei ole õige lahendus.

  3. kakariki ütleb:

    Luumulikult on seal laste arv vähenenud kui aastaid EI OLE LUBATUD lapsi JUURDE VÕTTA. Hea öelda ju, et oo sulgeme kooli, sest lapsi vähe.

  4. Siisike ütleb:

    Ka mulle on sealsed õpetajad rääkinud, et õpilaste arvu vähenemine on tingitud õpilaste vastuvõtmisest keeldumine. Aga õpilasi, kes Keila-Joal õpiksid jagub.

  5. kaja ütleb:

    Kurb..et ei hoolita enam ravi vajavatest lastest

  6. Mati Heinaru ütleb:

    Olen selle kooli kunagine õpilane ja pooldan täielikult selle kooli jätkamist.
    Käisin seal kooli juures hiljuti nädalavahetusel ja pilt mis seal avanes, polnud just meeldivate killast. Tundus, nagu oleks kool juba ammu suletud.
    Riisumata puulehed kooliesisel, katkine elektrikilp jne.
    Ilmselt on arvestatud sellega, et kool suletakse nagunii ja milleks siis enam hoolitseda?
    See suhtumine on vale, kuna siiski on seal ka praegu õpilased, nagu selgus. Nad on vaid nädalavahetustel kodudes.
    Nagu juba mainisin, pooldan selle kooli jätkamist ja veelgi enam: tuleb taastada olukord, kus õpilased veedavad seal ka oma nädalavahetused. Just see on kõige parem ravi, nii kehalisel kui ka vaimsel tasandil.
    Need ühismatkad looduses, nii jalgsi kui suuskadel. Endi korraldatud lõkkeõhtud ja piknikud ja palju muud. See seob ka õpilasi omavahel.
    Peab jääma nagu laulusõnades; See laul aga on me ühisest perest, see laul on Keila-Joast.

    PS! Selle kooli jätkamist või mittejätkamist, tuleb arutama ka Arstide Liiduga, kui seda senini tehtud pole. Arutelusse tuleks kaasata ka eriala arste(kardiolooge, reumatolooge, psühholooge isegi). Oma sõna peavad sekka saama ütelda ka selle kooli praegused õpilased- õpetajad.

  7. Kelli ütleb:

    Kindlasti on Keila-Joa kooli vajavaid lapsi, aga tean oma kogemustest, et tänapäeval arsti juures käies, öeldakse,et nii noor, ei saa ikka nii tõsiseid hädasid olla, võtke kaalust alla, liikuge, sööge jne. Kui läksid 10-15 aastat tagasi, öeldi ealised muutused ja kui lähen nüüd, vaadatakse otsa ja küsitakse, kus te olite 10 aastat tagasi. Mida oskad sa siis üldse mõelda või öelda.

  8. Priit Pärnust ütleb:

    Keila-Joa kool oli haigetele lastele väga vajalik. Saan aru ka nendest, kes seda ei mõista, seniks kuni endaga midagi ei juhtu. Olen sellele koolile väga tänulik ja kindlasti pikendas Keila-Joa kool nende koolikaaslaste elusid, kes nüüdseks lahkunud on. Aga mälestused jäävad…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!