Toila gümnaasiumi juhib erukolonel
Riho Breivel: „Õpetajate rahastamises oleme arengumaade tasemel või isegi nõrgemad. Meie rahvuslikust kogutoodangust kulub õpetajate palkadeks umbes 0,1%.”. Foto: Ago Gaškov
Riho Breivel on Eesti kõige väiksema staažiga gümnaasiumidirektor. Täna, kui Õpetajate Leht ilmub, saab tal täis neljas töönädal Toila gümnaasiumi direktorina. Erukolonel ja endine Ida-Viru maavanem tegi koolijuhiks hakates kõva kannapöörde. Või siiski mitte?
„Mõnes mõttes on küll teistsugune töö kui piirivalvuril või sõjaväelasel, aga ka seal oli tegemist inimeste kasvatamisega. Minu magistritöö Tallinna ülikoolis oli organisatsiooni käitumisest ja seegi on kasvatusteadusega seotud. Aasta olin ka sisekaitseakadeemia piirivalvekolledži direktor,” rääkis Breivel. Sisekaitseakadeemiast saigi ta oskuse õppekava koostada ja julguse hakata Toila gümnaasiumi direktoriks. Ka maavanemana puutus Breivel koolivõrgu arendamisega kokku. Tema arvates ongi tal kooli juhtides kõige rohkem kasu just maavanema kogemustest.
Mida direktor Breivel koolisüsteemis muudaks
„Eesti hariduse tulevik sõltub rahastamisest. PISA testide tulemused on väga head, aga õpetajate rahastamises oleme arengumaade tasemel või isegi nõrgemad. Meie rahvuslikust kogutoodangust kulub õpetajate palkadeks umbes 0,1%. Riigid, kus haridust hinnatakse, kulutavad õpetajate palkadeks oma rahvuslikust rikkusest märksa rohkem. Kui me oma suhtumist ei muuda, võib õpetajate kaader väga nõrgaks jääda,” on Breiveli seisukoht. Samuti võiks tema meelest muuta koolisüsteemi nii, et põhikoolis oleks kuus ja gümnaasiumis samuti kuus klassi, nagu Soomes. „Õpetajate tase oleks siis tugevam. Praegu on väga raske leida tugevaid õpetajaid põhikooli vanemasse ossa, 7.–9. klassi,” põhjendas ta.
Toila kool asub Pühajõe külas ja peaaegu kõik selle kooli direktorid on samuti sellest külast pärit. Kauaaegne Toila koolijuht Olav Vallimäe on öelnud, et nii suurt koolidirektorite kontsentratsiooni teistes Eesti külades pole. Ka Breivel elab Pühajõel. „See mind muidugi direktoriks hakkama ei ajendanud, aga küllap on sellesse külla juhtunud inimesed, kes suudavad kooli juhtida,” muheles Breivel. Direktori silm on koolil kogu aeg peal, aga ka vastupidi.
Ida-Virumaal on alles neli maagümnaasiumi: Avinurme, Aseri, Iisaku ja Toila. Breiveli hinnangul jätkub vähemalt Toilasse ja Avinurmele lapsi ka siis, kui Jõhvis alustab tööd riigigümnaasium. „Ma analüüsisin olukorda, enne kui selle koha vastu võtsin, sest ma ei tulnud kooli lammutama, vaid seda kogukonnale säilitama – et inimesed jääksid siia elama ja tuleksid ka tagasi. Siin peab saama hea hariduse.
Ida-Virumaa probleem ongi, et siit minnakse Tallinnasse või Tartusse paremat haridust saama ega tulda tagasi. Peame tegema head koostööd tehnikaülikooli Virumaa kolledžiga. Eesti Energial on viie aasta pärast vaja 300 inseneri. Hea oleks, kui suudaksime oma lapsi insenerideks koolitada. Need on ju kõrgepalgalised, targad ja huvitavad erialad. Sama lugu on Tartu ülikooli Narva kolledžis pakutavate erialadega. Koostöös kolledžitega tuleks edasiõppimisvõimalused välja töötada ja neid meie lastele pakkuda,” arvab Breivel.
Narva kohta öeldakse, et seal pole eestlasi, ja seepärast ei taheta mujalt Virumaalt ja Eestist sinna õppima minna. „Ei olegi, kui me selle nimel ei tööta. Seda peab tegema ka riigi tasandil,” tõdes Breivel.
Poisid tõmbavad selja sirgu
Õppetöö kõrval on gümnaasiumil ja kõrgkoolil ka teine oluline ülesanne. See on koht, kus noor sotsialiseerub, leiab tutvusi, avardab silmaringi. Kas väikeste gümnaasiumide säilitamine ja noorte suunamine kodukoha kolledžisse ei ahenda nende silmaringi ja võimalusi? Breivel arvab, et tõenäoliselt mitte, sest tänapäeval on väga lihtne suhelda, aga loomulikult on noori, kes tahavad kodunt kaugemale. „Kui oled teatud tasemeni oma kogukonnas, siis on lihtne tagasi tulla. Kõige kergem on ära minna kohe pärast põhikooli. Siis kasvab noor inimene kogukonnast lahku. See ei tähenda, et lastel tuleb sabast kinni hoida, aga Virumaa ja Narva kolledž on üks võimalus, mida neile pakkuda tuleb. Korrutada, et Pühajõe on maailma kõige ilusam koht ja ärge siit ära minge, ei saa. See ei toimi,” rääkis Breivel.
Toila gümnaasiumil õpilaste puudust pole. Koolis on 229 õpilast. Väikseim gümnaasiumiklass on 17 õpilasega, põhikooli viimastes klassides on üle 20 õpilase. Breivel usub, et gümnaasium jääb Toilasse alles, seda enam, et kogukond on sellest väga huvitatud. „Praegu pole näha, et Toilas kooli ülalpidamiseks raha ei oleks,” ütles Breivel.
Koolimaja kõrval on Oru park. Oru loss, sõjaeelne presidendi suveresidents, asus koolist sadakonna meetri kaugusel. „See mõjutab kooli õhkkonda. Kool on kogukonnakeskne ja kogukond hindab kooli väga. 24. veebruaril heisatakse rahvuslipp Pätsu-aegsesse torni. See annab tugeva emotsionaalse laengu,” jutustas Breivel.
Pool aastat enne Breivelit juhtis kooli õppealajuhataja Merike Lepsalu. „Direktorina on Riho Breivel uus inimene, kuid ma tunnen teda aastaid, ka ajast, mil ta maavanem oli. Tundub, et ta on uuriv direktor. Tahab ennast asjadega kiiresti kurssi viia ja haarab kohe härjal sarvist. Kõigepealt tutvub ta õpilaste ja õpetajatega ning külastab aktiivselt tunde,” kirjeldas Lepsalu uut direktorit. „Kui oleksin ise tahtnud direktor olla, oleksin kandideerinud. Mul on hea meel, et direktor leiti ning ma saan teha oma põhitööd ega pea end jagama kahe tooli vahel,” lisa ta.
Kogenud õppealajuhataja abi on uuel direktoril vaja, sest koolijuhtimine erineb riigiasutuse või jõustruktuuri juhtimisest. Breivel on pikka aega olnud kaitseväelane. „Tema rühist on seda tunda. Loodan, et meie kooli poisid tõmbavad nüüd ka selja sirgeks,” sõnas Lepsalu.