Tunnustatud koolibussijuht roolib ja hoolib

24. jaanuaril austati Varbusel Eesti maanteemuuseumis Eesti tublimaid koolibussijuhte. Maanteemuuseumi ja Õpetajate Lehe korraldatud konkursile esitatud 47 kandidaadi seast valis žürii välja seitse koolibussijuhti.

Eesti keskmine koolibussijuht on Vello või Aivar (47 seas viis Vellot ja neli Aivarit!), keeranud rooli paarkümmend aastat, sõbralik ja tähelepanelik, pöörab suurt tähelepanu laste koolitee ohutusele – loetles soovitustes kõlama jäänud jooni konkursi eestvedaja, Eesti maanteemuuseumi juhataja Kadri Valner.

Oma ettepanekud läkitasid teele 14 maakonna omavalitsus- ja koolijuhid, õpetajad, lapsevanemad, õpilased. Tähele pandi nii kõrget professionaalsust kui ka toredaid inimlikke omadusi, mis tõestavad, et bussijuhitöö pole pelgalt roolikeeramine.

Tänuüritusele Varbusel saabus 47 kandidaadist kohale 27. Koos bussijuhtidega olid palutud ka pereliikmed ja kandidaatide esitajad. Teemaja õdusas saalis valitses esimestest hetkedest soe õlatunne ja kambavaim, nagu juhtub vaid siis, kui koos on ühe asja eest väljas olijad.

Rahva ette tänukirja järele kutsuti kõik Varbusele jõudnud koolibussijuhid. Pisut kohmetudki olid nad, saades käepigistuse maanteeameti peadirektori asetäitjalt Tarmo Mõttuselt, liiklusekspert Villu Vanelt ning haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerilt Mart Laidmetsalt. Küllap oli kõigile juhtidele tunnustus juba fakt, et neid on nende kogukonnas märgatud. Samamoodi, nagu nemad oma igapäevatöös märkavad kogukonna väikseid ja suuri liikmeid. Ametinimetuski võiks neil olla bussijuht-õpetaja.

Järgnevalt tutvustame seitset parimatest parimat, abiks soovitajate kirjaread.

Kalle Kreevald

Sõmerpalu valla Osula ja Sõmerpalu põhikooli ning Sõmerpalu lasteaia bussijuht (sünd 1948).

Koolibussiringe on Kalle teinud 22 aastat, lasteaialapsi Osulast Sõmerpallu vedanud aga juba 38 aastat. Kalle on kogukonna ühendaja nii ratastel kui ka vaimses mõttes. Teab kõiki lapsi, kes koolibussiga sõidavad, nende vanemaid ja vanavanemaid. Kui keegi lastest on varem koolist ära läinud, on tal see bussi väljumise ajaks juba selgeks tehtud.

Kui ta jõuab oodatust varem sihtkohta ning väiksematele koolilastele või lasteaialastele pole veel vastu tuldud, ootab ära, kuni tullakse. Hommikul on infovahetus lausa meistriklassist. Last pole teeotsas – üks või kaks telefonikõnet ja Kalle juba teab, kas laps läks koos vanematega või korjas keegi teine ta peale. Küll küla silmad näevad.

Suurte talvekülmadega soojendab ta bussi juba kella kahest öösel, et õigel ajal ringile jõuda. Osula koolilastel on kombeks käia koolis külmapühadest hoolimata, sest nad on kindlad: Kalle buss tuleb ja seal ei ole kunagi külm.

Kalle bussiks sõiduvahendit rahvasuus kutsutaksegi. See korjab tee äärest peale kõik kohalikud, kel pikem maa kõndida. Kalle ajab naljajuttu kõigi kaasasõitjatega. Aga hoiab bussis ka kõva korda ja parandab kasvatusvigu. Oluline teema on liiklusohutus, kõik päeva jooksul nähtud ohtlikud teod ja sõiduvõtted leiavad kajastamist.

Kooliekskursioonidel on Kalle Kreevald korraga nii bussijuhi kui ka giidi eest. Tema silmaring vormub siis alternatiivseks vaatenurgaks. Esimese asjana küsivad õpetajad ekskursioonile minnes: „Kalle, kas akordion kaasas?” – „Ei ole, seokõrd ei ole,” kõlab tavaline vastus. Õhtul selgub, et kui Kallet kõvasti meelitada, kraamib ta pilli ikkagi pagasiruumist välja, tagasihoidliku pominaga, et ega palujad muidu järele jäta.

Ühe talu algklassilapsed tulid kord nuttes koolist koju. Kui neilt küsiti, mis viga, vastasid nad: „Täna oli võõras onu bussijuht, ei olnudki Kalle!”

Nüüdsest
tunnevad lapsed
tunnustatud koolibussijuhid ära selle kollase kleepsu järgi esiklaasil.

Margus Laidmets

Lääne-Nigula valla Oru kooli bussijuht (1978).

Lapsed kutsuvad oma bussijuhti perekonnanime järgi hellitavalt Laikaks. Margusele see meeldib, ta on nimesildi isegi bussile kinnitanud. Oma muheda olekuga on ta saanud kõigile õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele heaks sõbraks ning kolleegiks.

Oma käitumisega liikluses on ta teistele eeskujuks. Kasutab alati turvavööd ja tuletab ka lastele selle olulisust meelde. Temaga sõites ei pea kunagi hirmu tundma, sest Margus sõidab sujuvalt, ettevaatlikult ja kiirustamata. Peatusi tehes veendub alati, et peatuda on ohutu ning lastel bussist väljuda ning üle tee minna turvaline.

Õpetajad hindavad temaga koostööd kõrgelt, kuna ta on väga vastutustundlik ja täpne. Tema peale võib alati kindel olla.

Ükskord õpilastega Pärnust teatrist tagasi tulles jooksis bussi ette põder. Tänu Marguse kiirele reageerimisele lõppes kokkupõrge aga ainult väikse plekimõlkimisega. Bussijuhi esimene mure polnud mitte bussi seisukord, vaid laste ohutus ja heaolu.

Margus on ka vabatahtlik abipolitseinik ja tuletõrjuja. Märkab alati liikluses abivajajaid ja oskab neid aidata. Ühel hommikul, kui meie kooli õpilane sai ülekäigurajal võõralt autolt löögi, oli just Margus see, kes oma bussi peatas, kiirabi kutsus ja esmaabi andis.

Mati Sõrmus

Tartu Maarja kooli bussijuht (1945).

Tartu Maarja kooli ja lasteaia mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega ning liitpuudega lapsed vajavad ka kooli bussijuhi erilist hoolt. Meie kooli hingehooldust vajavad lapsed peavad saama lisaks õppetegevusele ka mitmesugust teraapiat. Meie kool on aga veelgi rikkam selle poolest, et meil on ka nn bussiteraapia, mida viib iga päev läbi meie kooli bussijuht Mati Sõrmus. Mati saab oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Ta on väga kohusetundlik ja tähelepanelik iga õpilase individuaalse eripära suhtes. Head isikuomadused võimaldavad tal ka liikluses olla lastele ja õpetajatele eeskuju. Mati käest on alati mugav küsida, kui midagi on arusaamatu. Me ei kujuta ettegi, et saaksime Matita hakkama!

Mati jääb alati rahulikuks ja tasakaalukaks. Ekskursioonidel tunneb huvi kõige vastu ja abistab ilma „nuiamiseta”. Ükski ekskursiooni sihtkoht pole tema jaoks võimatu. Silmad alati säramas ja kui vaja, võib ka noomida. Lapsed on vaimustuses. Eeskuju!

Mati suudab luua hetkega usaldusliku kontakti kohalike inimestega. Sel ajal kui õpetajad-lapsed alles silmad pärani ringi vaatavad, tuleb Mati juba täieliku ülevaatega, mida on kohalikelt teada saanud. Näiteks Toilas vaatasime, et paat tuleb merelt. Natukese aja pärast täpsustas Mati, et seal oli seitse tonni räime peal.

Sirje Karus

Harjumaa Oru valla õpilasliinide bussijuht (1955). Ainus naiskandidaat!

Kooliaasta esimesel nädalal käis bussijuht Sirje koolis, palus õpilased lühikeseks ajaks kokku kutsuda ning tuletas meelde liikluses ja bussis käitumise reegleid, jagas soovijatele ka sedelid, kus olulised põhimõtted kirjas.

Kuigi tema bussijuhistaaž pole pikk, on imetlusväärne selle pisikest kasvu naisterahva oskus valitseda suurt bussi ja tagada kõigi igakülgne turvalisus. Sirje sõidumaneer on kindel ja rahulik, ta ei tee kunagi ohtlikke manöövreid ega riski asjatult, samas püsib sõidugraafikus. Esimese libedaga peatas ta enne kõrvalteele pööramist bussi ja käis jalaga libeduse astet kontrollimas, edasi sõites palus kõigil kinni hoida ja mitte ehmuda ning katsetas sirgel teelõigul pidurdamist.

Sirje on alati rõõmsameelne, aval ja jutukas, samas väga konkreetne ja kindlasõnaline. Bussis nõuab ta korda ja teiste reisijate austamist. Ta on alati viisakas ning on aidanud ka lastel elementaarseid viisakusreegleid kinnistada. Veelgi enam: ta tuletab bussist väljujatele meelde, et nad oma asju ei unustaks, et müts oleks peas ja hõlmad kinni, ning pimedal ajal kontrollib helkuri olemasolu.

Sirje teab iga teeotsa, kust mõni laps peale tuleb, ja kui last tee ääres pole, aeglustab ta sõitu ja kiikab maja suunas.

Ooteaega kasutab ta kudumiseks. Tore on õhtupimeduses bussile lähenedes vaadata rooli taga varrastega askeldavat bussijuhti. Samal ajal laseb ta lastel bussis soojas olla, mitte õues külmetada, ja mängib ajaviiteks nendega näiteks sõnamängu.

Lapsed usaldavad Sirjet, arvestavad tema arvamusega, nad jagavad temaga oma koolirõõme ja -muresid, vahel arutavad koduseid probleeme.

Tunnustatud koolibussijuht 2014
tiitli omanikud said endale õnnenaela, mille autoriks on
sepp Siim Otsa.

Igor Raju

Varstu valla õpilasringi bussijuht (1962).

Igor sõitis kooliringi juba sellise bussiga, mis on nüüdseks ajalooks saanud.

Igori isikuomadused toetavad tema ametit: ta on turvaline liikleja, väga sõbralik, toetav, korrektne, usaldusväärne, rõõmsameelne, humoorikas, äärmiselt paindlik parimate lahenduste leidmisel.

Kolmandat aastat sõidab Igor koolibussijuhina eraettevõtjana. Algul tekitas sellise vastutuse võtmine veidi kahtlusi, kuid tänaseks on Igoril lisaks kooliringile tellimusi kuhjaga, sest temaga on hea kokkuleppeid sõlmida.

Igor ei istu õpilasi oodates bussis, ta tuleb õpetajate tuppa, uurib, kuidas koolipäev on läinud, kas kõik on kohal, kas tuleb teha mingeid lisapeatusi (näiteks võib mõni laps haige olla). Igor ei ole lihtsalt koolibussijuht, vaid meeskonna liige, kes pakub oma oskusi ja kogemusi õpilaste kasvatamisel ja õpetamisel.

Aastaid on Igor Krabi koolis läbi viinud liiklusõpetust, ehitanud jalgratturitele vigursõiduraja ja käinud lastega võistlustel, kuni üleriigilisteni välja. Kõlab hästi: bussijuht-õpetaja. Koolipoisid saavad ajada temaga mehejuttu, memmed pääsevad oma kompsudega mugavasti bussi, õpetajad tunnevad õpilastega bussireisil tema tuge.

Igori sõidustiil on väga turvaline. Ta on eeskujulik liikleja ja analüüsib koos lastega tekkida võivaid ohuolukordi, näiteks kui metsloom jookseb üle tee või tee on väga libe.

Igor on kogukonnas lugupeetud ja austatud. Tundub, et bussijuhiks sündinud.

Aivar Saarpere

Käru valla bussijuht (1959)

Aivar on alati heatujuline, sõbralik ja mõnusa huumorisoonega avatud inimene, kes tunneb oma töö iga nüanssi. Ta tunneb huvi, kuidas lastel koolis läheb. Kui mõni laps elab peatusest kaugel ja ilm on halb, viib bussijuht lapse koju. Ta ei jäta kunagi kedagi tee äärde, ikka peatab bussi ja küsib: „Kas viin su edasi?” Oma tööd ja lapsi ta armastab.

Sageli sõidab Aivar pärast õpilasringi Tallinna, Pärnu või Viljandi teatrisse. Võistlustel käies on ilm sageli külm ja vihmane, bussijuht Aivar kutsub ikka sooja bussi. Tuleb ka raja äärde võistlusi jälgima.

Ekskursioonidel käies aitab ta marsruuti paika panna. Kuna Aivar reisib palju, annab ta häid soovitusi. Ei pea paljuks aidata lastel lõket teha või telki üles panna.

Aivari iseloomustamiseks sobivad sellised sõnaühendid nagu „Šveitsi kell” ja „peab saama”. Kogu oma pika bussijuhikarjääri jooksul on ta alati olnud õigel ajal õiges kohas, sõltumata ilmast, tervisest, kuu- või nädalapäevast.

Kindel on ka see, et kruusateedel kevadsügisesed kehvad teeolud teda eriti ei takista ja kui Aivar vallamajja kurtma tuleb, on asi juba väga hull. Oma töövahendi ehk koolibussi eest hoolitseb ta eeskujulikult ja hoolimata pidevast kruusateedel sõitmisest, on tema masin alati puhas nii seest kui ka väljast.

Vello Remmel

Surju põhikooli bussijuht (1955)

Oma igahommikust kooliringi alustab bussijuht Vello kell 7.25 kaugelt Kikepera raba äärest. Nii varasel hommikutunnil on ta lastele lustakas kaaslane, kes muudab pika koolitee meeleolukaks. Onu Vello on tõeline laste sõber. Ta on nõudlik, järjekindel ja tähelepanelik. Bussiga sõitvad lapsed teavad täpselt, kuidas bussis käituda, millal tohib tõusta ja kuidas väljuda. Seda kõike õpetab onu Vello moel, mis ei olegi õpetamine, vaid sõbralik suunamine.

Oma sõitudel pöörab ta tähelepanu ümbritsevale loodusele. Kuna valdavalt kulgeb koolitee metsade keskel, on õpilaste hommikused kooli- ja õhtused kojusõidud väga õpetlikud. Nii mõnelgi korral näevad õpilased kooliteel mõnd metslooma ja siis on onu Vellol kohe lustakas lugu rääkida.

Keerulistest olukordadest aitab teda välja heatahtlik huumor ja rõõmus meel.

Õpilastega on tal aastate jooksul välja kujunenud usalduslikud suhted. Lapsed usaldavad onu Vellole saladusi, mida vanemad ja õpetaja ei pruugi teada.

Õpilasi bussi peale võttes ja hiljem koju viies sõidab ta võimaluse korral koduhoovi, et õpilastel oleks turvaline koolitee. Bussilt maha minejale tuletab alati meelde, kuidas ja millal teed ületada, kõik ikka selleks, et õpilased ohutult koju jõuaks ja liikluses ohutult käituma õpiks.

Möödunud aasta veebruaris olid Vellol rasked ajad. Lahkus abikaasa Epp. Epp oli see, kes pani alati Vellole reisile kaasa kohvitermose ja võileivad. Pärast abikaasa lahkumist oli Vellol infarkt. Tööle tagasi aitasid teda suur tahe ja järjekindlus. Esimene päev bussiroolis pärast haigusest taastumist oli kõigile meeldejääv. Õpilaste näod olid üllatunud, kui nad said bussi astudes öelda: „Meie Vello on tagasi!”

Õpetajate Lehe eripreemia vaimukaima ettepaneku esitajale ‒ Muhu põhikool, esitas Muhu valla koolibussijuhi Jaan Väli

Meite bussijuht Jaan oo üks õite mõnus mies. Ta tiab alati täpselt, mis kellu oo ja kus kiegid piab sellel kella-aal olema. Ta buss oo ühtejooni puhas, talve õieti soe ja sui paras vilu. Just nõnna, nägu piab. Buiss liigub tie pial ikka õige kiirusega, kupata taale küll ep mieldi. Enne sõitma akkamist vuatab üsna oolega, et kõikidel nie turvavüöd pial ja kindi oleksid. Sõedu aegas ep tohi kiegid ennast püsti aada ega istende pialt liiku. Igatsugune votukate ja telehvuunidega pildi tegemine oo bussis sõedu aal kieltud, sest muedu sie välk läegib sohvrile aknast silmde vastu, nõnna võib ju ruavi minna. Klassiekskursioonide aegas ta oo nägu oma semu. Istub laste- ja vanamatega seltsis lõkke jaares, aitab puid juuregid tuua ja aab mõnusaste juttu.

Jaan oo mies, kellega võib alati luurele minna. Me kõik tiame, olgu ilm väljas mõuke tahes, Jaan tuleb alati, kasvõi kaevab ennast lumeangest läbi. Jaan näitab meitele kõegile mismoodi tuleb käitu, olgu sie siis tavaelus või liikluses. Sie tähendab viarikalt!