Uhh, kui igav ja tüütu on olla abituuriumis!

16. jaan. 2015 Laine Põld Jõhvi gümnaasiumi kauaaegne õpetaja - 2 kommentaari

Mida ette võtta, et õpilastel ei oleks gümnaasiumi lõpuklassides nii igav?

Mul oli püsivust olla 50 aastat õpetaja. Lugeja võiks korraks mõelda, kuidas oleks olla nii pikka aega klassi ja tahvli vahele kiilutuna. Aga õpilaste usaldus aitas vastu pidada. Kui üks õpilane kord küsis, miks valisin just õpetajakutse, siis vastasin pikemalt mõtlemata, et see tundus olevat kutsumus. Ikka imetlesin õpetajaid, kes kõike oskasid ja teadsid, mõnigi kord asendasid klassis ema, kellel oli alati kiire. Nüüd olen kolmandat aastat kooliprii ehk pensionil.

Mida on andnud senised reformid?

Reformide aeg lisas koolis aina uusi ülesandeid, sellega koos ka töökoormust. Pidasin arvestust: ainuüksi e-kooli rakendamisel kasvas koormus aineõpetajal, kel nädalas kaks ainetundi ja hinnata üle 20 klassi, terve tööpäeva võrra. Paljudel voolas karikas üle ääre, kas või sellepärast, et ühel on hinnata 15 õpilast, teisel aga üle 30.

Õppeprogrammide ja õpikute pidev muutumine eeldab pidevat tähelepanu jagamist õpilaste ja õppetarvete vahel. Programmiveskid on jahvatanud tulemuse, mis on võtnud õpetajalt õpetajaks olemise olulise eelduse – aja loominguliseks tegevuseks ja silmaringi laiendamiseks. Nii tuleb aina sagedamini ette, et õpetaja paneb kooliukse tagantkätt kinni ja kohale jäävad vanemad koolmeistrid, kellel uuemas ühiskonnas karjäärivõimalused puuduvad.

Eesti koolide rahvusvaheline edu ei ole juhuslik, nagu on meedias mõnikord kuulda. Iga õpetaja teenib oma leiva ausalt välja. Pedagoogi südametunnistus ja eetika ei ole asjad iseeneses, vaid sisemine kohustus. Nii ei saagi koolitöö kulgeda vabakäigul.

Aga kas meie kooli edu on tulnud tänu reformidele? Eesti kooli eesmärgid ja põhialused pani paika juba Eesti Vabariigi esimene haridusminister Peeter Põld ja nendest peeti kinni isegi Nõukogude ajal, mil Ferdinand Eisen oli haridusminister. Siis olid meil ainsana NL-is omad originaalõpikud. Koolides on veel praegugi vanemaid õpetajaid, kelle autoriteet ja pedagoogika lähtuvad Peeter Põllu seisukohtadest.

Nüüd leian ikka ja jälle, et midagi peadpööritavat ei ole koolis reformidest hoolimata toimunud. Võrdluseks vaatasin Rakvere gümnaasiumi reaalklassi 1934. aasta lõputunnistuse aineid ja hindeid. Väikeste muudatustega sobiksid need reaalharru ka tänapäeval. Ehk on selline järjepidevus Soome koolides säilinud? Muidugi on vaja sõnastust nüüdisajastada ja häid omamaiseid õpikuid välja anda, kuid reformikolli ei tasu kogu aeg nurgas hoida.

Miks hakkab õpilasel lõpuks koolis igav?

Nägin õpetajana korduvalt, kuidas viimastes klassides hakkas kool õpilasi järjest rohkem tüütama. Sagenesid puudumised, mille põhjust oli puudujail endalgi raske selgitada. Huvi jätkus veel vaid lõpueksami ainete vastu. Lapsed olid õppinud juba piisavalt ja kordustele üles ehitatud õppekava midagi põnevat lisada ei võimaldanud. Pealegi saabub just lõpuklassides ootamatu külaline, esimene armastus, ja siis on noortel mõtted nagunii ulgumerel.

Võtsin siis omal algatusel appi uusi sisulõike, nagu loomade käitumine, inimese ja loomade käitumise võrdlus, soogeneetika ning rituaalse käitumise tähendused jms. 12. klassi õpilased ütlesid, et minu klassi oli hea tulla, sest seinadki õhkasid tarkust.

Kui reforme üldse teha, tuleks võtta ette 12. klassi õppekavad. Omal ajal kestis keskkool 11 aastat ja see oli piisav – igavaks ei läinud. Nüüd on gümnaasium 12-aastane. Kui lasteaiaõpingud kaasa arvata, nühib laps koolipinki kokku 14–15 aastat. Seda on liiga palju! Järgmiste klasside sisu on varasematest klassidest piinavalt tuttav. Midagi peab ette võtma, et õpilane ei ütleks 12. klassis: „Uhh, kui igav ja tüütu on olla abituuriumis!” Midagi on vaja ette võtta, et õpilase aju oleks pika kooliaja jooksul vähem läbiküntud ja enam valmis uute ainete ja tarkuste-kogemuste jaoks. Just vaimu ei tohi kool tappa.

Lõpuklassides võiksid õpilased mõne nädala olla mingi huvitava ametimehe juures õpipoisiks, teha koolilõpu uurimistööd, läbida riigikaitsekursuse, omal kohal on eksamiainete tunnid jms. Koolilõpetaja elu huvitavamaks ja osaliselt kergemaks muuta ei ole võimatu ülesanne. Võib-olla võiksid bioloogia ja ka keemia viimased kursused olla väikesemahulistes vihikutes, kus on kõige olulisem ja kordav osa koos ning õpilastel mugav neid kasutada.

Mida saab õpetaja ette võtta?

Õpetaja ei tohi ennast aina korrata. Tunnis saab ka ise elevust tekitada. Siit algab loomuse ja loovuse kulg. Mõni väike intriig või ka anekdoot keerulisema õppeasja lahjendamiseks on omal kohal. Minu lõpuklassi tunnid lõppesid ikka mingi nalja, lühiloo või lõbusa seigaga. Õpilased ootasid seda, et saaksid klassist lahkuda naerunäol. Kooli direktor ütles õppenõukogu koosolekul, et õpilased räägivad minust anekdoote. Tegelikult jutustasid nad edasi lõbusaid ja õpetlikke lühilugusid, mida olin neile tundide lõpus rääkinud. Mõni lapsevanemgi võttis mul poes või kalmistul varrukast kinni ja rääkis, mida poeg oli kodus jutustanud. Nii mõtlesid nemadki tundides räägitu üle järele.

Tundide huvitavaks tegemiseks on koolis enam võimalusi kui ekraanilt filme, fotosid, skeeme-tabeleid vaadata. Õpetaja huvitav ja humoorikas jutt on endiselt kõige tähtsam. Ja tund ei tohi olla monotoonne, rütm peab selle käigus mitu korda muutuma. Õpilastele meeldivad kohtumised teadlaste ja ametialade parimatega, õppekäigud parki ja kaugemale, sügisest kevadeni. Korraldasin Jõhvi gümnaasiumis kuni nädalasi praktikume looduses. Mul oli fotoaparaat käepärast, nii sai pärast praktikumi pilte seinale panna. Ei olnud meetodit, mida ma poleks proovinud. Aga bioloogia ja keemia on ka tänuväärt õppeained, mis pakuvad laialt tunni huvitavaks muutmise võimalusi.

Eeskuju võtmine ja kogemuste jagamine on mõlemad kinni õpetajas endas. Koolisiseselt toimib see kergemini. Mul oli õnn ja rõõm anda näidistunde isegi ministeeriumi tegelastele ja maakonna õpetajatele ning koolidirektoritele. Näiliselt ei muutunud koolis sellest midagi. Või muutus siiski? Kas ma just alati õpilastele huvitav olin, ei oska ennast ise peegeldada. Aga mul oli põhimõte, et vähemalt iga kolmas tund mingu tõepoolest hästi. Püüdsin. Meie ametisse on väikese pinge (hea stressi) tekitamine sisse kirjutatud. „Losutamine” arengut kaasa ei too.

Kuidas mina kooli põnevamaks muudaksin?

• Vähendaksin kohustuslikku õppe­aega 11 aastale või tegelikele vajadustele vastavaks.

• Eksami sooritamise miinimumiks paneksin 20 punkti – muidu kaob huvi eksamiks valmistuda ja selle tulemusega ei ole ka midagi peale hakata.

• Loodusainetes rakendaksin praktiliste tööde kava, ka välipraktikume.

• Selli- ja õpipoisiõpe võiks viia tulevaste elukutsete juurtega tutvuma.

• Riigikaitsel olgu 12. klassi õppeprogrammis oma kindel kava.

• Vaja on tervisekasvatuse loenguid kõrgel tasemel, kas või riigikaitse programmi osana.

• 1990. aastate reaalainete, loodus- ja humanitaarkallakuga õpperühmadel oli hea toime – paljud poisid-tüdrukud leidsid tee metsandusse, looduskaitsesse, meditsiini. Neid rühmi võiks olla nüüdki.

• Õpetajate valmisolek huvitavamaks tööks sõltub jätkuvalt paremast kutsekoolitusest ja piisavast vabast ajast.

• Koolikiusamise kohta on vaja teadlaste uurimusi ja lõpuks ka järeldusi, mis on vaja avalikustada.

• Peredelt ootan jätkuvalt suuremat huvi oma laste vastu ja vastutust nende eest. Kool kedagi vägisi targaks ja heaks kasvatada ei suuda.

Laine Põld on olnud Jõhvi kooliga seotud 60 aastat. Ta lõpetas Jõhvi keskkooli ning oli seal seejärel põhikooliõpetaja ja klassijuhataja. Ülikoolis õppis ta bioloogiat, misjärel õpetas Jõhvi koolis bioloogiat ja keemiat 5.–11. klassi õpilastele. 1991. aastal lõpetas tema viimane 12. klass. Tema õpilased on tänaseks tuntud inimesed, nagu Maire Peters, Andres Salumets, Enn Lust, Ene Annus, Olivia Niitsoo, Maire Kaha, Toomas Põld, Romek Märtsin jt. Lisaks õpetajatööle on ta töötanud maakonna haridusosakonnas ja hiljem agrotööstuskoondises. Praegu on ta kolmandat aastat pensionil ja elab Pärnus.