Vanemuine toob lavale Sofi Oksaneni näidendi „Kui tuvid kadusid”

30. jaan. 2015 Krista Leipsig - Kommenteeri artiklit

Vanemuise suures majas jõuab 28. veebruaril publiku ette uuslavastus „Kui tuvid kadusid”.  Sofi Oksaneni näidendi toob Eesti vaatajate ette Vanemuise draamajuht Tiit Palu, kunstnikutöö on teinud Eugen Tamberg ning muusikalise kujunduse Toomas Lunge, näidendi on eesti keelde tõlkinud Maimu Berg. Mängivad Sten Karpov (Edgar), Linda Kolde (Juudit), Reimo Sagor (Roland), Marian Heinat, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Maria Kallaste ning Markus Dvinjaninov.

Vanemuise teatri jaoks on see juba teine lähem kokkupuude Sofi Oksaneni loominguga, aastal 2010 esietendus „Puhastus”, mille lavastas Liisa Smith. Lavastust mängiti täissaalidele mitu hooaega ning suur publikuhuvi näitas, et eestlaste jaoks on Oksaneni tõstatatud teemad väga olulised ning emotsionaalselt mõjuvad.

„Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaringi, millega Oksanen alustas romaanides „Stalini lehmad” ning „Puhastus”.

Lavastaja Tiit Palu sõnul on Oksanen teinud ära tohutu uurimistöö, sest kõik esitatud ajaloofaktid peavad paika. Romaani „Kui tuvid kadusid” põhjal kirjutatud näidendi tegelased on siiski kunstilised koondkujud, ehkki ka neil on prototüübid.

„Sofi kuulub kirjanikuna rohkem Soome kui Eesti kultuuriruumi, ta näeb Eesti asju distantsilt ning toob sisse vaatenurki, mida me ise ei kasuta või mille kasutamist sisemise tsensuuri tõttu püüame vältida. See teebki tema lood huvitavaks ning Eesti lugeja ja teatrivaataja jaoks vastuoluliseks,” märgib lavastaja.

Palu sõnul paelub teda selle materjali puhul kõige enam reetmise ja eri režiimidega kaasatöötamise teema. „Eesti kirjanduses pole seda nii armutult veel käsitletud. Keegi pole varem kõrvutanud nii selgelt Saksa ja Nõukogude okupatsiooni sarnast repressiivsust. Olulisel kohal on meie lavastuses ka propaganda teema, millega tegelevad kõik valitsused ja režiimid. Tegemist on väga meisterlikult jutustatud looga, kus tunded ja mõistus on tasakaalus ning mis mõjusalt näitab, kuivõrd Saksa, Nõukogude ja Eesti propagandakeel – kujundid, stilistika, sisendusjõu ja ainsa tõe taotlus – on üks ja seesama.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!