Voldemar Kuslap: Paigad täis mälestusi

23. jaan. 2015 - Voldemar Kuslap: Paigad täis mälestusi kommenteerimine on välja lülitatud
Voldemar Kuslapil, kes enda sõnul ei osanud kooliajal laulja elukutsest unistadagi, täitus eelmisel aastal Estonia teatris 50 aastat. Fotol on Uderna kooli seitsmes klass 1952. aastal. Tulevane tuntud laulja on keskmises reas vasakult esimene.

Voldemar Kuslapil, kes enda sõnul ei osanud kooliajal laulja elukutsest unistadagi, täitus eelmisel aastal Estonia teatris 50 aastat. Fotol on Uderna kooli seitsmes klass 1952. aastal. Tulevane tuntud laulja on keskmises reas vasakult esimene.

 

Minu lapsepõlv möödus maal. Meid oli peres neli last, mina kõige noorem. Ajast, mil me elasime Rõngu lähistel Valgutas, on meelde jäänud selline lugu:

Oli sõjajärgne võrdlemisi külm ja lumerohke talv, võisin olla umbes kuuene, igatahes koolis ma veel ei käinud. Minust kümme aastat vanem õde lüpsis lehmi. Laudas paterdasid ringi haned, pardid, kanad ja kuked ning mind pandi piimanõu juurde valvama, et üks eriti üleannetu hani ei juhtuks piima solkima. See volakas oli umbes minukõrgune, jälgisime teineteist pingsalt silmanurgast. Mul muutus seismine pikapeale igavaks ja hakkasin tuttavaid laulukesi ümisema. Hani oli minu musitseerimise suhtes täiesti osavõtmatu, kuid järsku pistis välkkiirelt pea piimanõusse. Mina muidugi rabasin tal kaelast kinni, aga ei osanud karta, et lind nii võimukas ja jõuline on – nokalöögid ja hoobid, mida ta mulle oma teravate tiivakontidega jagas, olid sellised, et ma oleksin nagu kivipurustusmasinast läbi käinud … Röökisin nutta, õekene tuli ja päästis mu hane käest ära, aga mu nägu oli paistes ja olin mitu päeva haige.

Igatahes otsustasime mõni päev hiljem Muriga koos kätte maksta. Kui pererahvas oli tööle läinud, ajasime hanesid mööda hoovi ringi, nii et nad suisa lõõtsutasid. Lõpuspurdi võttis Muri enda peale, haned lendasid viimaks surmahirmus kõrge heinakuhja otsa, ei julenud enam alla tulla ja jäid sinna terveks päevaks. Kui teised õhtul koju jõudsid, imestasid nad, kuidas lennuvõimetud linnud olid nii kõrgele roninud. Tuli võtta pikk redel ja haned alla tuua. Pidin muidugi emale aru andma, kas ma ei näinud, kuidas see juhtus. Mina kehitasin õlgu ja Muri mind ka ei reetnud, vaid vaatas, keeleots suust väljas, süütu näoga küsijatele otsa.

Jõululaual oli meil sellesama hane praad. Minule juhtus üks rasvasem käntsakas. Küll ma püüdsin pugida, aga mitte ei õnnestunud, liha käis suus ringi. Küllap nägin oma punnis põskedega välja nagu hamster, kuni nutta tihkudes viimaks õue pääsesin ja Muri hea meelega ja abivalmilt minuga mu suutäit jagas. Tema oli mul üks tore sõber. Sügisel, kui hakkasin koolis käima, saatis ta mind ikka suure tee otsani ja ootas seal alati, kui koolist tulin.

Esimesed neli klassi käisin Valguta algkoolis. Valguta pargis kasvas üks hästi kõrge kuusepuu. Kui ma selle latva ronisin, paistsid eemalt kaugusse viiv tee ja Otepää kõrgendiku kuplid. Mõtlesin, et kui suuremaks kasvan ja nii jõukaks saan, et jõuan endale jalgratta osta, sõidan kõik need kaunid paigad läbi.

Alles aastate pärast sain teada, et needsamad paigad on olnud inspiratsiooniks Ernst Ennole, kelle sünnikodu oli sealsamas pargi serval. Legend räägib, et just seal on ta loonud meie looduslüürika ühe kaunima luuletuse „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”.

Hiljem kolisime Elva kanti Udernasse. Uderna ministeeriumikool oli väga kuulsate traditsioonidega kool. Seal olid käinud Konrad Mägi, Leopold Hansen, Friedebert Tuglas, Jaan Kärner, Ado Reinvald, Helmi Mäelo. Muide, kirjanik Helmi Mäelo algatusel tähistati 1922. aastal just Uderna koolis Eestis esimest korda emadepäeva.

Meil oli tore kool nagu maakoolid ikka, ühtehoidev klass ja head õpetajad. Mina olin kooli ajal üsna aktiivne: laulsin laulukooris, tantsisin rahvatantsu ja tegin näitemängudes kaasa.

Väga palju tegi Uderna kooli ja kogu selle kandi heaks kooli viimane juhataja Jaak Seeru, kes oli tohutu organiseerimisvõimega mees. Ta rajas õunaaia, laiendas parki, süvendas vanu tiike ja lasi kaevata uusi, aga mis kõige tähtsam – tõi päevavalgele kuulsa kooli mineviku. Tollaste majandijuhtide abiga püstitati kooli parki kuulsatele vilistlastele mälestuskivid või ausambad.

Kool suleti õpilaste vähesuse tõttu 1973. aastal, kuid endiste koolikaaslastega oleme ka pärast seda üsna palju kordi kokku saanud. Kokkutulekutel on tore näha, et meie istutatud puud pargis on jälle suuremaks kasvanud ning ka Tuglase istutatud kastan on veel elujõuline. Mööda sõites käin sealt alati läbi, sest see koht on minu jaoks täis mälestusi.

Minu lapsepõlveunistus Eestimaa risti-põiki läbi sõita on täitunud. Ometi avastan aeg-ajalt ikka ja jälle kohti, kuhu ma pole veel sattunud, ja imestan, kui kaunis on Eesti loodus.