Arvo Iho: Seigad, mis aitasid mul leida oma tee
Filmitegija, fotograaf ja õpetaja Arvo Iho oma kodukohas Roela mõisas Lääne-Virumaal 2010. aastal.
Roela mõis Lääne-Virumaal. Olen 12-aastane. Lähen pargi poole ja näen mõisatiigi juures noort meest maalipuki juures toimetamas. Vaatan lähemalt ja imestan. On hall päev, kuid pildil sillerdab tiigivesi ja säravad päikeselaigud. See mees on imet teinud. Vahin suu ammuli, kuni pilt saab valmis. Siis küsin arglikult, kas mina võiks ka niimoodi pilte tegema õppida. Ta kutsub mind enda juurde külla ja lubab õpetada.
Sel suvel käisin paar korda nädalas nelja kilomeetri kaugusel Matsalu Leo juures joonistamist ja akvarelli õppimas. Oleksin tahtnud juba samal suvel hakata tegema sama häid pilte, nagu tegi Tartu kunstikooli tudeng. Aga võta näpust, ei tulnud välja!
Olime sõbraga jalgrattamatkal ja panime telgi üles Põltsamaa jõe kaldal. Hommikul lõdinal ärgates olime piimvalges udus, millest vaevalt kumas läbi nõrk päike.
Haarasin koolist laenatud fotoaparaadi ja läksin pilte jahtima. Udus vilkus vesi. Telgi siluett ja põõsaste hahkjad kontuurid roosas udus tekitasid salapärase tunde. Klõpsisin eri kauguselt kolm-neli kaadrit ja olin õnnelik, et püüdsin kinni midagi tõeliselt kaunist.
Matkalt tagasi tulles magasin järjest kolmteist tundi. Siis katsin köögiakna kinni, panin üle laua kaks tekki ja hakkasin laua all filmi ilmutama. Mu sõrmed värisesid põnevusest.
Kui nägin, et need hommikused kaadrid on ilusasti välja tulnud, hüppasin rõõmust, tahtsin neid pilte uhkusega Leole näidata. Panin filmi pliidil olevasse veega täidetud silmapesukaussi ja läksin korraks teise tuppa midagi tegema. Kui mõne aja pärast kööki tagasi tulin, nägin õudusega, et fotoemulsioon oli soojas vees filmi pealt lahti tulnud ja hõljus tumedate tükkidena kausis ringi. Mu suurepärased pildid olid hävinud! Mul hakkas rinnus valus ja ma nutsin. Pettumus oli nii suur, et mitu aastat ei võtnud ma fotoaparaati kätte.
Uuesti pildistama hakkasin alles keskkoolis. Siis meeldis mulle inimesi pildistada.
Internaatkooli keldris oli fotolabor ja seal veetsin pilte suurendades palju õhtuid ja öid. Enne sõjaväkke minekut hulkusin fotoaparaadiga pikalt mööda jõeluhtasid, metsi ja järvi, et jätta meelde see vabadus, millest pidin kaheks aastaks loobuma.
Sõjaväes oli vastik, kuid siingi aitas fotode tegemine säilitada kübekese iseseisvust ja varjatud vabadust. Väeosa seinalehele pilte tehes sain veidi vabamalt ringi liikuda kui teised sõdurid ja vahel pääsesin isegi linna, et apteegist kemikaale osta. Õhtuti oli mul õigus kauem üleval olla, et pilte suurendada. Fotolaboris hoidsin kunstiajalugu ja eestikeelseid raamatuid, mida vene kroonus lugeda ei tohtinud. Fotode tegemine sai ajapikku kireks ja sundis end pidevalt edasi arendama.
Peale sõjaväge tulin Tallinnfilmi operaatori assistendiks ja aasta hiljem asusin õppima üleliidulisse filmiinstituuti Moskvas.
Teinud filmioperaatori ja režissöörina umbes 20 aastat filmitööd, lükkasin 1992. aasta sügisel käima eestikeelse filmikoolituse Tallinna pedagoogilises instituudis. Praeguseks on sellest viieteistkümne tudengiga õppetoolist kasvanud välja Põhja-Euroopa kõige suurem ja moodsam Balti filmi- ja meediakool, kus õpib üle 400 üliõpilase 28 riigist üle maailma.