Eesti koolisüsteemist parandusettepanekutega

20. veebr. 2015 Anna-Liisa Merilind Tallinna saksa gümnaasiumi 10. klassi õpilane - 6 kommentaari

Veebiväljaannetes õpetajate ja õpilaste arvamusi lugedes jääb mulje, justkui oleksid Eesti haridusasutused, nende töötajad ja õpetamismetoodikad täiesti iganenud. Aga kuidas on teistes maades?

Alustasin oma kooliteed Inglismaal Londoni lähedal asuvas väikelinnas. Nelja- kuni seitsmeaastased käivad Inglismaal lasteaias-koolis, kus keskendutakse mängulisele õppele. Tähtsad oskused on seal joonistamine, oma mõtete väljendamine sõnades ja teistega suhtlemine. Selle järel lähevad lapsed üle algkooli. Ka seal on tähtsal kohal õppimine mängu kaudu ja eluline lähenemine. Ained on omavahel tihedalt seotud ning vahel ei saa arugi, kui üks tund sujuvalt teiseks üle läheb. Näiteks loodusõpetuse tunnis minnakse õue päris loomi otsima ning hiljem arutletakse üheskoos leidude ja avastuste üle. Väga hea vaheldus koolipäeva on pikk vahetund, mille kõik, kaasaarvatud õpetajad, veedavad õues. Meie koolis oli ka väike mänguväljak.

Uuesti Eestisse kolides hakkasin õppima Tallinna saksa gümnaasiumis. Teisest kuni kuuenda klassini õppisin Eesti koolisüsteemis, see tähendab mitte saksakeelses osakonnas. Mäletan rangeid õpetajaid, õpetamise põhirõhk nihkus olulisel määral õpikutest õppimisele. Palju oli vaja pähe õppida, vahel ka lihtsalt tuupida, ained olid üksteisest täiesti lahus ning raske oli loogilisi seoseid luua ja järeldusi teha. Kodutööde hulga kohta ei oska praegu enam midagi kindlat öelda, arvan, et ülesandeid anti parasjagu, õppimist arendaval ja kasuks tuleval hulgal.

Alates seitsmendast klassist õpin Eestis ainulaadses saksakeelses osakonnas. Meid õpetavad Saksamaalt pärit õpetajad, õpikud ja materjalid on Saksa süsteemi järgi ning kõik on hoopis teistmoodi kui teistes Eesti koolides. Püütakse hoolikalt kinni pidada põhimõttest, et tunnis peab jõudma kõik vajalikud teemad läbi arutada, uued osad lahti seletada, ning õpilasi julgustatakse küsimusi esitama.

Kodus on vaja teha tavaliselt igas aines paar ülesannet, mis on vajalikud õpitu kinnistamiseks. Õpetajad suhtlevad oma õpilastega, annavad nii suulist kui ka kirjalikku tagasisidet ning hinnete panemisel on mänguruumi. Kõige tähtsamaks peetakse loogika kasutamist, samuti õppeainete seoseid, mis võimaldavad varem õpitud teadmisi vahel täiesti uues valguses näha.

Mis on Eesti koolisüsteemi probleemid?

Eesti koolisüsteemi probleemid on konservatiivsus, osa õpetajate veendumus, et nende õpetatav aine on kõige tähtsam, ning õpilaste ja õpetajate ülekoormus. Konservatiivsuse all pean silmas asjaolu, et tänapäeva õpilased loevad kohustusliku kirjanduse raames samu raamatuid, mida nende vanemad lugesid, reaalaainetes peavad õpilased keerulisi valemeid une pealt teadma, oskamata neid vahel kasutada.

Saksa osakonnas antakse lõpuklasside õpilastele võimalus kasutada tööd tehes valemikogu. Õpilase ülesanne on osata õiges kohas õiget valemit kasutada ning vastavalt olukorrale reageerida. Teen ettepaneku võtta see süsteem Eesti kõigis koolides kasutusele, sest see vähendaks olulisel määral õpilaste töökoormust ning motiveeriks ka neid, kes teavad, et mälu veab neid alt.

Kurb on ka, et Eesti õpilased on tundides passiivsed ning õpetajad panevad vähe rõhku nende kaasamisele. Aktiivne tunnis osalemine on suur samm teemast arusaamise suunas. Tunnis tähele pannes ning küsimusi esitades saab õpilane palju rohkem uusi asju selgeks ning see vähendab kodutöödele kuluvat aega.

Saksa õpetajad kasutavad palju tihedamalt e-kooli võimalust õpilasele tagasisidet anda. Pannakse nii küsi- kui ka hüüumärke ning suure osa veerandihindest moodustabki tunnis kaasatöötamine. Kui õpilastele antakse võimalus kaasa töötada, muutuvad nad julgemaks, oskavad rääkida ning arutleda. Õhkkond klassis soosib arutelusid, kedagi ei halvustata, kui ta midagi valesti ütleb. Vastupidi, õpetaja üritab siis teemat teisi teid pidi selgeks teha ning kaasab kogu klassi arutelusse.

Saksa osakonna õpilase elu teeb märgatavalt kergemaks omapärane hindamissüsteem. Õppematerjal on seal jaotatud kahe poolaasta peale ning mõlemal poolaastal tehakse igas aines kaks suurt kontrolltööd. Vahel teeb õpetaja ka tunnikontrolli, et saada teada õpilaste oskuste seisu. See on hea süsteem, sest suuri ja mahukaid töid pole liiga palju.

Saksa osakonnas hinnatakse kuue numbriga, mis tähendab, et häid hindeid on rohkem ja neid on kergem saada. Õpetajaid huvitab väga, missuguseid hindeid õpilased saavad. Halva hinde puhul räägitakse lisatööst, millega saab kursusehinnet parandada. Eesti õpetaja tunnis sellist võimalust pole, tööga läbikukkumine võrdub seal automaatselt õpetaja põlgusega õpilase vastu, mis kestab umbes pool aastat.

Eesti koolisüsteemis on õpilasel võimalik valida ainult seda, missuguse kooli esimesse klassi ta astub, järgmine valikuvõimalus tekib alles üheksa aasta pärast, kui on vaja otsustada, kas jätkata gümnaasiumis, omandada kutseharidus või teha midagi muud. Umbes kaheteistkümneaastaselt peaks olema veel üks valikuvõimalus. See sobiks õpilastele, kes on õppinud mõnd õppeainet tavalisest palju põhjalikumalt ning tahavad sellesse veelgi süveneda. Päris paljudes maades on õpilasel võimalik valida 12-aastasena kool selliste õppeainetega, mille õppimiseks on tal suur potentsiaal, ning teistele õppeainetele pannakse seal vähem rõhku.

Eesti inimene usub, et gümnaasium ja ülikool on ainsad õiged valikud, kutsehariduse omandavad ainult need, kes on gümnaasiumi jaoks liiga rumalad. See on väga vale arusaam ning see pärsib hariduse edendamist. Maailmas on loomulikult vaja tarku ja mõtlevaid inimesi, aga sama palju on vaja neid, kellel on vajalikud oskused muude keeruliste tööde tegemiseks. Pealegi on kutsekoolis palju erialasid, mida õppides omandatakse ühtlasi keskharidus. Kutseharidusel on suur pluss: see annab oskused, millega tööturul endale hea töökoht saada. Paljud gümnaasiumilõpetajad tunnevad ennast eluvõõramalt ja ebakindlamalt kui kutseharidusega ettevõtlikud noored. Miks on Eesti ühiskonnas levinud arusaam, et poemüüjaks õpib elus läbikukkunu? Mujal maades ollakse uhke, kui sul on oma poekene, kus saad müüjana töötada.

Eesti koolisüsteemis on vaja nii õpetajate kui ka kooli juhtkonna uut lähenemist, õpilaste julgustamist ja arutelusid. Üle tuleb vaadata hindamissüsteem, panna rohkem rõhku loogikale ja seostele, saata õpilased ilusa ilma korral õue värsket õhku hingama. Õpilastele tuleb selgitada, tuua neile näiteid elust enesest, miks on kvaliteetne haridus tähtis ja miks tasub olla õnnelik, et Eesti Vabariigis on peaaegu kõigil võimalus omandada vähemalt põhiharidus.


6 kommentaari teemale “Eesti koolisüsteemist parandusettepanekutega”

  1. Kaja Tamsar ütleb:

    Need noore neiu mõtted ja arusaamad meie haridussüsteemist on sedavõrd südantliigutavad ja õiged,et ei peaks ühtki hariduselus kaasamõtlevat inimest ükskõikseks jätma.Kui meie riigis leidub veel selliseid noori,kelle südamel lasuvad nii tõsised probleemid,siis annab see vaid usku ja lootust,et me kõik-haridusjuhid,õpetajad,lapsevanemad,õpilased-peaksime püüdlema muutuste poole.Vaid üheskoos koostööd tehes,üksteist mõistes ja toetades saavutame selle,millest Anna-Liisa unistab.Edu Sulle ja aitäh julguse eest neist probleemidest avalikkust valgustada.

  2. Rita ütleb:

    Hea artikkel, kuid selle rakendamise probleem on suur- kust võtta selliseid õpetajaid? Õpilane läheb alati kaasa huvitava ja julgustava süsteemiga, aga õpetajad…Kõigepealt on meil vaja suurt armeed õpetajaid, kes on stambivabad, kes oskavad näha kaugemale oma aineõpiku kaantest ja oskavad seda ka õpilastele edasi anda loovalt, eluliselt ja vabalt. Kardan, et minu lapsel seda kogeda ei õnnestu, aga ehk veab teistel edaspidi rohkem.

  3. Kalle ütleb:

    Süsteem on mäda. Õpetaja on orienteeritud sellele, mida süsteem nõuab: eksamid ja tasemetööd nõuavad teadmisi. Õppekava on tihe mängimiseks aega ei ole. Mitmes õppeaines peab igas tunnis olema uus teema!

  4. Liivi Schmied ütleb:

    Väga hea artikkel,head ja loogilised mõtted, mus oleks suureks kasuks Eesti koolivõrgule.Õnne ja edu sulle kallis Annaliisa!!

  5. Potsataja ütleb:

    Üldiselt väga hea artikkel.
    Eriti tahaks alla kirjutada mõttele “[..] õpetajate veendumus, et nende õpetatav aine on kõige tähtsam [..]” ning kutsehariduse kaitsele. Teatud haridusliikidele- ning valdkondadele alaväärsuspitseri löömine on tugev probleem – nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult…

    Kriitika:
    1) ” Saksa osakonnas antakse lõpuklasside õpilastele võimalus kasutada tööd tehes valemikogu. Õpilase ülesanne on osata õiges kohas õiget valemit kasutada ning vastavalt olukorrale reageerida. Teen ettepaneku võtta see süsteem Eesti kõigis koolides kasutusele, sest see vähendaks olulisel määral õpilaste töökoormust ning motiveeriks ka neid, kes teavad, et mälu veab neid alt.”
    – Ei saa nõustuda. Kui jutt käib reaalainetest, siis õpilane, kes endale asja vähegi suvatseb selgeks teha ei pea valemite meelde jätmisega üle mõistuse pingutama – nad jäävad meelde läbi arusaamise, tänu loogikale, mis need valemid sünnitas. Kui muidugi on reaalainete õpetajaid, kes eeldavad selliste asjade pähejätmist ilma tuletuskäikude demonstreerimiseta, siis on probleem pedagoogide metoodikas VÕI õppekavas (liiga vähe aega). Reaalainetes on loomulik, et mälu ei ole arusaajale probleem. Kui aga ei ole arusaaja, siis humanitaarikut ei tapa matemaatikas ka hinne “3” – see valdkond pole ju tema prioriteet. Oluline on arusaamine, mitte üksnes masina kombel ülesannete läbihekseldamine (ehkki ka sellel on oma koht…).

    2) “Umbes kaheteistkümneaastaselt peaks olema veel üks valikuvõimalus.”
    – Suhtun skeptiliselt. Loomulikult võivad juba varakult ilmneda teatud valdkonnad, milles õpilane on tugevam, kuid alates 6-ndast klassist tugevate kallakute loomine on minu hinnangul liiga äärmuslik samm.
    Esiteks peaks põhiharidus olema siiski võrdlemisi standardne ning mitmekülgselt arendav – ütleme näiteks, et inimene on kunstis tugev ja jätab matemaatika juba kuuendas klassis liiga tugevalt tahaplaanile… ma ei usu et see tema toimetulekule tulevikus väga hästi mõjub. Ma saan aru, miks autor seda mõtet hellitab – et siis on sarnaste huvidega õpilased ja õpetajad juba rohkem koos ning väheneb see vaimne käärimine, mis eriti kolmandas kooliastmes eri ainespetsialistide vahel kujuneb, kuna kõik tahavad, et sa armastaksid ja väärtustaksid just TEMA ainet! Äkki saaks seda pinget maha tõmmata läbi suhtumise muutuse… seda enam, et me võime siin küll ilusaid seebimulle puhuda, aga ega sisuliselt hariduses miski ei muutu, kui, nagu üks kommenteerija hästi mainis, tuleb peale uus ja energiline laviin noori õpetajaid, kes TAHAVAD midagi muuta, mitte palgapäevani lakke sülitada… võib-olla ma olen aga ka siinkohal liiga romantiline.

    Teiseks võivad õpilase prioriteedid muutuda. Mul on endal kogemus, kus ma 7. klassis tundsin suurt huvi ja olin väga aktiivne geograafias ning sain olümpiaadilt väga hea tulemuse. 8 klass – krahh, huvi null. Sellises vanuses inimese maitsed muutuvad ootamatult, ei ole veel tegemist lõplikult väljakujunenud isiksusega. Te võite muidugi vaielda, et – noh, vahetab siis kooli, aga ma ei usu, et selline solgutamine õppimisvõimele väga hästi mõjub… õpilase arenemist toetab stabiilne sotsiaalne keskkond ja võrdlemisi püsivad suhted… ma võin muidugi eksida.

    Kolmandaks tundub mulle, et me kipume seda kallakute ja spetsialiseerumise maagiat üle hindama. Näiteks vastloodud Viljandi gümnaasiumis on mindud seda teed, et absoluutselt kõik õpilased PEAVAD valima endale õppesuuna (kallaku) – midagi sellist, nagu vana hea standardne humanismiideaale jälgiv mitmekülgne arendustegevus on saanud paljude kujutlustes piprase maitse – mõneti arusaadavatel, põhikoolist saadud emotsionaalsete laengute tõttu. Ometi meenub mulle infokild, et pooled kõrgharidusega spetsialistid ei leia erialast tööd. On meil neid kallutatud inimesi ikka nii palju vaja? =) Teate seda laulu “Väiksed kastid linnaservas…”

  6. Küünik ütleb:

    On väga palju õpetajaid, kes õpetavadki ainet, mitte ei sea prioriteediks eksameid jne. Paraku hinnatakse õpilasi kooliastmete ja ka osade klasside lõpus just viimaste näol. Kui ülevalt-alla toimuks suunamuutus, mille eeltöö on juba tehtud, muutes ülikooli saamise eelduseks sisseastumiseksamid, oleks paljudel õpetajatel võimalik ka ainet paremini endasi anda. Vanem põlvkond paratamatult aja jooksul hääbub ning nõukogudeaja järgse ja praeguse põlvkonna õpetajad saaksid ülesandega tahtmise korral vabalt hakkama. Ma usun, et see on iga endast lugupidava õpetaja kõrgem eesmärk, kuna omandades huvi ja teadmised, teed ära ka tööd ja eksamid. Õppides aga vaid töödeks ja eksamiteks ei pruugi inimene neid teadmisi teistsuguses keskkonnas aga kasutada osata.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!