Eestimaa spordihing Vello Vaher

Eestimaa spordihing 2014 on Vello Vaher – joogavõimleja, akrobaat, tsirkuseartist, beebi- ja väikelaste võimlemise eestvedaja, treener, õpetaja. Mitmekülgne mees, kes jõuab palju ning kellest lausa hoovab energiat.

Olid sa juba lapsena sportlik poiss?

Jah. Jooksin, suusatasin, tõmbasin isegi riidekapis lõuga. Kaheteistkümnenda eluaastani elasin Rakveres, käisin maleklubis välkmalet mängimas ja mõnda aega ka kergejõustikutrennis. Oleme arutanud, et minu kõige esimene treener oli minust kaks aastat vanem vend, kes mind lapsena kiusas ja kellest ma tahtsin tugevamaks saada.

Kas see õnnestus?

Arvan, et õnnestus. Vennast sai tubli tugitoolisportlane, kes teab peast kõiki aastatetaguseid olümpiavõitjaid, mängib malet ja bridži, harrastab mälumängu.

Kuidas sa akrobaatika juurde jõudsid?

Tänu maadlusele. Kuuendasse klassi läksin Tallinna 43. keskkooli, praegusesse tehnikagümnaasiumi. Teine veerand oli alati võimlemisveerand, mis meeldis mulle kõige rohkem. Kolmeteistaastaselt läksin maadlus­trenni. Rataskaevu tänaval asus spordiklubi Kalev raskejõustiku maja ja sellega on seotud mu parimad lapsepõlvemälestused. Olin väga pühendunud – trenn oli neli korda nädalas, mina käisin tihtipeale kohal kuus korda, et saada teistest tugevamaks. Pärast üht 16-aastaselt saadud peapõrutust ei suutnud ma enam väga suuri raskusi tõsta. TPI ehitusteaduskonnas õppides jätkasin veel paar aastat maadlemist, aga kuna mulle on alati meeldinud esineda, hakkasin rohkem jooganumbriga üles astuma, millele peagi lisandus ka breiktants.

Kes on olnud su eeskujud ja õpetajad?

Sel ajal, kui mina keskkoolis käisin, esines estraadil ja üritustel jooganumbriga Madis Kivi. Teda vaadates tundsin, et tahan temasarnaseks saada. Kohtusime Madis Kiviga paaril korral ja ta andis mulle mõnes asjas nõu. Ta ei olnud siiski minu õpetaja, pigem eeskuju ja iidol. Laiema publiku ette pääsesin aga just tänu temale. Kui Madis Kivi ise ei jaksanud enam Võsu varietees esineda, kutsus ta mind enda asemele. Enne seda olin koolis ja treeninglaagrites oma trikkidega üles astunud kokku kümmekond korda, nüüd tuli lavale minna mitu korda nädalas.

Nii et kõik trikid, mis sa laval teed, oled ise leiutanud ja selgeks õppinud?

Jah. See, mida ma laval näitan, on mu enda töö tulemus. Praegu tundub uskumatu, aga jooga ja karate olid Nõukogude Liidus poolenisti põrandaalused alad. Ja tol ajal ei korraldatud mitte breiktantsu, vaid moderntantsu võistlusi. YouTube-i, kogu internettigi polnud, Soome telekast sai heal juhul mõned sekundid näha, kuidas keegi pea peal pöörles ja trikke tegi. Jätsin meelde, mida seal tehti, ja püüdsin järele teha. Oma breigi- ja joogakavad olen loonud nende harjutuste baasil, mida me maadlustrennis tegime. Minu jaoks ongi breiktants ja joogavõimlemine sisuliselt üks ja seesama. Eesmärk on küll erinev, aga nende liikumise loogika toimib ühtmoodi. Kõige alus on matemaatika ja füüsika. Selleks, et tasakaalu hoida, peab loodusseadusi järgima.

Millal sa teisi õpetama hakkasid?

Kolmkümmend aastat tagasi. TPI lõpetamise järel sain sundsuunamise Eesti Tööstusprojekti, kus töötasin neli aastat projekteerijana. Samal ajal sai minu elukutseks tsirkusega seotu, nii akrobaatikaga esinemine kui ka selle õpetamine. Alustasin 1984. aastal Kodulinna majas breiktantsu treeningutega, edasi õpetasin akrobaatikat Elonna Spriidi tantsurühmale balletikoolis ning seejärel tulid väikelaste võimlemistunnid Salme kultuuripalees. Mul endal oli sel ajal juba kaks väikest last, kellega harjutusi ette näitasin. Kuna ma ise alustasin sporditegemist suhteliselt hilja, tahtsin oma lapsi hakata võimalikult varakult treenima.

Esimese kolme lapsega hakkasin võimlema paarikuuselt, kahe nooremaga aga juba mõnepäevaselt. Aastate jooksul kogunes väga palju harjutusi, mille põhjal olen andnud välja kaks raamatut: „Harjutusi väikelastega”1991. aastal ja „Võimlemine väikelastega” 2002. aastal. Mõlema raamatu tiraažid on ammu läbi müüdud ning lähiajal on plaanis jäädvustada kõik need akrobaatikaharjutused ka digitaalselt.

Nagu näha, oli laste varasest treenimisest kasu – kõik su lapsed on seotud spordiga.

Seda küll. Endla on võitnud rühmvõimlemises MM-i pronksi ja olnud viimasel ajal väga edukas fitness’is – ta on kahekordne EM-i juunioride meister ja naiste arvestuses hõbemedaliomanik, lisaks tegeleb odaviskega. Lembi on kuuekordne Eesti meister teivashüppes. Linda valis näitleja elukutse, kuid esineb aeg-ajalt ka meie peretsirkuses. 14-aastane Lemme harrastab batuudihüppeid ja suudab hüpata kahekordseid saltosid. Poeg Vootelele pakub praegu huvi lauatennis. Kõik neli vanemat last on kas lõpetanud või lõpetamas kõrgkooli. Kõige tähtsam ongi minu jaoks see, et nad oleksid oma valituga rahul ja naudiksid seda, mida teevad.

Kuidas Vaherite peretsirkus alguse sai?

Peretsirkus kasvas joogaesinemistest välja järk-järgult. Hakkasime valmistama ette tsirkusenumbreid ja nendega esinema. Väga palju oleme andnud etendusi Eestis, aga aastatel 1996–2005 käisime viiel korral kaheksa kuud kestnud tsirkusetuuridel Horvaatias, Sloveenias, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Marokos. Seal tegime minu jooganumbrit ja kogu pere akrobaatikat.

Nüüd teevad lapsed õhuakrobaatikat kangal, trapetsil ja rõngal, hularõngastega keerutamist, žongleerimist pallide, rõngaste ja kurikatega. Näitlejast abikaasa Aita Vaher teeb klounaadi, mina ise põhiliselt akrobaatikanumbreid. Meie peretsirkus tegutseb endiselt. Saame vastavalt soovile panna kokku mitmesuguseid programme ja käime hea meelega oma tsirkusekavade ja töötubadega ka koolides esinemas. Tegutseb tsirkusekool, kus tsirkuse- ja akrobaatikatreeninguid viivad läbi Lembi ja Endla. Aita õpetab näitekunsti ja kõnetehnikat.

Milline su päev harilikult välja näeb?

Iga päev, iga kuu ja iga hooaeg erinev. Praegu annan nädalas üle kahekümne tunni: beebivõimlemises käivad emad lastega, väikelaste võimlemises isad lastega, lisaks teen trenne kooliõpilastele ja täiskasvanutele. Õpetan praegu ka lavakunstikoolis Londoni Rose Bruford Colledge’ist tulnud vahetusüliõpilasi. Esinemised on veel peale selle.

Oled aastaid ka meie näitlejatudengitele akrobaatikat õpetanud.

Esimene oli 15. lend, kus õppisid Üllar Saaremäe, Jaanus Rohumaa, Gert Raudsepp, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi jt. Sealt alates õpetasin järjest seitset lendu. Vahepealsetel aastatel käisime perega Lõuna-Euroopas tsirkusetuuridel, siis jäi vahe sisse, edasi andsin tunde veel kolmele kursusele, kaasa arvatud Tiit Ojasoo kursusele, kes eelmisel aastal lõpetasid, teiste seas ka minu tütar Linda.

Mida ja kuidas sa õpetad?

Minu tunnid on üsna tempokad ja üritan õpetada võimalikult mitmekesiselt – joogavõimlemist, breigi ja tsirkuse elemente, tõsteid, püramiide, žongleerimist, üle laua ja tooli veeremist, natuke lavalist võitlust, mängukaklust, maadlusvõtteid. Minu arvates on hea, kui noor inimene oma keha valdab ja laval kasutada oskab. Võrdleksin liikumist muusikaga – klaveril võib toksida ühe näpuga heliredelit, aga saab mängida ka sümfooniat. Sama on liikumisega. Kui liikumise loogika ja põhitõed on selged, saab alati uusi ideid genereerida, seoseid luua, olemasolevat täiustada. Need oskused kuluvad kõigile ära. On kurb, kui last ei ole kunagi õpetatud kukerpalli tegema. Kukerpalli teha, hundiratast visata, pea peal seista, ujuda, jalgrattaga sõita, rinnakõrgusest müürist üle ronida peaks igaüks suutma, need oskused on liikumises do-re-mi. Mingi elementaarne füüsiline vorm võiks igal inimesel olla.

Kuidas panna lapsed ja noored rohkem liikuma ja sporti tegema?

Linnas on näha laste mänguväljakuid, aga peaks olema midagi ka noortele. Mitte ainult rambid rulade ja ratastega sõitmiseks, vaid randadesse ja parkidesse saab üles panna näiteks batuudid, ronimisvahendid, lõuatõmbamiskangid, rööbaspuud – nii nagu omal ajal olid terviserajad, kus sai eri raskusega palke tõsta.

Kuidas propageerida tervislikke eluviise?

Selleni peab igaüks ise jõudma, et vähem limonaadi juua ja kartulikrõpse süüa. Mina pean tähtsaks propageerida karskust, minu jaoks on arusaamatu, miks inimesed end sigarettide ja alkoholiga mürgitavad. Kõik hakkab pihta iseendast. See võib kõlada idealistlikult, aga ma mõtlen nii, et igaüks saab oma tegudega riiki tugevamaks ja paremaks muuta. Ela tervislikult, austa liikluskultuuri, ära viska prahti maha, ära hiline – sellised lihtsad asjad. Mina olen õpetaja ja lähen igasse tundi kohale veerand tundi varem. Leian, et õpetajana pean olema teistele eeskujuks.

Kumba eelistad – õpetamist või esinemist?

Ma naudin mõlemat. Mulle meeldib väga õpetada, kohe, kui üks tund on läbi, hakkan järgmist ootama. Esinemistega on samamoodi. Olen rahutu hing, tahan teha erinevaid asju ja suhelda paljude inimestega. Samas olen järjekindel ja tahtejõuline. Olen seda tüüpi inimene, kes võib aastaid ühte kivi raiuda, et sellest skulptuur tuleks.

Kuidas sa lõõgastud ja puhkad?

Tallinna lähedal Rannamõisas on üks vana tuuleveski, mida olen juba 27 aastat ehitanud ja millesse kogu oma hinge, vaba aja ja raha pannud, kuid mis pole ikka veel valmis. Suviti naudingi kõige rohkem kehalist tööd, alustades maakaevamisest ja muruniitmisest ning lõpetades müüriladumise ja betooni valamisega, võiksin seda teha varahommikust hilisõhtuni.

Kas aasta spordihinge tiitel tegi sulle rõõmu?

Tegi küll. Iga inimene vajab tunnustust ja kiitust. See annab hoogu juurde ja tekitab soovi teha veel rohkem ja veel paremini.