Emaarmastuse ääremaad

Tallinnas Sõpruse kinos esilinastus eile 25-aastase Kanada režissööri Xavier Dolani Cannes’i festivalil pärjatud täispikk mängufilm „Emme”, mis räägib ADHD-d ehk ärevushäiret põdeva nooruki ema ponnistustest poja kasvatamisel ja suunamise teel. Tõsi, see tee kujuneb rohkem Ameerika mägedeks, kus eesmärk on peamiselt ära hoida ja siluda poja tekitatavaid pahandusi.

Filmi kirjeldatakse tutvustuses kui „emotsionaalsest energiast ohtlikult pakatavat tragikomöödiat”, mille kolm tegelast on „raskekujulist ADHD-d põdev ja ebastabiilset raketti meenutav teismeline Steve, tema pigem õe ja kohati ka tüdruksõbrana käituv ebakonventsionaalne ja täiesti vastutustundetu ema ning nende kompleksides vaevlev kooliõpetajast naabriproua”.

Tahtmata kedagi riivata julgen pärast filmi vaatamist arvata, et ei ole ammu kuulnud nii eksitavat reklaamteksti. Jah, formaaljuriidiliselt võib tegelasi ehk näha ka nii, aga seda vaid väga pealiskaudsel vaatlusel, arvestamata iga tegelase püüdlusi, põhjusi ja tundeid.

Võtke või „kompleksides vaevlev kooliõpetajast naabriproua” – kas ei kõla negatiivse alatooniga või too silme ette hurjutavat üksikut kibestunud pensionäri, kes noorte naabrite teele kive veeretab? Filmis on naabriproua näol tegu hoopis noore gümnaasiumiõpetajannaga, kellel on närvivapustuse tõttu kõnehäire ning kes seetõttu on (ajutiselt) töölt ära tulnud ning näib, et oma pere pisut unarusse jätnud. Mis on selle põhjuseks, filmis välja ei öeldagi, kuigi vihjeid ridade vahel antakse piisavalt, tuleb vaid tähele panna.

Värvikad tegelaskujud

„Õe ja tüdruksõbrana käituv ebakonventsionaalne ja täiesti vastutustundetu ema” on naine, kes püüab oma lapse eest seista igal võimalikul ja võimatul moel. Kui midagi, siis „ebakonventsionaalne” ehk klapib, aga kas vastutustundetus seisneb tõesti vaid intellektuaalselt mitte kõige kõrgemas tasemes ning kas kellegi mõistmiseks ja talle turvatunde pakkumiseks ei tulegi pisut ümber kehastuda ning langeda suhtluses tema tasemele, eriti lapse puhul, kes tunneb end maailmas hüljatuna – las see jääb juba iga vaataja enda otsustada.

Ema Diane’i kuju on igal juhul mängitud äärmiselt värvikaks, nii keelekasutuse kui ka veini- ja tubakatarvituse osas – jättes samas õhku küsimuse, kuidas ja millega peaks end lõõgastama säärase poisslapse üksikema, kes elab omamoodi pidevas hirmus oma lapse käitumise pärast. Enese ja lapse äraelatamisest rääkimata. Ning kas seesama rahahädas üksikema, kes teenib raha kas või koristamisega ning suudab seejuures oma (ajutise) kodu luua puhtaks ja hubaseks, on kuidagi halvem kui haritud ema, kes aimatava kaotuse tõttu jätab unarusse oma kodu ja pere – aga see on kahtlemata teine lugu, mida puudutatakse, nagu öeldud, siin filmis vaid riivamisi. Lõppeks jäi mulje, et Diane’i hoogne ja pisut arrogantne lustlikkus ei olnud sugugi tema päris-mina, vaid see nägu, mida ta püüdis maailmale näidata, et pääseda veel karmimatest templitest konventsionaalsemate inimeste poolt.

Peategelane Steve, kes visatakse tulekahju süütamise eest välja noortekolooniast ning keda ema keeldub panemast vaimuhaiglasse, on tõepoolest „rakett”, mis süttib ei-tea-millest ja ei-tea-millal, olles oma emale ühtaegu suurim kaitsja ja ohtlikem vaenlane; tundes end kord kui autot osta plaaniv ja naist kaitsev mees, kord kui laps, keda rõõmustab maasikalõhnaline kleepekas; kes vajab kord füüsilist tunnete väljaelamist, kord lähedust – olenevalt (hetke)emotsioonist.

„Hüperaktiivne, impulsiivne, provokatiivne, vägivaldne ja kiindumushäirega” – on karm iseloomustus, mis pudeneb ta enese ema suust. Seda õõvastavam tundub järgnenud lause: „Lapsena oli temaga kõik korras.” Eks ole see ju kõigi tänapäevaste (ja küllap varasemategi) emade halvim unenägu ning suurim hirm – ja lootus: et ainult minu lapsega midagi sellist ei juhtuks. Kas või kui palju on kinni sünni­traumades, keskkonnas, lapsepõlves, kasvatuses, kui palju kaasa sündinud, selle kohta on teooriaid teadagi erinevaid – küllap mõjutab meid kõik, millega elu jooksul kokku puutume, ja nii mõndagi sellele eelnevat jääb alatiseks saladuseks, nii et eks on omal moel õigus kõigil. Vihjeid nii mõnegi nimetatud teguri kohta antakse ka ekraanil.

Tegelikult on see film mitmest põrkuvast maailmast ja vähemalt kolmest katkisest hingest, kes püüavad oma eluga toime tulla üksteise toel. See on film ühiskonna mõistes probleemsest noorukist, kellega on elu iga päev ettearvamatu, ja piinlik. Piinlikkus ja kohmakus on filmis väga hästi edasi antud. Nagu ka pinge, mida on kogu filmi jooksul üles kruvitud eriti oskuslikult, nõnda et iga stseeni algusest peale on tunda – see lõpeb fiaskoga, küsimus on vaid, millisega ja kuidas. Nii pannakse vaataja kui sütel istuma, teades, et peagi juhtub midagi, mida ta üldse näha ei pruugi tahta. Enamasti juhtubki, sest tegu on realistliku maailma peegeldusega, mitte muinaslooga.

Vapustavalt liigutav

Kui millelegi filmitutvustuses kindlalt noogutada saab, siis on lause: „Oscari-väärilised rollid teevad kõik kolm põhinäitlejat: Anne Dorval, Antoine-Olivier Pilon ja Suzanne Clement.” Ebamugavust tekitavate stseenide ja emotsioonide väljamängimine on need, mille järgi saab aru näitleja headusest, ning selles loos kahtlust ei tekkinud.

Samuti tuleb nõus olla kirjeldusega: „Visuaalselt vapustav, tunnetest ülevoolav ja hingepõhjani liigutav – need ei ole Dolani filmi puhul liialdatud kirjeldused, vaid annavad üsna täpse ülevaate hinges valitsevast emotsioonide virvarrist, millega vaataja saalist lahkub. Puperdav süda on garanteeritud.”

Ja kuigi kõndisin veel pikalt pärast filmi vaatamist mööda linna justkui ängistavas lummuses, tajumata täpselt, kus ma juba olen, mõtted veel filmi juures, ei mõju see linateos iseenesest negatiivselt, hoiatavalt, hurjutavalt. See ei ole näpuga näitamine, see on sissevaade ellu, mida elatakse kusagil siinsamas. Emaarmastusse, mille ääretus võib olla hirmutav, aga milles on oma rõõmud ja mis ei kaota kunagi lootust. Või siiski? Kas emaarmastus on ikka kõikemõistev? Eks kõigil on õigus ja võimalus mõelda pärast filmi lõppu, mida saa(nu)ks sell(is)es olukorras teha teisiti, kuigi siis oleks see juba üks teine lugu.

—

Film

• „Emme” („Mommy”)
• Režissöör Xavier Dolan
• Osades Anne Dorval, Antoine-Olivier Pilon, Suzanne Clément
• Kanada, 2014
• Linastub kinos Sõprus alates 12.02
• Alla 14-aastastele keelatud