Friedrich Kaasik: Teadussaavutusi tuleb seletada lihtsas keeles

Tamkivi reaalteaduste fondi teine tänavune stipendiaat Friedrich Kaasik (27) on Tartu ülikooli doktorant. Ta uurib professor Alvo Aabloo laboris tehislihaseid ehk robootilisi seadmeid, mis võimaldavad hääletult tõsta suuri raskusi. Oma uurimistöö tulemusi üritab ta laborandina rakendada ettevõttes Estiko Plastar. On avaldanud hulga teadusartikleid ning juhendanud noori keemiahuvilisi nii koolides kui ka Ahhaa teaduskeskuses. 

Oled käinud nii tavalises (Tartu kommertsgümnaasium) kui ka reaalkallakuga koolis (Hugo Treffneri gümnaasium). Kuidas kõrvutaksid neid kogemusi? 

Neid kahte kooli on suhteliselt keeruline võrrelda, alustades sellest, et Treffneris on perioodiõpe, kuid kommertsgümnaasiumis käisin põhikoolis ja seal oli klassikaline veerandiõpe. Tagantjärele meeldib mulle perioodiõpe oluliselt rohkem, sest lihtsam on läheneda õppimisele intensiivselt ja kontsentreeritult. Arvan, et Eestis sõltub palju koolist ja õpetajatest, kuidas reaalteaduste õpetamisega läheb. Lihtne oleks muidugi öelda, et reaalteaduste osakaal õpetatavatest ainetest on liiga väike, kuid koolidel on suhteliselt suur võimalus valida, milliseid aineid süvendatult õpetada. Minul oli palju matemaatikat nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, vastavalt 5 ja 7 akadeemilist tundi nädalas.

Sinu uurimisvaldkond on tehislihased, mis aitavad ehitada senisest väiksemaid, kiiremaid ja nutikamaid robootilisi seadmeid. Mida sa täpsemalt uurid? 

Ma uurin materjali, mis suudab muuta enda suurust või kuju elektri-pinge/voolu toimel. Sama materjal käitub ka liigutuse ja niiskuse sensorina või energia kogumisseadmena. Kõigele eelnevale lisaks võib materjali vaadelda kui pehmet superkondensaatorit.

Selliste omadustega materjali on võimalik kasutada nt robootikas, kus on tarvis pehmet ja muutuva suurusega aktuaatorit. Samal ajal on võimalik samasse materjali salvestada energiat. Peamiselt näeme praegu kolme võimalikku väljundit: pehme aktuaator, niiskuse gradiendist elektri tootmine ja pehme superkondensaator.

Oled seni läbinud kõik õppeastmed Tartus, kuid ühe semestri olnud ka Saksamaal Saarbrückenis Leibnizi uute materjalide instituudis ning osalenud paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja avaldanud kümneid teadusartikleid. Kui oluline on end rahvusvahelises keskkonnas täiendada?

Töötamine välismaal täiendab oluliselt teadmisi ning laiendab ka silmaringi. Lisaks on välismaal töötamine oluline enesetäiendamise seisukohalt. Väljavaated Tartus tipptasemel teadust teha on suurepärased, jagub tipptasemel teadlasi ja aparatuuri. Ilmselt kõige raskem osa Eestis teaduse tegemise juures on rahastuse leidmine.

Kui arvestatav tugi on Tamkivi reaalteaduste fondi stipendium ja teised sarnased toetused sinu (ja paljude teiste noorte teadlaste) õpingute jätkamisel? Kas taotlusavalduste täitmisele kuluva aja ja energia ning saadud toetuse vahel on adekvaatne korrelatsioon?

Tamkivi reaalteaduste fondi stipendium on suureks abiks õpingutega edasiminemisel, kuid konkreetset numbrit skaalal 1–10 ei oska öelda. Võib juhtuda, et seal on mingi korrelatsioon, arvestades ainult positiivseid vastuseid.

Oled lisaks põhitööle olnud ühiskondlikult aktiivne ja tegus (üliõpilaskondade liit, korp! Revelia, IRL, teadusbuss Suur Vanker). Milline on sinu hinnangul praegu Eesti ühiskonnas akadeemia positsioon, kas ja kuidas ülikoolid ning teised teadusasutused paistavad väljapoole ning arvestavad ühiskonna vajadustega?

Ei tea, kas tunnen enesel konkreetset Eesti hariduselu edendamise missiooni, kuid saatuse tahtel on mul olnud mõningane võimalus seda teha. Ise süsteemis sees olles on raske öelda, kuidas ülikoolid väljapoole paistavad. Loodan, et TÜ paistab kui väärikas rahvusülikool ühes tipptasemel teadusega. Ühiskonna vajadustega proovivad ülikoolid kaasas käia, kuid päris täpselt ei teata ju kuskil, mitut filosoofi või materjaliteadlast kolme või viie aasta pärast tööturul oodatakse. Viimastel aastatel on vähemalt olnud märgata IT-hariduse andmise kasvu või on koolilõpetajatele kohale jõudnud, et IT nälga ei jäta.