Identiteedikasvatus*
Eesti kultuuri keskne Collegium Estonicum on hea idee, aga tuleb olla valvel, et seda rajama hakates ei antaks käest ära kogu Eesti haridussüsteemi ja Eesti elu Eestile orienteeritust, nii et Collegium Estonicum muutub reservaadiks, mis vabandab välja Eesti elu ja kooli ingliskeelestamise.
Minu haridusideoloogia vaatepunkt lähtub identsusest, küsimustest „Kes ma olen?”, „Kes on eestlased?”. Eestlast ei saa defineerida eugeenika või antropoloogia kaudu, nagu hiljuti ühes kõrge reputatsiooniga organisatsioonis püüti teha (need ponnistused vist jätkuvad). Eestlast ja eestlust saab defineerida kultuurilise identsuse kaudu.
Inimese identsuses on palju komponente ja kõik komponendid ei ole võrdse erikaaluga. 1980-ndatel levis Lääne vasakpoolsete hulgas vaade, mille järgi kuulumine mingisse rahvusse ei ole tähtsam kui näiteks kuulumine margikogujate hulka. Ma olin siis ja olen ka praegu resoluutselt sellise mõtteviisi vastu.
Rahvus on tänapäeval meie kultuuriruumis identsuse väga-väga tähtis komponent: ma sündisin siia maailma eestlasena (ja jään surmani eestlaseks, kus ma ka ei elaks), ma sündisin siia maailma Tartus (ja jään surmani tartlaseks, kuigi elu on tulnud ära elada vaid harva oma koju pääsedes), ma sündisin sel konkreetsel ajal ja sellesse konkreetsesse keskkonda ning nendesse ja nendesse ajaloolistesse tingimustesse, mis on samuti minu identsuse komponendid, sest ka keskkonnal ja ajal on oma identsus, mida oleks tark ausalt ja võimalikult objektiivselt kirjeldada, nagu ka inimese identsust.
• • •
Kerge on aru saada, et keskkond ja ajavaim muutuvad. Muutumatu ei ole ka rahvuslik identsus, aga ta peab olema järjepidev. Kardinaalselt saab inimene oma rahvuslikku identsust muuta ainult sama raske transformatsiooniga, mille sooritavad transvestiidid.
Identsuse rahvuslik komponent ei ole ja ei peagi olema kõigi inimeste jaoks ühesuguse tähtsusega, nagu ka eri ajahetkedel ja erinevates olukordades on selle komponendi teadlik tajumine kas rohkem või vähem esil, kas rohkem või vähem varjus. Ka nn internatsionalistid ja kosmopoliidid ei vaena rahvuslikke identsusi enamasti neutraalselt positsioonilt, vaid pigem mingi riikliku ideoloogia huvides.
• • •
Puuduliku identsusega inimene on puudega inimene, sest inimene peab teadma, kes ta on. Puuduliku või tühja rahvusliku identsusega inimene on õnnetu ja ohtlik nähtus, sest ta ei saa aru nendest, kelle rahvuslik identsus on täidetud sisuga, olgu siis oma- või võõramaisega (teiste rahvuste puhul).
Kas eesti inimene teab, mis on tema identiteet, mida see sisaldab peale enda eestlaseks nimetamise ja mida see eestlaseks nimetamine sisaldab peale venelastele ja venelikkusele vastandumise? Kardan, et paljude eestlaste jaoks piirdubki nende eestluse komponent sellega, et nad teavad, et nad on eestlased ja vastanduvad venelastele, alati ja kõikjal. Kahjuks on inimese identsuse rahvusliku komponendiga manipuleerimine suhteliselt kerge ja manipulatsioonide tagajärjed võivad olla kohutavad.
• • •
Mis on hariduse osa, hariduse kohustus inimese identiteedi rahvusliku komponendi sisuga täitmisel?
Meenutan siinkohal Eesti üleminekuaastate alguses, 23. ja 24. novembril 1988 Tallinnas peetud Eestimaa hariduskonverentsi (nn Poliitharidusmajas, hilisemas Sakala keskuses, mida enam pole). Tolle konverentsi presiidiumis istus ja esines ka kõnega NSV Liidu hariduskomitee esimees Gennadi Jagodin. See näitab, kui tähtsaks seda konverentsi peeti Moskvas (peagi oli ju päevakorral üleliiduline hariduskonverents). Minu kõne (23. novembril) teema oli hariduse rahvuslikkus ja eestikeelne kõrgharidus: 1) koolis antav haridus peab lähtuma sellest, et rahvuskultuur on terviklik, ei kultuuri ega haridust saa kokku panna meelevaldselt valitud omadest ja võõrastest näidiseksemplaridest; 2) et Eesti kõrgkoolides ei tohi laiendada venekeelsete erialade hulka, vaid vastupidi, eesti keel tuleb mitte-eestikeelsetele õpetada selgeks keskkoolis ja kõrgkool olgu eestikeelne. Sellised olid ka Eestimaa Rahvarindes kujunevad vaated.
Konverentsi ajal oli laval Eesti kaart ja kolm lippu: NSV Liidu, Eesti NSV ja sinimustvalge. Konverentsil võeti vastu „Resolutsioon eesti keele staatusest” ja „Resolutsioon haridusest ja rahvuskultuurist”. Ülevaate konverentsist avaldas 3. detsembril 1988 Nõukogude Õpetaja. See oleks õpetlik lugemine praeguseski haridussituatsioonis, sest põlvkond hiljem, muutunud ajas, on probleemid tolleaegsetega üsna sarnased. Konverents kohustas Eesti haridustöötajaid üleliidulisel haridustöötajate kongressil kaitsma Eestimaa hariduskonverentsi otsuseid (vt Noorte Hääl 10. detsember 1988).
Kas praegu mõistetakse, mis aeg see oli? See oli nädal pärast ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooni (16. november 1988), veidi rohkem kui kaks kuud pärast lauluväljaku 300 000 osavõtjaga „Eestimaa laulu” (11. september 1988).
• • •
Siis oli küsimus selles, kas haridus, eelkõige humanitaarharidus, peab olema rahvuslik või rahvuseülene, siis öeldi „internatsionaalne”, mis oli venestamise kattetermin.
Siin tuleb meenutada nn nõukogude inimese kontseptsiooni, mis oli Ameerika sulatusahju nõukogulik vaste. Koos „uue ajaloolise inimkoosluse” ehk „nõukogude rahva” kontseptsiooniga taheti koolis rahvuskirjanduse õpetamine asendada nõukogude rahvaste kirjandusega: tükike Kirgiisia eeposest, mõni Valgevene bõliina, lõviosa suurest vene kirjandusest, natuke ka eesti kirjandust jne, ja olekski eesti kirjanduse asemel midagi hoopis suuremat ja laiahaardelisemat.
Tookord õnnestus eesti kirjanduse kui tervikliku õppeaine asendamine nn nõukogude kirjandusega täielikult ja reservatsioonideta tagasi lükata: eesti kirjandus jäi eesti koolis täisväärtuslikuks õppeaineks, nagu ka eesti keel.
Vahemärkusena Elsa Gretškina haridusministriaja kohta olgu meenutatud, et tema ajal oli eesti keele tundide arv üldhariduskoolis suurim kogu eesti keele õpetamise ajaloos, samuti soosis ta eesti keele õpikute uue, tänapäevastatud põlvkonna tulekut koolidesse. Elsa Gretškina osa ei ole käsitatav nii üheülbaliselt mustana, nagu tänapäeva Eestis on tavaks saanud. Ta saadeti haridusministri kohale venestamist ja kooli ideologiseerimist läbi viima, aga temaga koos töötanud inimeste mälestused on teistsugused: ta ei võtnud juhist „Kool on ideoloogiaasutus” peagi ka ise ettenähtud kujul täitmiseks. Eesti mõtlemise mustvalges skaalas vastandatakse Gretškinale kauaaegset haridusministrit Ferdinand Eisenit, kes mehiselt kaitses Eesti kooli autonoomiat, aga ka selle mehe eluloos on rahvavaenlaste sildistamise aeg, mis võis olla tema traagika, aga pole positiivseks seletatav.
• • •
1920-ndate lõpupoolest alates on sellel maal elatud kindlas usus, et eesti kultuur on täisväärtuslik kõigis olulistes kultuurivaldkondades. Kogu Nõukogude okupatsiooni aja kestel ei kahelnud eestlased selles, et me peame saama elada oma elu eesti keeles ja eesti kultuuris.
Selles on kahtlema löödud nüüd, uuel iseseisvusajal. Nüüd on koolis eesti keele tundide arv väiksem kui inglise keele tundide arv – nii hull polnud lugu vist isegi natsiokupatsiooni ajal.
Selles olukorras tuleb rõhutada: eesti kool peab sisendama, kasvatama ja kindlustama eesti identiteeti, täitma seda reaalse kultuurilise sisuga. Eesti identiteet ei tähenda patriootlikke hüüdlauseid, vaid eesti kultuuri, kaasa arvatud ja esmajoones eesti kirjanduse tundmist ja hindamist. Patriootlikel hüüdlausetel ilma kultuurilise taustata on sama vähe mõju kui Gretškina-aegsel loosungil „Kool on ideoloogiaasutus”, küll aga võivad ka patriootlikud hüüdlaused saada suurema mõju, kui kasvav põlvkond teab, mida eesti kultuur ja elulaad sisaldab.
Haridus peab andma ettekujutuse rahvuskultuuri terviklikkusest ja selle täisväärtuslikkusest ilma ühtegi teist rahvuskultuuri halvustamata. See ongi identiteedikasvatus.
Noor inimene võib küsida, kas Eesti elu on väärtuslik, kas Eestis elamine on väärtuslik, kas elamine eestlasena on väärtuslik. Kui ta leiab, et ei ole, siis on kuskil olnud auk. Ta pole kodust saanud ja kool pole talle andnud veendumust, tunnet, et „JAH, ON!”. Minu jaoks pole seda küsimust, minu jaoks on Eesti ülim (ja me oleme sama sellel konverentsil kuulnud mitmest suust). Aga kui on noori, kes pole kodust saanud sellist veendumust, siis peab kool ja haridus neile andma selle veendumuse, et nad vastaksid: „JAH!” Muidugi peaks Eesti riik ka oma teiste institutsioonidega toetama eesti identiteeti (aga näiteks Vikerraadio „muusika” töötab sellele vastu).
Lisaks identiteedikasvatusele on haridus ka iseväärtus. Teadmistega inimene on teistsugune inimkvaliteet kui hariduseta/harituseta inimene. Fundamentaalses vastuolus on ühelt poolt selline vaade haridusele, mis instrumentaliseerib haridust edu, raha, karjääri, positsiooni jms saavutamise vahendina, ja teiselt poolt selline vaade, mis näeb hariduses/harituses iseväärtust, seostamata seda lähiperspektiivis positsiooni, rikkuse jms saavutamisega. Hiljuti esitas Marju Lepajõe Klassikaraadio „Ööülikoolis” oma kompromissitu vaate haridusele kui iseväärtusele. Jagan seda seisukohta ja soovitan kõigil see saade järelkuulata (tekst ilmub loodetavasti lähikuudel ajakirjas Akadeemia). Haridus peaks suurendama eneseleidmise võimalusi; kui aga haridus programmeeritakse konkreetse edu saavutamisele, siis on see konjunktuurne haridus, mis lükkab kõlbmatuna kõrvale mõtte, et olla harituna erak on eneseleidmise seisukohalt sisukam kui olla kitsa erialase haridusega karjääridiplomaat.
*Autor kandis kõne „Identiteedikasvatus” ette Tallinna 12. visioonikonverentsil 17. veebruaril 2015.
Haridus andku haritust ja kandku rahvuslik-kultuurilist identiteeti. Suureks Eurooplaseks saamise tuhinas on harituse peamine tunnus kõikuma löönud, millest tulemuseks on toimunud verinoorte koolilõpetajate “kihutamine” Euroopasse. Paine ei kao, kui omamaa väärtusi ei seata esiplaanule ja kestab konjuktuursus. Varasematelt haridusteemalistelt konverentsidelt ei ole arvamuste sisu eriti lugejateni jõudnud. Tänulik identiteedikasvatuse artikli eest Mati Hindile.