Kaks sünget tähtpäeva nädala kalendris
Kogu maailmas tähistati 27. jaanuaril rahvusvahelist holokausti ohvrite mälestuspäeva. Euroopa meedia kajastas seda sünget tähtpäeva ohu- ja muremõtetega. Nii riigijuhid kui ka tuntud kultuuritegelased väljendasid muret ühiskonnas kasvava tigeduse ja vihkamise laine ning juudivastaste väljaastumiste sagenemise pärast. Osa nendest sõnumitest jõudis ka Eesti ajalehtede veergudele.
Eestis on holokausti mälestuspäeva traditsiooniliselt üsna tagasihoidlikult tähistatud. Meie inimestele tundub see mingi sünge unenäona, mis puudutas „kedagi teist” ja oleks nagu toimunud kusagil kaugel. Oleme vaikimisi harjunud mõtlema, et see on juutide (sh Eestis elavate juutide) sünge tähtpäev ja eks nemad seda siis tähistagi.
Eesti vanarahva tarkuse hulka kuulub ütlus, et söönu ei mõista näljast. Sama kehtib „teiste” murede ja õnnetuste kohta. Võõra rahva õnnetust mõistavad need, kes teavad ka oma rahvale osaks saanud samalaadsetest kannatustest, hädadest, terrorist. Ainult nii leiame piisavalt mõtteainet sügavamaks sisekaemuseks, võrdlusteks ja analüüsiks.
Kalendris on üsna lähestikku kaks karmi tähtpäeva: 27. jaanuar – rahvusvaheline holokausti mälestuspäev ning 31. jaanuar. Viimane on üks sünge tähtpäev meie rahvale osaks saanud repressioonide ajalooliste tähtpäevade sünges reas. 31. jaanuaril 1938 võttis ÜK(b)P keskkomitee poliitbüroo vastu salajase otsuse, mis kuulutas eestlased kui rahvuse nõukogude korra vaenlasteks. See otsus vallandas uue repressioonide laine.
Kes olid Venemaa eestlased?
Ega meie inimesed väga hästi teagi, kes olid Venemaa eestlased. Enamasti üllatume, kui kuuleme, et Eesti riigi sünnihetkel moodustasid Venemaal elavad rahvuskaaslased umbes viiendiku eestlaste koguarvust. Neid oli Vene impeeriumi teistesse piirkondadesse sattunud või viidud väga erinevatel põhjustel. Kümmekond tuhat oli 19. sajandil sundasumisele ja sunnitööle saadetud. Suhteliselt rohkem oleme lugenud talupoegadest, kes olevat „vabatahtlikult tühjadele maadele” rännanud. Tegelikult kasutas tsaarivalitsus neid oma koloniaal-, majandus-, rahvus- ja rassipoliitiliste eesmärkide täitmiseks, näiteks selleks, et „meie kollaseid vendi” Kaug-Idast välja tõrjuda.
Üllatavalt vähe on kirjutatud õpetatud eestlaste edulugudest suurel-laial Venemaal. Seda asja seletas omal ajal meie rahvuslik suurmees Jaan Poska: haritud eestlastel puudusid karjäärivõimalused kodumaal, kus neid ahistasid baltisakslased, aga ka vene rahvusest ametnikud. Sellepärast pidid impeeriumis karjääriteid otsima. Ja leidsidki. Tõsi – osa neist sai Venemaal ajutiselt ka „sakslasteks” (sest sakslane olla oli Venemaal kuni ilmasõja puhkemiseni „uhke ja hää”).
Venemaa arhiivides töötades olen ikka ja jälle üllatunud eestlaste edulugudest, nende rollist innovatsiooni kandjatena. Vladivostoki arhiivis üllatas mind eestlaste hämmastavalt suur osakaal Kaug-Ida kaubalaevastiku kaptenite ja tüürimeeste nimekirjades. Aga seda küll vaid kuni 1937.–1938. aastani. Siis kõik muutus.
Suur terror
Käesolevas artiklis pole mul lootustki anda ülevaadet Venemaa eestlaste saatusest Suure terrori aastail. Piirdun paari killuga. Siberi eesti küla vanamemm rääkis: „See oli 1937. aastal, kui sõda hakkas.” Arvasin, et memm eksis. Mis sõda see enne sõda olla sai? Aga memm arvaski nii. Kui teame, et Teises maailmasõjas hukkus selle küla eestlastest 28 meest, 1937.–1938. a repressioonides aga 56, millal siis ikkagi oli sõda?
Suure terrori hullus vallandus Venemaal pärast kompartei 1937. aasta veebruari-märtsi pleenumit ja hoogustus taas 1938. aastal. Mehed viidi ära, omaksed said teada, et kohus on nad kümneks aastaks vangi mõistnud. Sellele lisatud „ilma kirjavahetuse õiguseta” tähendas, et inimene oli maha lastud. Aga lähedased seda žargooni ei tundnud. Nii ei tahtnud paljud eestlaste pered Teise maailmasõja ajal Pihkvamaalt Eestisse kolida, kuna ootasid ikka veel varsti-varsti, 1947. või 1948. aastal vangilaagrist koju tulevat meest. Aga tema oli juba ammu nimetus ühishauas.
Levašovo (soomepäraselt Levassova) salajasele matmispaigale, mis asub Peterburi linna administratiivpiirides, on maetud ligikaudu 45 000 Suure terrori ohvri laibad. Siia maeti ka Leningradis elanud eestlased. Rühm eestlasi Levašovos Suure terrori ajal hukatud eestlaste mälestuskivi juures. Fotod: erakogu
Venemaa eri piirkondades tapeti eestlastest arste, apteekreid, agronoome, veterinaare, meiereid, vorsti- ja juustumeistreid, meremehi ja kalureid, insenere ja konstruktoreid, kooliõpetajaid, sõjaväelasi, professoreid ja dotsente, kunstnikke ning muusikuid, raamatupidajaid ja fotograafe. Direktoreid, esimehi ja juhatajaid loendasin mulle kättesaadavatest allikatest üle 400. Ka tapetud õpetajaid tähistas kolmekohaline arv. Mõrvatud eestlaste nimekirjades oli üle 800 ameti ja elukutse esindajaid – nad olid osa selle riigi igapäevaelust. Hukkus kümneid tuhandeid eestlasi. Kõiki ei leiagi arhiividest üles. Volgamaal või Siberis kippusid kõik valgest rassist inimesed, kellel vene keel selge, venelaste kirja minema. Ka siis, kui nende perekonnimeks oli jäänud Valgepea või Kergejalg.
Veel üks juhuslik kild: Tomski postkontori ülem Õun jäi ellu ja isegi oma keskmiselt tähtsale ametipostile. Poeg jutustab: ta jõudnud veel viimasel hetkel oma nime Jablokoviks muuta. Aga see näide ei kajasta ainult ühe inimese lugu – eestlastele oli Suure terrori aegsel Venemaal ellujäämise hinnaks pahatihti oma rahvuse mahasalgamine.
Inimeste massiline mõrvamine, sh lihtsalt rahvustunnuse alusel, on tänaseni valdkond, mille kohta meil on vaid episoodilisi andmeid. Üks osa eestlastest, need, kes jäid pärast Eesti Vabariigi sündi ja opteerimislainet Venemaale, hävitati eelkõige selle pärast, et nad olid „teistsugused”, võõrast rahvusest. Kui me seda teame ja suudame sellest aru saada, jõuame paratamatult ühe ja lihtsa järelduseni: see oli jõhker, ebainimlik poliitika, see oli kuritegu inimsuse vastu. Täpselt sedasama, ja hoopis suuremates mastaapides, tehti juudi rahvusest inimestega Saksamaal. Kui tahame, et noored mõistaksid holokausti kogu õudust, alustagem lähemalt – meie rahvale osaks saanud terrorist. Siit edasi, meist „teistsuguste”, juudi rahvusest inimestele osaks saanud holokausti tähenduse mõistmiseni jääb astuda vaid üks ja üsna lühikene samm.
—
Riigivanem? Riigipea? Riigihoidja?
Veebruar on Eesti Vabariigi jaoks ajalooliste sündmuste poolest rikas kuu. Praegu on just õige aeg ja hea võimalus õppida lähemalt tundma meie omariikluse vältel riiki juhtinud inimesi – riigipäid, kelleks riigi alguspäevil, Ajutise Valitsuse ajal oli peaminister, hiljem riigivanem, riigihoidja, president. Kõige lühemat aega oli riigipea Ado Birk – kolm päeva, mille jooksul ta ei suutnud valitsust moodustada. Kõige kauem oli riigipea EV valitsuse eksiilis peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint – 19 aastat, 2 kuud ja 9 päeva. Kokku on Eestil olnud 18 riigipead. 15 riigipea elust ja tegevusest kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni on Eesti muinsuskaitse selts pannud kokku ülevaatliku näituse, mida veebruaris ja märtsis okupatsioonide muuseumis vaadata saab. Paraku peame ka täna tõdema, et näiteks kahe riigipea saatus pärast arreteerimist NKVD poolt ei ole senini täpselt teada; teadmata on kaheksa riigipea haua asukoht. Vangistuses suri viis Eesti riigipead ja neli neist hukati nõukogude võimu poolt, üks tegi enesetapu, viis riigipead olid sunnitud tegutsema eksiilis. Näituselt saame teada ka seda, millistes koolides meie tulevased riigipead haridust said, mis eriala õppisid ja millisel alal töötasid. Väljas on suur valik raamatuid, mida riigipead ise on kirjutanud või mis nende kohta on kirjutatud – mõned üsna haruldased. Huvitavaid trükiseid leiab kõigi meie riigipeade, mitte ainult Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni kohta.
Näituse avamise päeval, 9. veebruaril on kohal postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018” ja eriümbriku kujundaja Lembit Lõhmus, kes soovijatele lahkelt autogramme annab. EV 100. aastapäevaks antakse selles seerias välja postmargid kõikide Eesti riigipeade portreedega. Sarjast on näituse avamise ajaks välja antud 13 postmarki, viimasel neist on Jüri Uluots ja seda esitleti 13. jaanuaril.
Näitus täieneb pidevalt. Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on plaanis lisada ülevaade pärast iseseisvuse taastamist ametis olnud riigipeade elust ja tegevusest. Lisaks valmib Eesti muinsuskaitse seltsi tellimusel videofilm riigipeadest ning kevadel kutsume kõiki Eesti koolide õpilasi kohtuma tänaste Eesti riigijuhtidega, et üheskoos arutada, mida keegi meist riigi jaoks teha saab ja mida ise riigilt ootame. Näitus ja film on eesti ja inglise keeles, seega sobilikud tutvustada ka külalistele ja sõpruskoolidele piiri tagant. Nii näituse, videofilmi kui ka seminari kohta saab täiendavalt teada Eesti muinsuskaitse seltsist.
Helle Solnask
Eesti muinsuskaitse selts
—
Aadu Must eestlastest ja Suurest terrorist põhjalikumalt:
- Venemaa eestlased ja Suur terror. Elektrooniliste allikapublikatsioonide andmete kriitiline analüüs. Ajalooline Ajakiri, 118, 2003; lk 47–84.
- Eestlased ja Suur terror. Postimehe eriväljaanne AK, 1. märts 2008.
- Perekonnaloo uurija käsiraamat. Tallinn, 2015; lk 363–368.