Keelekaste: See pagana toimetaja

20. veebr. 2015 Priit Põhjala - 3 kommentaari

Ega meid, keeletoimetajaid, väga ei sallita. Trügime teksti ja selle looja vahele, veame pühas ja puutumatus loomingus näpuga järge, vingume igasuguste pisiasjade kallal ning anname oma punast värvi pastapliiatsiga, mida tänapäeval asendab enamasti küll Microsoft Wordi funktsioon track changes, kirjutaja eneseimetlusele paraja tou.

Keelevalvurid (nii on mind tituleeritud, vist halvustavalt), tähenärijad, sääsekurnajad, juuksekarva lõhestajad, loopainajad (Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema lahe sõnaleid) – need me oleme. Ameerika kirjanik John Gardner on öelnud, et kiusatuse vastu toimetajatest hästi mõelda tuleb võidelda kui kurat – nad kõik, ilma eranditeta, on vähemalt aeg-ajalt ebakompetentsed või hullud.

Tõsi, ebakompetentsust ja hullust esineb toimetajate hulgas kahetsusväärselt palju. Ebakompetentne toimetaja teeb tekstile rohkem kahju kui kasu ning kokkupuude mõne seesugusega loomulikult mõjutab kirjutaja suhtumist toimetajatesse ja nende töösse.

Siiski, ebapädevate ja hullude kõrval leidub ka häid toimetajaid – kahju, et Gardner kunagi mõne sellise otsa ei sattunud –, kelle silmapaar kulub ära isegi suurepärase keelevaistuga kogenud kirjameistrile, rääkimata nendest, kes on sellel alal alles sellid ja õpipoisid. Muide, ma olen täheldanud, et vana kooli meistrid hindavad toimetaja nõuandeid sageli enamgi kui noored uljad sulesepad, kellel toimetaja näpunäiteid ilmselgelt rohkem vaja oleks.

Pangem nüüd korraks vastu kiusatusele mõelda toimetajast halvasti ja vaadakem üht nendest paljudest põhjustest, miks iga kirjutav inimene vajab enda ja oma teksti vahele toimetajat – muidugi ikka seda head, mitte ebakompetentset.

Asi on nimelt sedasi, et autoril, teksti sigitajal või isal, tekib oma loominguga väga isiklik suhe, eriti kui ta on asja kallal südamega. Ja nagu noor lapsevanem, kes võib oma last lõpmatuseni arutult idealiseerida, või äsjaarmunu, kes on pime armastatu vigade suhtes, ei suuda ka autor selle isikliku sideme tõttu oma vaimusünnitust alati just kõige pädevamalt hinnata. See on küllap paratamatu ja seda ei saa talle ette heita.

Siin tulebki appi toimetaja (resp. lastearst, kasvataja, õpetaja). Tema pilk tekstile on distantseeritum ja objektiivsem ning võib fikseerida ka vead, mis on oma teksti armunud autorile märkamatuks jäänud.

Muuseas, samal põhjusel vajab keeletoimetajat ka keeletoimetaja ise, kui ta on asunud kirjutaja rolli. Näiteks mina, saanud valmis järjekordse „Keelekaste” loo, tunnen ikka teatavat ebakindlust, mis on tingitud minu ja mu loomingu vahelisest intiimsest suhtest: äkki on tekstis mõni viga, mida ma ise enam märgata ei suuda? äkki jääb mõni kirjakoht, mis mulle endale loogiline tundub, lugejate jaoks segaseks? Minu assotsiatsioonid, eelteadmised ja kogemused ei tarvitse ju lugeja omadega kattuda.

Kui mu abikaasa on loo üle vaadanud (ja enamasti, näete nüüd, leidnud mõned vead), tunnen ennast juba palju turvalisemalt. Ja kui lugu on läbi käinud ka Õpetajate Lehe peatoimetaja ja keeletoimetaja töölaualt, on tunne juba suisa nagu vanajumala seljataga. Kolm kriitilist lisasilmapaari, mäherdune luksus!

Toimetaja kui objektiivse pilgu, katselugeja roll on seda tähtsam, mida kiiremini tekste luuakse ja avaldatakse. Iseäranis ajakirjanduslikke tekste toodetakse tänapäeval ju sellise rutuga, et autoril ei jää sugugi aega oma loomingul settida lasta. Enamasti puudub tal võimalus tekst mõne aja möödudes uuesti ette võtta ning vahepeal puhanud ja teravnenud pilguga sellesse parandusi teha. Küllap on iga autor kogenud, et kui loed teksti läbi vahetult selle valmimise järel, tundub kõik enam-vähem kombes olevat, aga kui sul on võimalus sellest mõneks ajaks eemalduda ja see siis hiljem üle lugeda, kerkib pinnale üksjagu vigu ja tekib üksjagu parandamissoove. Kui tekstist eemaldumiseks aega ei anta, on toimetaja vahe pilk veel mitmekordselt oluline.

1. märtsil on legendaarse keeletoimetaja Helju Valsi sünniaastapäev. Sobiv aeg, et kõigile headele toimetajatele tänulikult õlale patsutada.