Kohila gümnaasium 145

6. veebr. 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Täna ja homme tähistab Kohila gümnaasium 145. sünnipäeva. Kooli alguseks loetakse 1870. aastal asutatud Kohila vallakooli. Auväärses eas juubilari auks peetavatel pidustustel esitletakse trükisooja teost „Kohila kooli ajaraamat. Koolilood” ning etendatakse ajaraamatu põhjal tehtud näidendit kooli ajaloost. „Ajaraamat on kui sünnipäevakingitus koolile,” ütleb 360-leheküljelise kogumiku koostaja Ants Tammar. Kooli pika ja kireva ajaloo raamatusse raiumiseks kulus kolm aastat. Nii suurt tööd ei tehta mõistagi üksi. Teos sündis paljude inimeste abiga, keda kõiki koostaja eessõnas tänab.

 

Kas Kohila koolil on head ajad?

Raivo Heinaru, direktor

Aabitsate kinkimisega algas Raivo Heinaru viimane aasta koolijuhina.

Aabitsate kinkimisega algas Raivo Heinaru viimane aasta koolijuhina.

Head ajad on praegu seepärast, et kõik õpetajad on olemas, kuigi neid on tänapäeval keeruline leida. Õpetajate kaader teeb muret, sest pole ju kedagi ukse taga ootamas. Olen vallas ammu teinud ettepaneku, nagu sotsidki, et õpetajate siia meelitamiseks võiks ehitada neile näiteks ridaelamu. Pärast 15 aastat koolis töötamist võiks õpetaja saada selle elamise endale.

Hea, et lapsed jäävad gümnaasiumisse õppima. Kohila on seda meelt, et meile jääb gümnaasium alles, kui ka Raplasse riigigümnaasium tehakse. Kohila gümnaasium on geograafiliselt heas asukohas, paarkümmend õpetajat käib meil Tallinnast ja Raplast. Vald peab haridust prioriteediks. Saame õpetajaid tasustada natuke paremini, kui ette nähtud. Hea, et mul on ümber inimesed, keda usaldan. Kui tarvis, töötame või öö läbi.

Väga head meelt tunnen selle üle, et meil on esimeses klassis kohustuslik male algõpetus. Male on väga arendav mäng. Olen kooli huvitavamaks muutmiseks pakkunud viiendas-kuuendas klassis välja maletunni ühe matemaatikatunni asemele. Julgen pea pakule panna, et õppetulemused kehvemaks ei läheks.

Hea, et meil on majandusõpe. Suur pluss, et reaalaineid õpetame tasemerühmades. Tugevamad ained on meil matemaatika ja inglise keel. Eesti keelt peab arvestama teise malli järgi, sest meil lõpetab igal aastal vähemalt kolm-neli õpilast, kelle kodune keel pole eesti keel. Aga naljaga pooleks, keegi ei anna meile ordenit integreerimise eest.

Üle kahe aasta toimuvad meil uurimistööde konverentsid „Mõtelda on mõnus”. Päris uhkeid töid tuleb. Mitmed on avaldatud Akadeemia­ke­ses. Uurimistöödega alustame neljandas klassis. Algklassidel on minikonverentsid. Üks algklassipoiss uuris näiteks, kui paljudes kohtades on riigipühade ajal Eesti lipp heisatud.

Tore, et meil on seltskonnatants kohustuslik. Gümnaasiumilõpetaja peab oskama tantsida. Autoõpetus on vabatahtlik, aga populaarne. Poistele ütlen ikka, et kui Kohila gümnaasiumi lõpetate, oskate kindlasti autot juhtida ja tantsupõrandal tüdrukut juhtida. Kolmanda juhiameti õpite kõrgkoolis ise.

Proovime sättida, et nii lapsed kui ka õpetajad käiksid vähemalt kaks korda aastas teatris. Majanduslikult raskes olukorras lastele maksame selle külastuse kinni. Gümnaasiumit lõpetades on käidud riigikogus, kunstimuuseumis ja rahvusraamatukogus.

Mis tegemata on? Tahtsin gümnaasiumisse enesekaitsetunni tuua, teha selleks kolmanda kehalise kasvatuse tunni. Õpilased olid nõus, aga paraku ei leidnud õpetajat.

Kõige tähtsam on koolikultuur, aga see kaob kiiresti, kui seda ei nõua. Usun, et koolikultuuri määrab suuresti direktor. See algab lihtsatest asjadest. Ma ei tohi ise hiljaks jääda, võtan uksel mütsi peast ja pühin jalgu, nii et tallad kuluvad ära. Loodan, et õpilased märkavad seda.

Aprilis saan 65 ja otsustasin, et see aasta on mul koolijuhina viimane. Suuremad asjad on tehtud. Kui ma noore mehena autoriteetsete koolijuhtidega vestlesin, ütlesid nad, et ära minna on hea siis, kui kõik on korras.

 
Mida Kohila kooli pikast ajaloost õppida?

Kohila vallakoolis, mis valmis Urgemäel 1871. aasta sügisel, õpiti pildil olevatest kooliraamatutest.

Kohila vallakoolis, mis valmis Urgemäel 1871. aasta sügisel, õpiti pildil olevatest kooliraamatutest.

Ants Tammar

kogumiku „Kohila kooli ajaraamat. Koolilood” koostaja

Kui kool sai 140, ütles direktor välja mõtte, et 145. sünnipäevaks valmib raamat kooli ajaloost. Valmiski.

Aeg kulgeb spiraali mööda. Mulle oli kooli ajalugu uurides eriti huvitav, kuidas olnu tuleb tagasi uuel tasandil ja uues värvingus. Aga midagi uut ei ole. Alati on lapsed ja õpetajad ning poliitilised tõmbetuuled. Mitu inimest, kes käsikirja sirvisid, ütlesid, et Eesti on nii väike, et kirjapandu puudutab väga paljusid kohti – hästi palju on sarnast. Jõudsin tõdemuseni, et kõigest hoolimata ollakse meil hariduslembesed. Võideldakse ja kraageldakse, aga kool on tähtis koht.

Teine avastus kogumikku koostades – ei oleks uskunud, et sõjajärgne aeg nii võigas oli. Kui räägitakse, et 1960.–1980. aastatel oli direktor või õpetaja sunnitud üht või teist asja tegema, on see poolik tõde. Siis oli võimalik laveerida. Palju sõltus inimese tarkusest. Pigem tuli siis mängu konjunktuurlus, aga 1940–1950-ndatel ei olnud eriti valikut. Imetlen õpetajaid, kes suutsid jääda ellu ning säilitada oma mina ja eestimeelsuse. Need olid tugevad ja targad isiksused, nagu näiteks Naima Simson ja Meery Uustalu.

Üllatas inimeste käitumine, kui enda huvid mängus. Kui on võimalik maad saada, siis müüakse kas või oma aated ja sugulased maha. Põhimõtteliselt nii nagu tänapäevalgi.

Õppisin palju ajaloo kohta, mida minule kooli ajal ei õpetatud, näiteks esimese Eesti Vabariigi kohta. Sattusin lausa hasarti. Mu perekond liikus viimased kuud kikivarvul, kuna tähtaeg lähenes.

Minul oli seda raamatut teha kergem, sest ma ei ela siin ega ole siin õppinud. Sain tänu sellele olla erapooletum. Olin siin töötanud poolteist aastat, kui ajaraamatut kirjutama hakkasin. Osa materjali jäi siiski sahtlisse, sest ajaline distants pole piisav. Osa inimesi ei tahtnud sel põhjusel mälestusi jagada, ei tahtnud mäletada.

Kõik koolid peaksid oma ajaloo jäädvustamisele väga tõsist tähelepanu pöörama. Millest märki maha ei jää, seda pole. Kui kooli kohta pole raamatut, siis pole koolil ajalugu. Kui pole ajalugu, pole kooli.

 

Vallavalitsuse kingitus koolile: Kohila kooli vilistlase Ehalill Halliste gobeläänfriis „Eesti kuld”.

Vallavalitsuse kingitus koolile: Kohila kooli vilistlase Ehalill Halliste gobeläänfriis „Eesti kuld”.

 

Värske välimusega juubilar

Direktor Raivo Heinaru ja sotsiaalpedagoog Ants Tammar tutvustavad Kohila gümnaasiumi praegust palet. Kool võib oma õppimis- ja sportimistingimuste üle uhkust tunda. Alati pole nii olnud. Sajandivahetusel tõttas kooli päästma MTÜ Kapa-Kohila.

„Ise hakkame suurepäraste sportimisvõimalustega ära harjuma, aeg-ajalt peab seda meelde tuletama,” ütleb Raivo Heinaru moodsas spordikompleksis ringi vaadates. Korraga saab kehalise kasvatuse tundi anda viis õpetajat. Paljudes klassides on kolmas kehalise kasvatuse tund tunniplaanis. On spordisaalid, jõusaal, staadion, kus peetakse ka maakondlikke võistlusi.

Tänu kellele nii head tingimused on?

Heinaru: „Suuresti Urmas Sõõru­maale. Tema lõpetas siin kaheksa klassi ja oma kodukooli ei unustanud. Sõõrumaa, ise ka edevavõitu, nagu äris peabki, oli öelnud, et kui tahate, et Kohilat tähele pannakse, teeme kõigepealt kooli korda. Mina, kooli vilistlane, tulin Märjamaa koolist siia direktoriks 2000. aastal. Korjati Kohila juurtega mehed kokku ja MTÜ Kapa-Kohila hakkas kooli päästma.”

Millises seisukorras kool oli, kui tulite?

Heinaru: „Nõukogude-aegses. Täis­­­soditud ja lõhutud. Minna­lask­mise meeleolus.”

Tammar: „Koolil oli kurb saatus, direktorid aina vahetusid. Keeruline suur kool vahepeal üle tuhande õpilasega. Vene kooli oli meil 15 lendu. Maja oli ka ehitatud üle kivide ja kändude. Ta lagunes, ei pidanud sooja, aknad kukkusid eest ära.”

Heinaru: „Nõudmisi oli raske esitada. Mulle öeldi otse, et mine tagasi, kust tulid. Sportlik hing ei lubanud kaotajana ära minna. Mul oli tugev vautšer taskus, olin olnud Raplas haridusosakonna juhataja ja 12 aastat Märjamaa väga tugeva kooli direktor.”

Tammar: „Heinaru oli siin ka sündinud ja kasvanud. Teda toetasid arvamusliidrid, Sõõrumaa ja vallavolikogu.”

Heinaru: „Tänu vallavalitsusele, kes ütles, et kool on prioriteet, rahastati meid paremini. Mul vedas kõvasti,et majandusjuhataja oli väga koolimeelne ja ilumeelega. Kõigepealt hakkasime kooli väljast korda tegema. Septembris-oktoobris mind majas peaaegu ei olnud, sest kool hakkab väljast peale. Võtsime võsa maha, niitsime muru.

Kui näitan lastele kooli pilti ja küsin, miks on silikaatsein valge värviga üle värvitud, ei oska keegi aimata. Sellepärast, et töömehed puhastasid kunagi pintsleid välisseina peal.”

Tammar: „Osa torusid jäeti vedamata. Vesi läks maja alla ja põrandad hakkasid mädanema. Heinaru vajus laoruumis läbi laudpõranda.”

Heinaru: „Ilmselt elus ongi nii, et silmade avanemiseks peab korraks põhja minema. Kui lapsed ära lähevad, on see kindel märguanne, et midagi tuleb muuta.”

Praegu ei tunne koolimaja selle kirjelduse järgi kuidagi ära. Ei mingit prahti põrandal, ei mingit soditud seina. Küll aga on ühes koridoris seinale joonistatud. 52. lend tegi 2011. aastal seinamaalingud koolile kingituseks.

Heinaru: „Mulle kui koolijuhile on see hea koolikultuuri näitaja. Siia annaks mõndagi juurde joonistada, aga midagi pole soditud.”

Jõuame moodsalt sisustatud tööõpetuse ja kodunduse klassidesse.

Heinaru: „Poiste tööõpetuse klassis on väga tänapäevased tingimused. Käsitöö ja kodunduse klassi üle ei saa samuti nuriseda.”

Siseõu on talvelgi haljas ja õdus. Kooli lõpetamise ajal on seal õnnitlemised, jõulude ajal ehitakse seal kasvavaid puid. Kes hoovi kujundas?

Heinaru: „Majandusala juhataja Kalmer Vilepill oma naisega, kellel on silma. Siin oli varem maas kiviplaat nagu vanglaõues. Gümnaasiumil on nädal aega tööpraktikat, nii et kõik kõnniteed ümber maja on poiste ehitatud. Võtsime plaadi üles, tegime teed ja muru.

Poistele tuleb anda mehetööd. Ütlen ikka, et töö on nii õilis asi, et igaühele me seda ei annagi. Esimestel aastatel saatsid õpetajad minu juurde paar tüdrukut, kes tulid muidugi kaitsekõnega, et ei saanud tööle tulla. Vastasin, et väga hea, et te ei tulnud, oleksite töö ära rikkunud. Läksid näost punaseks. Sina, Ants, oled juhendaja, praegu tehakse tööd ju hästi.”

Tammar: „Mina juhendasin ehitustööde ajal, kui pidi betoneerima, vana sodi välja viima. Olime mustad nagu tondid. Poistele meeldis, see oli konkreetne töö, ei mingit virisemist.”

Tüdrukute käsitööklassiga on seotud kena traditsioon. Jõulunädalal toimub siin direktori vastuvõtt gümnaasiumiõpilastele. Laud on pidulikult kaetud, küünlad põlevad. Noored on pidulikult riides, poistel lipsud ees. Vastuvõtu eesmärk on, et gümnaasiumiõpilased saavad kooli arengu suhtes kaasa rääkida, oma mõtted välja öelda. Milliseid ettepanekuid nad teevad?

Heinaru: „Näiteks valikainete kohta, koolikorra kohta, räägime kooli perspektiividest, õpetajate palkadest. Kui küsin, kes lähevad õpetajaks õppima, pole viimastel aastatel tõusnud ükski käsi. Kui küsin, kes teie lapsi õpetama hakkavad, siis vaatavad maha …”

Juubelipidustuste ajal süüdatakse hoovis 55 küünalt, iga lõpetanud lennu kohta üks.

 

Fotod: „Kohila kooli ajaraamat. Koolilood”

Fotod: „Kohila kooli ajaraamat. Koolilood”

 

Ajaraamatu põhjal valmis näidend kooli ajaloost

Ants Tammari koostatud Kohila kooli ajaraamatu põhjal valmis kooli juubeliks näidend „Kohila kooli lugu”, mille kirjutas ja lavastas klassiõpetaja Aire Havakats.

Aire Havakats, kas see on teil elus esimene kord näidendit kirjutada?

Olen teinud väiksemaid näidendeid, näiteks emadepäevaks, aga seda ei anna praegusega võrrelda. Etendus kestab natuke üle tunni.

Kui kaua kirjutamine aega võttis?

Väga ruttu läks. Võtsin selle suvel ette. Mõtlesin, et suvepuhkus läheb kirjutamise alla, aga paari päevaga oli põhi valmis.

Näidend on Ants Tammari kogumiku põhjal. Kui palju selles on seiku elust enesest ja kui palju on teie kui autori fantaasiat?

Kõik on elust võetud. Ainuke fantaasia on see, kui kummikust lõi vihmavett üles. Kuna töötasin enne kirjutama asumist läbi Ants Tammari suure materjalihunniku, noppisin sealt iga ajastu kohta midagi eredat.

Kui kaua prooviperiood kestis?

Hakkasime proove tegema novembri lõpus. Näidendis on viis eri ajastut. Viimane kuu aega olen iga päev kellegagi proove teinud.

Kõigepealt näitame seda õpilastele, alates 4. veebruarist. Siis on iga päev etendused, mis kulmineeruvad vilistlaste õhtuga 7. veebruaril. Kokku kuus etendust.

Kas on plaanis edaspidigi seda lugu mängida?

Inimesed on teinud väga suure töö. Kahju oleks, kui see jääks seisma. Oleme avatud pakkumistele. Meie eesmärk oli, et lapsed näeksid seda ja saaksid kooli ajaloost teada. Lapsed, kes mängivad näidendis, imestasid teksti lugedes, kas tõesti on koolis kunagi nii olnud.

Kui palju osalejaid kaasa lööb? On ju lausa massistseenid.

Koos tantsijatega 70 inimest.

Kuidas te need inimesed leidsite ja välja valisite?

Minu eesmärk oli võtta kooli pealt tavalised lapsed, kes ei käi tingimata sõnakunstiringis, aga tahavad ja julgevad osaleda. Kõik soovijad said osa.

Aga õpetajad? Näiteks Ants Tammar mängib ka ise.

Ants Tammar on lausa kahes rollis – koolmeister ja hoolekogu liige. Õpetajaid osaleb palju. Kümme õpetajat on näidendis, aga taustajõud on väga suur.

Kõik on nagu professionaalses teatris. On dekoraator ja rekvisiitor, tantsud, heli, valgustehnika, kostüümid … Kust see aeg on võetud?

Kui direktor näidendi mõtte paar aastat tagasi välja käis, haarasin sellest kinni. Mõtlesin, et rohkem sellist võimalust ei tule. Siis mõtlesin, et lubasin küll, aga kust see aeg võetakse. Kuidagi on kõik paika loksunud. Kõik osalejad tulevad kaasa, keegi ei ütle, et jälle proov.

Jälgisin, kuidas lapsed hakkasid proovis naerma. Tähendab, et neil on tore.

Jaa, kõik proovid on sellised. Oleme nii hästi harjutanud, et võime juba naerda. Nüüd on tekstid käest ära antud, kõik juba improviseerivad ja näitlevad lustiga.

Kas peale naermise saab lavastuses nutta ka?

Jah, üks ajastu on kurb. Kas see nutma ajab, oleneb vaatajast. Kurb on, kui algab Teine maailmasõda. Mehed lähevad sõtta ja õpetajaid ei ole.

Aga naerda saab rohkem?

Naerda saab päris palju. Juba kostüümid on naljakad. Mina käisin kostüüme otsimas. Õpetaja Ulvi Mägi tegeles tantsijate riietusega. Viivika Suurmäe konsulteeris ja tööõpetuse õpetaja Talvi Ainsar õmbles pioneeriseelikuid ja -kaelarätte, tegi riideid laiemaks või kitsamaks.

Kuidas lugu lõpeb?

Lugu lõpeb nii, nagu tänapäeval on. Mina olen lavastuses tänapäeva õpetaja, kes tuleb lastega etenduse alguses saali ajalootundi andma. Lavastus on üles ehitatud nagu koolitund – algab ja lõpeb kellaga.

Kas ise olete ka ajalooõpetaja?

Annan juba kümme aastat vajadusel ajalugu, praegu ka. Mulle tohutult meeldib ajalugu. Räägin lastele, kuidas mulle koolis ei meeldinud ajalugu õppida. Seal oli nii palju aastaarve. Nüüd ma naudin seda. Tunnen, et ajalugu on minu element.

Olen lastelegi öelnud, et kui teile koolis mõni aine ei meeldi, ärge arvake, et see jääb terveks eluks nii. Mina olen ehe näide.

 

Kohila gümnaasiumi visiitkaardid

• Kooli hümn

Sõnad ja viis eesti keele õpetajalt Naima Simsonilt. Hümn valmis 1956/1957. õppeaastal. Simson kirjutas laulu oma klassi tütarlasteansamblile taidlusülevaatuseks. Hiljem sai sellest kooli hümn.

Kunstnik Ilmar Kruusamäe maali koolimajast „Valge maja” sai  Kohila gümnaasium vallalt kingiks 140. sünnipäevaks.

Kunstnik Ilmar Kruusamäe maali koolimajast „Valge maja” sai Kohila gümnaasium vallalt kingiks 140. sünnipäevaks.

• Kooli vest

Vestil on Hageri kihelkonna vöökiri, mis sümboliseerib aegade sidet.

• Kooli teenetemedalid

Neid jagatakse õpetajatele, kes on töötanud koolis üle 25 aasta, vilistlastele, kes Eesti elu edendavad, ja õpilastele, kes üleriigilistel aineolümpiaadidel ja võistlustel kooli edukalt esindavad.

• Tuntud vilistlased autahvlil

Näiteks Ain Saarna, Gunnar Polma, Tarmo Soomere, Harmo Kallaste, Heiki Ernits. Vilistlaste õhtuks lisandub Martti Helde.

• Maalid kõigist Kohila koolimajadest

Raivo Heinaru: „Kevadel tahame saada maali Tohisoo mõisa härrastemajast, siis on kõik Kohila koolid praeguse kooli seintel maali peal. See kasvatab lastes uhkust oma kooli pika ajaloo üle. Öeldi, et maalide jaoks raha pole, aga vastasin, et maalid on õppevahendid ja nende ostuks on raha olemas.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!