Kollegiaalne tagasiside: nuhtlus või lahendus?
Tartu ülikool on võtnud tõsiselt ette kollegiaalse tagasiside süsteemi loomise ja rakendamise. Arendustegevusest loodetakse suurt kasu nii õppijatele kui ka õppejõududele. Edu võti on aga detailides. Kuidas peaks kolleegide tagasisidet koguma ja kasutama, et sellest oleks õppekvaliteedile võimalikult palju kasu?
Ühiskond kipub meie ümber nii kiirelt muutuma, et ajaga kaasaskäimiseks peab kogu aeg kõvasti pingutama ka väiksemas koolis, mis siis veel ligi neljasaja-aastase traditsiooni koormat kandvast Tartu ülikoolist rääkida. Aga muutuma peab, sest nii jätkuv IT-revolutsioon, ründav globaalne konkurents kui ka meie oma Eesti nukker demograafia kinnitavad iga päev ühte ja sedasama: ühiskonna ootusi Eesti kõrgharidusele pole võimalik ainult tippteadlaste klassikaliste loengutega täita.
Kuidas peaksime õpetama?
Kuid väljakutsed ongi selleks, et nende ületamist nautida. Ja seda teeme süsteemselt: kõigepealt tuleb sõnastada eesmärk. Väga lihtne: ülikooli eesmärk on võimalikult hästi toetada üliõpilase arengut üliõpilase ning ühiskonna jaoks olulises suunas. Ühest küljest lihtne, kuid teisalt pea võimatu rakendada. Kust sa õppejõuna tead, mida on su üliõpilasel või tema tööandjal kümne või kahekümne aasta pärast tarvis teada või osata? Tegelikult teame küll. Kiiresti muutuvas maailmas on kõige olulisem kohanemisvõime. Seega tuleb tudengites treenida ennekõike iseseisvat mõtlemist ning interdistsiplinaarsete probleemide lahendamist. Erialateadmised on ka muidugi olulised. Tulevikus eriti mitme eriala teadmised samaaegselt.
Suund on siis selge, aga kuidas toetada üliõpilase arengut parimal võimalikul viisil? Jällegi lihtne vastata: aja tudengid segadusse ning lase neil koos kaaslastega ennast sellest segadusest ise välja võidelda. Nagu päris elus. Või nagu „Rakett 69” saates.
Kas meie, õppejõud ja õpetajad, oleme selliseks õpetamiseks valmis? Muidugi mitte! Me oleme üldiselt liiga nunnutajad ning tahame oma lastele kõike puust ja punaseks teha. Kas meie üliõpilased on valmis ise oma õppimise eest vastutust võtma? Muidugi mitte! Kellele meeldiks, kui teda sügavasse vette viskamisega ujuma õpetatakse. Nii tore oleks selle asemel liivarannal varbaid vette kasta.
Reflekteeriv õppejõud
Seega peame viskama tudengid piltlikult öeldes küll motiveerivalt sügavasse vette, kuid hoidma samal ajal päästerõngast motiveerivalt lähedal. Ideaalne õppejõud oskab seda täpselt õigesti teha. Aga ideaalne õppejõud elab kusagil mujal. Meie, pärisõppejõud, peame kogu elu harjutama, et õppida oma tudengite vajadusi mõistma ning neid õigesti motiveerima. Teate ju küll, kui keeruline see on: iga tudeng on erinev nii vajaduste kui ka motivaatorite poolest.
Õppejõu arenguprotsessi kirjeldab kvaliteedijuhtimisest tuttav pideva parenduse tsükkel: planeeri, vii ellu, kogu tagasisidet ja tee järeldusi. Seda nimetame ka eneserefleksiooniks. Me kogume kokku kogu võimaliku info selle kohta, kuidas meie õpetamismeetodid meie tudengit toetavad, ning tagasisidet analüüsides teeme järgmine kord veel paremini.
Kust tuleb tagasiside? Ise näeme klassi eestpoolt. Tudengid annavad kursuse lõpus poolkohustuslikus korras tagasisidet. Kas sellest piisab? Ei piisa. Kuna õppeprotsess toimub juba olemuslikult paljude õppejõudude koostöös, siis on kindlasti oluline saada tagasisidet ka kaasõppejõududelt. Ma ei tea ühtegi õppejõudu ega ka üliõpilast, kes oleks nõus väitega, nagu oleks tudengi tagasiside õppetööle parim viis õppeprotsessi kvaliteedi hindamiseks. Oluline sisend kindlasti, kuid mitte kogu tõde. Kuid koos kolleegide hinnangute ning eneserefleksiooniga võiks saada juba enam-vähem tervikliku pildi kokku.
Kollegiaalne tagasiside mujal maailmas
Kollegiaalne tagasiside tähendab seda, kui mõni teine õppejõud aitab sul oma õppetöö läbiviimise kohta tagasisidet koguda nii, et kirjeldab võimalikult neutraalselt seda, mida ta kas tunnivaatluse, õppematerjalide või ainekavade uurimise käigus tähele paneb.
Iseenesestmõistetav? Mitte päris. Kollegiaalset tagasisidet kasutatakse maailma ülikoolides väga erinevalt nii korralduse kui ka oodatavate eesmärkide poolest.
Kõige levinum on loenguvaatlus kui kontrollivorm. Kolleeg või didaktik istub su loengus ja paneb midagi kirja. Koostab raporti ja esitab selle, kuhu vaja. Ametiredelil tõusmiseks pead näiteks valimisperioodi jooksul laskma oma õppetööd kolm korda vaadelda ning koostatud raportite alusel otsustatakse, kui hea õppejõud sa oled.
Kontrolli vastand on toetus enesearenguks. Kolleeg vaatleb su õppeprotsessi ning annab seejärel sulle tagasisidet selle kohta, mida ta kõrvalseisjana (või tagareas istujana) märkas. Nähtu ja räägitu jääb konfidentsiaalseks. Ülemused saavad ainult fikseerida kohtumise toimumise fakti.
Teine võimalik eristumine on tagasiside objekti alusel: kas analüüsitakse erialast sisu või õppemeetodit. Tagasiside kipub võtma pigem erialase diskussiooni vormi, kui vaatlejaks on lähedane töökaaslane. Õppejõud kaugest teaduskonnast võib olla aga parim meetodi vaatleja.
Tartu ülikooli stiil
Meie ülikoolides on tunnivaatlusi korraldatud juba sügavast nõukaajast või isegi enne seda. Kuid viimase aasta jooksul oleme Tartu ülikoolis katsetanud uut süsteemset lähenemist. Kõigepealt leppisime kokku, et rakendame kollegiaalset tagasisidet rangelt arengut toetava meetme, mitte kontrollivormina. Ehk tuletades meelde jutu algust: kollegiaalne tagasiside Tartu ülikoolis aitab meil paremini mõista seda, kui edukad oleme oma õpilaste toetamisel.
Eelmisel aastal osales protsessis ligi sada vabatahtlikku õppejõudu. Moodustasime praktikakogukonnad ning hakkasime kahe-kolmeliikmelistes rühmades vastastikku loenguid vaatlema. Alati oli kaasas ka kõrgkoolididaktika konsultant, kes juhendas osalejaid selles, kuidas anda konstruktiivset tagasisidet ning vältida tagasiside saaja emotsionaalset krahhi. Valdavalt keskendus arutelu õpetamismeetoditele, mitte aine sisule. Korra kuus saime praktikakogukondades kokku, et laiemas ringis oma kogemusi jagada.
Protsessi käigus eksperimenteerisime ka nn poole semestri tagasisidega. Olime vaatlemas kolleegi õppetööd ning eelneval kokkuleppel lõpetas professor oma loengu 15 minutit varem. Ta teatas oma tudengitele, et tagareas istuvad kolleegid soovivad nüüd nendega õppekvaliteedist rääkida, ning lahkus klassist. Esitasime tudengitele kaks küsimust: mis sellel kursusel kõige paremini nende õppimist toetab ning kuidas õppejõud saaks neid veelgi paremini aidata. Rühmades tekkis kohe elav arutalu ning üliõpilased panid kirja arvukalt soovitusi. Pärast arutasime tulemused professoriga läbi ning ta lubas osa soovitustest juba sama semestri jooksul kasutusele võtta.
Entusiasm muudkui kasvas ning kulmineerus 14. jaanuaril „TÜ õppejõult õppejõule 2015: kollegiaalne tagasiside” konverentsiga. Ligi 150 õppejõudu üle Eesti kogunes kokku, et jagada teistega oma õpetamiskogemusi ning kollegiaalse tagasiside protsessi tulemusi. Konverentsil esitlesid õppejõud oma õpetamist 40 posteril ehk vaatmikul. Üldine järeldus oli, et kollegiaalse tagasiside protsessi korraldamist tuleb jätkata ning see võiks saada õppejõudude töö osaks.
Vaade tulevikku
Kõik õppejõud regulaarselt eneserefleksiooniga tegelemas ning iga-aastastel kõrghariduskonverentsidel uhkusega oma õpetamise arendamise tulemustest rääkimas. Kõlab kui ideaalne õppiva organisatsiooni mudel. Ja selles suunas peamegi püüdlema. Kuid tegevuse laiendamise ja suurema hulga õppejõudude kaasamiseks peab olema selge: õpetamisoskustealane enesearendus on ülikoolis väärtustatud ning muuhulgas aitab karjääriredelil edasi liikuda.
Kuid kuidas saame atesteerimisel võtta arvesse kollegiaalset tagasisidet, mille tulemused on konfidentsiaalsed? Siin ei pea me õnneks jalgratast leiutama. Üks praeguse aja tuntumaid kõrgkoolididaktika praktikuid Torgny Roxa Lundi ülikoolist väidab, et kui õppejõud 1) tunneb õppimise teooriat, 2) kavandab süsteemselt õpetamisprotsessi ning 3) reflekteerib oma tegevuse tulemusi, siis võime suure tõenäosusega arvata, et ta on edukas ka oma tudengite toetamisel. Seega, Lundi kogemusest lähtuvalt peaksime atesteerimisnõuetesse kirjutama õpetamisportfoolio esitamise, milles sisaldub muuhulgas praktikakogukondade töös osalemise fakt ning kõrghariduskonverentsidel esitletud ettekanded oma õpetamise arendamise tulemuste kohta. Ja ühe indikaatorina, kuid mitte määrava tähtsusega, ka tudengite tagasiside.
Kollegiaalne tagasiside on ainult üks tegevus õppejõudude toetamiseks. Koolitustel, konsultatsioonidel ja mentorlusel on täita oma roll. Kuid tõenäoliselt aitavad organisatsiooni kui terviku tulemuslikkusele kõige rohkem kaasa just sellised arendustegevused, milles koostöö töökaaslaste vahel on eriti tähtsal kohal.