Kollilugude kadumise aegu

13. veebr. 2015 Jürgen Rooste kirjanik - Kommenteeri artiklit

Eesti poliitikas on mingite müütide ja tabude murdmise/murdumise aeg. Nüüd tohib kõnelda Savisaarest, Kreeka kommunistidest, üldse pahempoolsetest, tohib kõnelda positiivselt …

Ei-ei, neist on ikka tohtinud kõnelda, aga neid on olnud kerge ja popp tümitada. Kes tervemõistuslik ikka selle jamaga kaasa läheks, eks? Kes valiks populistlikke kibestunud poliitikuid, kes toetaks erakondi, mille põhimõtted meenutavad noid, millele just nagu tugines Nõukogude Liit?

Kusjuures siin tasub meenutada, et NSVL polnud kunagi kommunistlik või sotsialistlik riik, see oli lõppeks ikkagi sõjaväehunta, mille vaesuses virelevale (kuid sotsiaalselt elementaarsega siiski kindlustatud) rahvakihtidele müüdi kommunismiideed, samas kui eliit nautis kõiki privileege ja hüvesid, mis ikka aristokraatia või rahavõimu käes olnud. Lihtsalt klantspilt ja ajupesumasin olid teistsugused, kui turumajanduse õitsval paradiisil meile pakkuda on. Ja hirm oli totaalne. Mul on tunne, et hirm tahab praegu tagasi tulla …

Aga tõesti, kerge on olnud lüüa või süljata tolle jama pääle. Nüüd tundub, et trend on muutunud: kõige kummalisemad inimesed, kellest seda kunagi ei usuks, on asunud sotsialismiideid kuulutama. Kusjuures ma pole sugugi kindel, et pahempoolne liikumine säärastest kannapööretest võidab.

Samuti on Savisaarega, Edgariga. Niisuguse enesekindlusega on ta vastased ja osa meediast aastaid paugutanud paukpadrunitega, et tunne on, nagu polekski tema üks opositsiooniliider, vaid vabariigi tegelik valitseja. Hmmm, kummaline. Muidugi: veel kummalisem on kuulda, et üks erakond lubab riiki kuidagi teisiti või uutmoodi juhtida, kuigi, jah, nad oleks saanud pealinnas aastaid juba teisiti teha, aga üsna vanamoodi on välja kukkund …

Küll aga on paha kuulata valimiseelset propagandat ja sõjaga hirmutamist, justkui mõned poliitikud oleks kohe oma Venemaa-sidemete või kohalike venelaste toe tõttu valmis Eestit maha müüma. See on nüri ja ohtlik jutt, sest ilmselgelt ei ründaks Venemaa Eestit praegu otse, vaid üritaks siin olukorda destabiliseerida. Ja kuidas see õnnestuks? Viienda kolonni kaudu!

Aga kuidas saab viies kolonn tekkida? Ainult siis, kui järjepidevalt kohalikke venekeelseid kotitakse. Kui tipp-poliitikud neid solvavad, kui nende väikest – tõesti üsna pisikest – kultuuri- ja omakeeleruumi rünnatakse, kui nad ei saa kodakondsust, sest ei tea Kalevipoja kolme koera nime, kui nad ei tunne end osalistena selles ühiskonnas. Kui poliitikuid, kes kuidagi otse ja meelega või poolkogematagi – humanistina – nende pool seisavad, kohe tögama ja ründama asutakse.

Nii et kõige suurem hirm, mis mõne riigimehe silmadest hommikupeeglis võib vastu vaadata, on järsku see, et – issand jumal, mitte Savisaar ei kisu siin sõda üles ega aja Eestit Venemaa rüppe, vaid ma ise! Kusjuures, eitada muidugi ei saa, et ka venemeelsed poliitikud mängivad sellele rahvuskaar­dile, ajavad seda lõhet laiemaks. Aga siiski: Savisaare-koll on kukkumas, ta pole enam me poliitika suurim oht, isegi ei ole ehk üldse oht. Sest lihtsast auahnusest, võimuihast ja rumalusest on sündind praegu palju mürgisemat vaimset kapitali. Savisaar on olnud taburet, mille pääl seistes mõned ta just nagu vastased on küünitanud kapi otsast võimukommi võtma, ise samu meetodeid harrastades …

Ühesõnaga: kes on päriselt võimalik reetur, kes võib selle tillukese iseseisva riigi purki keerata – äkki hoopis need, keda veetlebki vaid raha ja võimu lähedus? Muidugi ei ole eriti üheski erakonnas asjad paremad (tahaks ju veidi uskuda väiksemaid-uuemaid, aga …).

Toetamata siin kuidagi Savisaart – ma olen üsna kindel, et Soome reaalpoliitikud näeksid temas Eestile praegu väga hääd peaministrit, sest see vähendaks tunduvalt, mitu korda ohtu, et Venemaa midagi Eesti suunal praegu üritab. Millisele kaardile mängida? Kellest võib tegelikult saada uus Päts?

Hirm Venemaa ees on samuti ohtlik, putinlased tunnevad nõrkuse lõhna. Tampere ülikoolis olid üliõpilased Eesti-Soome võimaliku kaksikriigi teema üle arutledes olnud kõige rohkem mures seepärast, mida Venemaa arvab, äkki Venemaa näeb seda julgeolekuriskina … Jätame tegemata? Mina küll igatsen Talsingit, igatsen Suur-Soomet.

Ma tean, me president leiaks, et liiga palju tümitame oma poliitikuid, et kõik on ju hästi. No pagan, ei ole! Lugesin Soomes – selles meie poolt vaadatud veidi suletud ühiskonnaga, konservatiivses Soomes – nädala sees igasugu ajalehti, punasemaid ja rahvuslikumaid. Üks on ühine: juhtkirjad poliitikutele ei halasta, ei kohalikul ega keskvõimu tasandil. Ei eraelu vigade ega poliitiliste apsakate pärast. Muidugi on nende ühiskonnal teistsugune lugu – punased on ka omad, sääl ei mõjuks sotside punav reklaamimeri kuidagi võõristavalt/õõvastavalt. Meil on ikka veel omad (valed?) konnotatsioonid.

Aga ikkagi: kerged vaenlased hakkavad otsa saama. Savisaart ja punaseid kõiges süüdistada on sama, nagu ühiskonna probleemide pärast homosid tümitada või meestesaunas naiste, neegrite ja juutide üle ilkuda. Mõnda neist ei võida (naised) ja mõni grupp on Eestis nii väike (homod, mustanahalised), et nende ründamine on lihtsalt hale. Savisaar ei pruugigi olla mingi oht me iseseisvusele, ja riigi majandus äkki vajabki jalgade alla saamiseks terake tugevat riiki ja punaseid. Hirmus mõte? Minu jaoks on hirmsam see, kui keegi mängib Venemaa-hirmu ja rahvuse kaartidega võimule mõne ohtliku variandi.

Aga see kõlab ka kahtlaselt, ma justkui räägiks siin ise üht uut kollilugu nende vanade asemel. Ei, ma ei taha – vaatamata omaenda poliitilistele valikutele – kallutada lugejat mujale kui kriitilisele mõtlemisele. Ma saan väga hästi aru ka „teise tee” (on vast ka kolmas-neljas?) kitsaskohtadest ja konarustest. Ja tegelikult on mul tunne, et mingid trenditeadlikud ninad on nüüd äkki roninud sinna „vasemale”, mis ei pruugi sugugi kogu asja teenistuses olla. Enam elutervet paranoiat!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!