Kuidas juhtida keerukaid haridussüsteeme?
Paljud riigid seisavad silmitsi küsimusega – kuidas saavutada haridussüsteemide eesmärgid üha keerukamates tingimustes? OECD projekt „Keerukate haridussüsteemide juhtimine” kaardistab hariduse juhtimise praeguse olukorra ning pakub olulist mõtteainet ja õppetunde.
Viimastel kümnenditel on paljud riigid läinud üle detsentraliseeritud haridussüsteemidele ning andnud kohalikule tasandile ja koolidele suurema autonoomia. Mõnes riigis püütakse seda arengut tagasi pöörata ja anda mõni ülesanne tagasi riigile.
Kindel on aga see, et hariduse andmist käsitlevate otsuste tegemises räägib kaasa üha enam õpetajaid, lapsevanemaid, õpilasi, ettevõtteid jne. Näiteks lapsevanemad on järjest nõudlikumad ning survestavad koole tegelema rohkem oma laste individuaalsete vajadustega.
Haridussüsteem peegeldab ühiskonda ning seetõttu on üha mitmepalgelisemad ka väärtused ja identiteedid, mille kujundamist me koolilt eeldame. Kuigi kirjeldatud arengut võib kohata kõigis OECD riikides, on riigiti ka suuri erinevusi. Liitriikides (nt Austria, Kanada, Saksamaa või Ameerika Ühendriigid) on ülesanded jagatud riigi ja osariikide või liidumaade vahel. Mõnes riigis (nt Soome, Ühendkuningriik) on pikad detsentraliseerimise traditsioonid, teistel on suured kogemused eri koolitüüpide ning riigi rahastatud erakoolidega (nt Belgia ja Holland).
Tõhusad juhtimismudelid hariduses
Haridussüsteemide erinevustest hoolimata on OECD riigid otsinud juhtimismudeleid, mis võimaldaksid neil keerukaid haridussüsteeme tõhusalt suunata. Tagajärjeks on juhtimismudelite paljusus ning sageli rakendatakse korraga erinevaid süsteeme. Näiteks toimivad ministeeriumid haridussüsteemi korraldajatena, kes kehtestavad reegleid, mille käigus peavad tegutsema üha autonoomsemad koolid. Samas tegutsevad ministeeriumid kõrgemalseisva kvaliteedikontrollina, kui koolidel ei õnnestu kehtestatud standardeid saavutada. Et riigi haridusministeerium ei ole enam ainus haridussüsteemi juhtiv osaline (oma rolli täidavad koolid, õpetajate ametiliidud, teised ministeeriumid ning muidugi ka õpetajad ja lastevanemad), on läbirääkimised ja dialoog saanud riigi haridusstrateegia kujundamise oluliseks mehhanismiks.
Sellest hoolimata on haridusministeeriumid jäänud vastutavaks kvaliteetse, tõhusa, võrdväärse ja uuendusmeelse hariduse tagamise eest. Et hariduse tähtsus tugeva teadmuspõhise majanduse ülesehitamisel ning kõigile võrdsete võimaluste tagamisel üha kasvab, muutub veel olulisemaks vajadus riigisisest ja rahvusvahelist tegevust koordineerida.
Andmete kasutamine
Erinevad testimis- ja hindamisviisid on plahvatuslikult suurendanud andmeid hariduse kohta Andmed annavad riigile ja kohalikele omavalitsustele haridusest parema ülevaate ning võimaldavad teha paremaid otsuseid. Uus tehnoloogia võimaldab õpetajatel ja koolijuhtidel saada õpilaste ja koolide saavutuste ja arengu kohta kohest tagasisidet. Avalikustatud andmed annavad ka vanematele selgema pildi laste edasijõudmise kohta ning võimaldavad neil end kooli ja klassi tegemistega kursis hoida. Nii võivad andmed märgatavalt muuta hariduse aruandlussüsteemi.
Andmete kättesaadavus ei tähenda aga automaatselt nende kasutamist. Rikkalikul andmekogul on mõte üksnes siis, kui andmeid suudetakse ja tahetakse analüüsida ja kasutada. Jätkuvalt on aktuaalsed ka küsimused, milliseid andmeid tuleks koguda, kes seda peaks tegema ja mis otstarbel. 12.–13. veebruarini võõrustab OECD koostöös Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumiga Tallinnas rahvusvahelist konverentsi, kus käsitletakse riikide andmesüsteemide võrdlust ja andmekasutuse probleeme. Avatult arutletakse usalduse, vastutuse ja võimekuse suurendamise teemadel.
Kuidas keerukaid haridussüsteeme kõige tõhusamalt juhtida? Mida saab ja tuleks hariduses mõõta? Mida me teame usalduse loomisest hariduses ja ka usalduse taastamisest, kui see on kaotatud? Konverentsil osalevad esindajad kahekümnest OECD riigist, et nendel olulistel teemadel mõtteid vahetada.