Kummist kool, mis paisub, aga ei paindu

20. veebr. 2015 Victoria Parmas ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Koolitunnid nii, nagu nad ajast aega on olnud, on igavad ja elukauged. Sellest on üha rohkem koole ja õpetajaid hakanud aru saama. Olukorda püütakse parandada ainete integreerimise, õhinapõhiste ülesannete, õuesõppe ning lugematute projektide ja kampaaniatega. Küll lähevad „Tagasi kooli” noored, siis energeetikud, EL-i ametnikud, IKT-spetsialistid. Comeniuse projektide raames õpivad noored tolerantsust ja kodanikuaktiivsuse tõstmist, Archimedes aitab teadvustada mitmekultuurilist haridust.

Ka õppetegevuse sisu üle on kuulda nurinat. Eesminev põlvkond on mures, et nende järel tulijatel pole muutunud maailmas piisavalt teadmisi ja oskusi elluastumiseks. Aeg-ajalt lahvatab meedias lõkkele arutelu, mida kõike tuleks koolis veel õpetada. Lisaks traditsioonilistele ainetele võiks õpetada veel religiooni, rahaga ümberkäimist, infotehnoloogilist kirjaoskust, riigikaitset, filosoofiat. Ei saa midagi öelda, kõik vajalikud ained.

Nii ongi asunud õpetajad tunde huvitavamaks muut­ma ja koolid õppe­kavadesse n-ö tänapäevaseid aineid lisanud. Koolipäev on palju mitmekesisem kui ajal, mil meie, tänaste õpilaste vanemad, koolis käisime. Ja palju huvitavat on õppetegevusse juurde tulnud. Aga just nimelt juurde, sest kõik vana on ju alles jäänud ja tuleb ka ära õppida, sest nii on see alati olnud. Kes julgeks öelda, et kõrgemat matemaatikat pole kõigile gümnaasiumiõpilastele vaja või et suure osa inglise keelest omandavad tänapäeva noored tunnis käimata või …

Lisaks kõigele on iidamast ja aadamast paigas ka koolikorraldus, mis muutub ikka väga visalt. Kes on tulnud selle peale, et esimene õppeperiood pärast kosutavat suvepuhkust kestab vaid seitse nädalat, kuid kolmandal perioodil peavad viirustest ja kaamosest kurnatud noored end kooli vedama 11 nädalat jutti? Õnneks on see arusaam hakanud tasapisi muutuma ja loogiliselt mõtlevad koolid on vaheajad ümber korraldanud.

Koolipäeva alguse ja lõpuga on kõik aga nii nagu muiste või hullemgi veel. Enamiku kooliaastast algab õpilase päev pimedas ja tund aega varem kui paljudel täiskasvanutel, kes võivad tänapäeval kontorilaua taha saabuda kell 9. Lõpeb laste päev samuti hämaras. Kui arvestada ka pärast trenni või huviringi algavat kodutööd, siis lõpeb õpilase tööpäev hiljem kui tema vanematel.

Koolipäev on nagu riigieelarve – kui tahad midagi juurde panna, tuleb teisest kohast ära võtta. Praegu on aga nii, et iga õpetaja ja kool nokitseb omaette, püüab asja parandada tükikeste kaupa, oma õppeaine, klassi või kooli põhiselt. Kuna aga suurt pilti ei hoomata, siis on muutused eklektilised. Ei tasu siis imestada, kui huvitavatest tundidest huvitavate koduülesannetega naasnud õpilane ohkab ja soovib hoopis töövihikus lünki täita. Koolipäev ei ole kummist.

Milline on siis see hea ja õige kool, kus laps tahab õppida ja kus õpitu ka külge jääb? Maailmas on ju nii palju koole: on õhinapõhiseid ja rangeid kloostrikoole; on lühikeste ja hirmpikkade koolipäevadega koole; on koole, kus valikainete loetelu võtab silme eest kirjuks, ja on neid, kus gümnasist õpib süvendatult vaid 3–4 ainet; on koole, kus kodutöid ei ole, ja koole, kus ainult kodus õpitaksegi.

Nii et eeskujusid on küllaga ja küllaga on ka kõiksugu teste, mis koole tulemuste põhjal pingeritta seavad. Paraku mõõdavad testid eri asju, millest kujunevad erinevate väärtuste põhjal üles ehitatud pingeread. Kas me tahame, et koolist väljuksid targad, arukad, õnnelikud, empaatilised või hoopis nutikad lapsed? Tore oleks muidugi, kui saaks koolitada kõiki neid võimeid ja oskusi.

Kui me kurdame, et koolist tööellu astuvad noored ei oska kriitiliselt mõelda, probleeme lahendada, suhelda ega koostööd teha, pole loovad, vastutustundlikud ega kohanemisvõimelised, oleks ehk aeg kooli roll hoopis ümber mõtestada ning kivistunud vormist ja sisust mitte nii kõvasti kinni hoida. Me tahame muutusi, kuid kardame neid teha.

On muutuste aeg ja looduses jäävad siis ellu need, kes on paindlikud. Ka haridussüsteemil on aeg lõpetada paisumine ja muutuda paindlikuks.

Mis saaks, kui me ei tõreleks puudumiste pärast, vaid ütleks, et kooliskäimine on täiesti vabatahtlik? Mis siis, kui me ei kutsuks noortele huvitavaid inimesi rääkima, vaid saadaksime noored nende huvitavate inimeste juurde midagi tegema? Mis siis, kui õpilased ei liiguks edasi klasside kaupa, vaid teadmistepõhiselt, kui kõik tunnid ei kestaks ühtmoodi 45 minutit, kui muusikatunnis ka päriselt lauldaks ja füüsika peensustesse süveneksid vaid tõelised fanaatikud, kuid lillede kastmiseks viieprotsendilist väetiselahust oskaks tõesti igaüks kokku segada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!