Liina Saaremäe: Eesti õpetaja töötab Ghana omast rohkem
Kongo küla koolitüdrukute tänutants õpetaja Liina Saaremäele. Fotod: erakogu
„Jätsin mind aastaid saatnud stressi Aafrikasse,” ütleb Laagri kooli klassi- ja matemaatikaõpetaja Liina Saaremäe, kes õpetas septembrist jõuludeni vabatahtlikuna Ghana koolilastele inglise keelt ja sealsetele õpetajatele moodsamat metoodikat. „Ma ei olnud seal kordagi halvas tujus.”
Mis teid Ghanasse tõmbas?
Võimalusest Ghanasse õpetajaks minna sain teada vaid paar päeva enne arengukoostööorganisatsiooni Mondo vabatahtliku õpetaja konkursi lõppemist. Viimase kandideerimispäeva õhtul pool tundi enne südaööd saatsin dokumendid. Kõik tuli õigel ajal – olin otsustanud võtta sügisest aasta palgata puhkust. Kevadel lõpetas mu kuues klass, kellega olin olnud esimesest klassist peale. Tundsin, et vajan muutust, ja samas oli see suurepärane võimalus ennast professionaalselt arendada.
Kas te ei muretsenud, mis nii kauges külas saama hakkab?
Ei osanud midagi karta. Otsustasin usaldada ennast ja saatust. Kui ongi mõned takistused, siis seda põnevam.
Sõitsin üksi, neli päeva ja suurte kompsudega. Ghanasse jõudes ootasin lennujaamas üle tunni aja inimest, kes pidi mulle vastu tulema. Võõrad inimesed küsisid, kas ma ei karda. Põhja-Ghana linnakeses Bolgatangas ootasin taas tund aega, kuni mulle järele tuldi ja sihtkohta Kongo külla viidi. Elu kulgeb seal aeglasemalt, sellega tuleb arvestada. Olin öö otsa, 16 tundi, bussis sõitnud. Mul soovitati paar päeva reisiväsimusest puhata, aga mina pakkisin poole tunniga asjad lahti ja läksin turule. Veel pool tundi hiljem rääkisin juba nabti keeles: toma-toma, la´a soma, la´a jela. (Tere. Kuidas läheb? Hästi läheb.)
Mind pandi elama katoliku kiriku külalismajja. Olin seal kuu aega üksinda ja kokk katsetas, kas söön kohalikku toitu. Ta tegi ühel nädalal seitse päeva järjest maisiputru. Siis ütlesin, et tahan küll teie kultuurist osa saada, aga organism ei jõua järele. Sööks seda putru kõige rohkem kolm korda nädalas. Saime menüü mitmekesistamises kokkuleppele, ta keetis mulle jamssi ja riisi. Hommikul sai vahel isegi pannkooki.
Milliste ülesannetega te sinna läksite?
Õpetajate koolitus, õpilastega inglise keeles lugemine-kirjutamine ning kirjade kirjutamine Eesti inimestele, kes toetavad Mondo kaudu nende kooliskäimist. Esimese-teise klassi lastega saime sponsoritele lihtsalt joonistada või ütlesin ette ja õpetasin kirjutama väga lihtsaid lauseid, nagu „Kuidas sul läheb?” või „Tänan, et sa mind aitad!” või soovisime häid jõule.
Muidugi oli ka jooksvaid ülesandeid. Näiteks sponsoritelt õpilastele tulnud kirjad kätte jagada. Millist õnne tunneb väike laps, kui ta saab ümbriku, mille sees on üks postkaart! Kuidas ta paljajalu kiviklibu peal hüppab ja tantsib, ümbrik käes. Hõiskab ja ei tea, kas nutta või naerda.
Kõige suurema aja võtsid Mondo toiduprojektid sõpruskoolidega ja ingliskeelse toidublogi pidamine. Töötasin 23 kooliga. Eesmärk on tutvustada meile nende ja neile eesti rahvuskööki. Üks kool küsis projektiks natuke toetust, sest õpetajad tulid selles osalemiseks streigi ajal tööle.
Miks õpetajad streikisid?
Minu ja ka haridusameti meelest ei olnud pensionitega seotud kahenädalane streik põhjendatud. Niigi on seal kooliga lood halvasti. Pikk paus õppetöös tirib veel sügavamasse auku. Aga kui õpetajad kuulusid ametiühingusse, siis oli neil keelatud töötada. Koolis käisid isegi inspektorid kontrollimas, ega õpetajaid koolis pole. Katoliku kooli õpetajad ei streikinud. Nemad ongi eristaatuses, nii-öelda eliitkool kiriku hõlma all. Seda oli näha ka nende õppeedukusest ja õppevahenditest. Seal olid isegi arvutid ja parim raamatukogu. Juba algklassilapsed rääkisid ilusti inglise keelt.
Kas tegite toiduprojektides aina süüa?
Ühes koolis tegime köögiviljanäituse. Igaüks tõi kodust midagi. Kirjutasime lastega ingliskeelsed sildid juurde. Otsisime sõnastikest vasteid. Mina õppisin sealjuures kõige rohkem. Teine kool tegi näidendi lõikuspüha tähistamisest. Veel tegime jahitantsu, joonistasime toidust pilte, tegime naturaalset võiseemnikuõli, lõikasime põllul riisi ja hirssi, võtsime üles maapähkleid.
Ühe kooliga tegime lausa mitmeosalise projekti. Läksime kogu algkooliga põllule, lõikasime maisi ja ube. Kuivatasime saaki kooli ees ja pärast tegime maisist kuus eri toitu. Kõiki toite tegin ja maitsesin ise ka. Tegime näiteks oajahukoogikesi ja hapendatud maisist putru.
Umbes nagu eestlastel kaerakile?
Midagi sarnast. Jahu ja vee segu peab olema 12 tundi päikese käes. Siis hakkab see „elama”. Järgmine päev segatakse veel vee ja jahuga ja klopitakse vahule.
Aurutasime kakukesi. Oalehed tambitakse peeneks ja segatakse veega. Tuleb ilus roheline vedelik, mis segatakse jahuga ning küpsetatakse kohalikus küpsetuspaberis ehk rohulehe sees potis. Potti on pandud oksad, okste alla vett ja kakukesed valmivad auru sees.
Valmistasime hästi liimjat lihaga okrasuppi. Isegi kissell ei veni niimoodi. Tegime teravat pipra-tomatikastet. Sinna pandi kuivatatud kala, mis ei lõhna küll hästi. Lihtsalt keetsime ube ja maisi. Tegime võiseemnikuõli ja pipraga kastet, millesse sai oakakukest kasta. Ühe kooliga tegime valgurikast maisijahujooki, kus on nii suhkur kui ka pipar. Veel tegime meie mõistes õlis praetud pontšikuid. Üks kool pani sinna ka muna, mis on kallis kraam. See maitses tõeliselt hea.
Tegin blogipostitusi ja igast projektist filmiklipikese tiitritega, vahel ka muusikaga, kui kohalik lärm oli liiga suur. See töö võttis mul hilisõhtuti-öösiti palju aega. Jooksin üleslaadimiseks aina mäe otsa ja ronisin katusele, sest seal oli parem levi.
Kuidas te õpetajaid õpetasite?
Peamine ülesanne oli teha õpetajatele koolitusi ja töötubasid, et arendada metoodikat. Tegin koolitusi terves Nabdami piirkonnas (rajoonis). Neil käis õpetajaid ca 25 koolist. Kõige ägedamad kogemused ongi õpetajate koolitamisest.
Nagu aafriklanna: Liina Saaremäe kohalikus kostüümis ja kandamiga pea peal.
Mis selles ägedat oli?
Koostöö haridusametiga kulges väga hästi – kohalikus mõistes. Kui küsisin koolide nimekirja, siis juba kahe nädala pärast sain. Kui kõik oli valmis, isegi töötav projektor hangitud, läks elekter ära, nii et esitlus projektoriga läks kus see ja teine. Oligi parem. Istusime vahetumalt ringis.
Eestis kogunevad õpetajad varem. Esimene koolitus pidi algama kell kümme, aga siis ei olnud 25 õpetajast ühtegi kohal. Kell 10.15 tekkis mul juba väike paanika. Varsti keegi õnneks küsis, kas siin tuleb koolitus. Järelikult tuleb.
Kuidas õpetajad teie metoodika omaks võtsid?
Keskendusin ülemisele algkooliastmele sobivatele aktiiv- ja loovõppemeetoditele. Valisin meetodid, mis ei vaja abivahendeid, või siis ainult paberit-pliiatsit, ja minimaalset ettevalmistusaega. Samas oli eesmärk, et õpilased oleksid õppides aktiivsemad. Olin valmis õpetajate umbusuks. Enne meetodite tutvustamist rääkisin õpilaste motivatsioonist, avastusõppest, küsisin, mis nad sellest arvavad. Mul oli koolitus üles ehitatud kolmele küsimusele: mis on loov- ja aktiivõppemeetodid? Miks neid kasutada? Kuidas seda teha? „Kuidas” tähendas minu meetodeid. Kui tegime meetodi läbi, küsisin, miks see hea on, kuidas saaks seda eri ainete juures kasutada. Õpetasin ka harjutusi, mida teha, kui klass hakkab käest ära minema. Võib-olla olid nad liiga viisakad, aga ma ei kohanud kordagi suhtumist, et õpetatav on jama. Juhtus küll, et keset loengut teatas keegi, eriti kui gruppi juhtus naisõpetaja: „I’m hungry.” Olin ostnud neile õnneks vett ja küpsiseid. Muidu olid nad väga motiveeritud. Paljundasin kõigile õpetajatele ka kogumikud, kus kogu materjal kirjas oli.
Kas nägite koolituste vilju ka oma silmaga?
Käisin koolides vaatamas, kuidas koolitusel õpitud meetodeid kasutatakse. Viimasel päeval Kongo külas vaatlesin kahte viimast tundi. Mind valdas kirjeldamatu tunne, kui nägin oma meetodite kasutamist. Mäletasin varasemat pilti sealsamas klassis: õpetaja loeb õpikust lause ette (kui õpik on) ja kogu klass kordab.
Ja siis – lapsed olid aktiivsed, vastasid, liikusid, mängisid ringmänge. Õpetaja säras. Pärast viimast tundi sõitsin jalgrattaga mäe otsa. Istusin kivile, vaatasin all orus olevat kooli ja nutsin õnnest. See oli üks mu elu ilusamaid hetki. Olin kolm kuud panustanud ja nägin, et see toimis.
Kuidas õpilased inglise keelt oskasid?
Õppetöö käis inglise keeles, aga õpetaja seletas siiski nabti keeles üle. Viienda-kuuenda klassi lapsega sain juba rääkida. Aga mitte kõigiga. Üks kuuenda klassi poiss ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keeles. Ütles iga asja peale yes. Ta luges kehakeelest ja hääletoonist info enam-vähem välja. Vahel ütles ka no ja raputas pead. Temaga tegin mõne eratunni.
Mõtlesin, miks nad lugeda ei oska. Sellepärast ei oskagi, et nad ei vaata teksti, vaid kordavad õpetajat. See arendab lihtsalt mälu, neil ei teki kirjapildi ja häälduse vahelist seost.
Kuidas te neile lugemist õpetasite?
Tegelesin põhikoolilastega, kelle kooliskäimist Eesti inimesed Mondo kaudu toetavad. Selliseid lapsi on 130. Kogusin nad koolide kaupa gruppidesse. Kui ma 4. septembri hommikul kohale jõudsin, polnud kool veel alanud – direktorid olid konverentsil. Tegin siis lastega puu all lugemismänge. Ladusime sõnu, tegime harjutusi. Lugesime Eestist kaasa võetud ingliskeelseid raamatuid. Poole mu pagasist moodustasidki kingitused: raamatud, kunstitarbed ja kasutatud telefonid. Mobiil on seal ilmaime. Telefone käiakse turul raha eest laadimas. Telefone jagasin neile, kellel tõesti vaja oli.
Milliseid raamatuid te neile viisite?
Ostsin ingliskeelseid lasteraamatuid vanakraamipoodidest, eelistatult neid, mida oli rohkem kui üks eksemplar. Vaatasin, et tekst sobiks, kõnetaks. Mitte selline, kus süüakse hommikul peekonit ja omletti. Õppisime väga kehakeele toel. Kui oli sõna ground, katsusime maapinda. Kui oli „kaagutama”, tegime kana häält. Päris keeruline on 15 mudilasega, kes keelest midagi aru ei saa. Alguses korrati mulle ikka kooris järele, nii kui ma lausega lõpuni jõudsin. See tuli tasapisi, et meie teeme siin puu all teistmoodi.
Kuidas printimine õnnestus?
Sellest võib rääkida terve raamatu. Mondo kohaliku partneri CoCTA kontoris on printer. Tegin koolituse faili oma arvutis valmis ja mõtlesin naiivselt, et lähen prindin kõigile välja, võtab pool tundi. Siis selgus, et kontoris pole elektrit, sest arve on maksmata.
Mu vastuvõtja Victori poeg Evans tuli appi. Viisime printeri tema koju. Ühendasime juhtmed, installisime. Panin hakatuseks viis lehte printerisse. Neljas leht tuli hele. Tooner oli otsas. Uurisin, kas CoCTA-l on selle ostmiseks raha. Ei kujutanud ette, mis see maksab. Öeldi, et 20–30 cidit. Siis oli juba õhtu.
Järgmine päev läksime Evansi motikaga 25 kilomeetri kaugusele Bolgatangasse toonerit ostma. Pärast lõunat, sest hommikul oli vaja tööd teha. Leidsime ainsa poe, kus seda müüdi. Tooner maksis 130 cidit. See võttis ka minu tõsiseks. Ostsin ära. Mõtlesin, et olgu see siis minu panus Aafrika õpetajate heaks. Pika läbirääkimise tulemusena sain lõpuks siiski kulu hüvitatud.
Kui printeri paika saime, jäi üks mure veel – see ei jätnud tühikuid. Kõik tuli ühes jorus. Panin tühikud käsitsi. Mitu päeva läks aega, aga viimaks saime kogumikud prinditud. Siis juubeldasime ja tegime trampimistantsu. Eestis oleks läinud kolm minutit.
Tahtsin teha koolitusel osalenud õpetajatele tunnistused, mida oleks tore seinale panna. Vajasin joonlauda ja kääre. Joonlaua leidmine oli suur töö. Õnneks olid mul käärid Eestist kaasa võetud. Nad ei kasutagi kääre, vaid lõikavad žiletiga. Kinkisin käärid direktorile. Väga suurt rõõmu ta üles ei näidanud. Võimalik, et ei kasuta neid kunagi.
Liina Saaremäe üks ülesandeid oli sõpruskoolide toiduprojekti korraldamine.
Mõtlesite, mida teha, kui tund hakkab käest minema. Kas selline olukord tekkis laste kurnatusest?
Jah. Oled koolis kuus-seitse tundi, vahetunde on ainult kaks. Vahepeal ei saa klassist väljagi. Pakkusin õpetajatele virgutavaid mänge. Võtab kaks minutit, samas on seotud käsitletava ainega.
Kuidas te ise vastu pidasite?
Enne minemist tegi Mondo koolituse kultuurišoki ennetamiseks. Räägiti, milliseid etappe seal läbid. Algul oled vaimustuses, siis tuleb langus. Minul seda kõverat välja ei joonistunud. Ma ei tunnetanud mõõna.
Imestasin, et olin nii paindlik: olen projekti ette valmistanud, lähen kohale, ja siis ütleb keegi: „Ma mõtlesin, et sa tuled homme.” Pole hullu, teen oma kalendri ringi ja tulen homme. Ma ei vihastanud kordagi. Elu käibki seal nii – nende, mitte minu rütmis.
Kas päike teid ära ei põletanud?
Ma ei olnud nii palju päikese käes. Ei saanudki olla, kohalikud ütlesid: mine puu alla. Rätik oli küll peas.
Mondo on noori naisi Aafrikasse saates natuke mures. Kas teil polnud probleeme liigse tähelepanuga?
Eks alguses ikka … Nad elavad selle järgi, et küsija suu pihta ei lööda. Kui valget naist näevad, siis „Tere-tere” ja kohe otsa „Kas sa oled abielus?” Sõrmus aitas mind palju. Victori teine poeg manitses juba lennujaamas, et ära aja töö- ja eraelu sassi. Mul on Eestis eraelu olemas. Aafrikasse läksin lapsi aitama. Aga kohalikud ikka üritasid. Lõpuks oli juba naljakas – pakuvad jälle Victorile minu eest nelja lehma või kitse. Viskasin nalja, et pangu lehmad Eestisse mu ema poole teele. Ega nad ise ka seda juttu väga tõsiselt võtnud.
Kas on midagi, mida Eesti kool võiks sealt üle võtta?
Kui õpilane küsimusele õigesti vastab, siis klass plaksutab: üks-kaks, (kiiresti) üks-kaks-kolm, üks. Õpilane tunneb ennast tõesti hästi ja teiseks see virgutab. Kui õpilane vastab valesti, küsib õpetaja: „Kas me plaksutame?” Kogu klass vastab (teeb madalat häält): „Eeei.” See ei ole vist kõige parem mõte. Mida õpilane siis tunneb.
Ja kindlasti kujundav hindamine. Õpetaja kontrollib tunnitööd ja kirjutab sõnalise hinnangu juurde, näiteks good või very good või excellent või try better ning mitu punkti sai laps maksimumpunktidest. Hindamine on vahetu, kuigi klassis võib olla 80–100 last. Ülesanded on aga väikesed. Õpetaja vaatab ühte tööd 30 sekundit ja annab kohe tagasisidet.
Mida te seal muudaksite?
Viiksin sinna raamatuid ja koolimööblit, et oleksid vähemalt tingimused aine edasi andmiseks. Pole vaja iPade ja teab mis moodsat tehnikat, aga õppevahendeid küll. Minu meelest polnud puu all õppimine kõige halvem variant. Eesel karjus kõrval – mis siis ikka.
Väga vähesed lähevad gümnaasiumi, sest see on kallis. Pärast gümnaasiumi tahetakse peamiselt õppida õeks või õpetajaks. Nad ei teagi eriti muid elukutseid.
Mida soovitate vabatahtlikele, kes plaanivad minna Aafrikasse?
Ära mine suhtumisega, et ma olen valge ning tean kõike ja räägin teile, kuidas peab. Mine oma kogemust jagama, kõrvalpilku andma – mitte: „tee nagu mina”, vaid „nii saab ka”. Mine avatud meelega. Kohane nendes tingimustes, ära suru enda seisukohti peale.
Sest sina oled seal külaline.
Ja viisakas külaline ei hakka, käed puusas, kamandama.
Kes rohkem töötab, Eesti või Ghana õpetaja?
Eesti õpetaja. Eesti koolide õpilased olid saatnud neile küsimustikke, et teha uurimistöid. Juhendasin nende täitmist. Uuriti üldise eluolu ja koolielu ning traditsioonide ja kommete kohta. Üks küsitlus oli ka õpetajatele, palga ja töötingimuste teemal. Sealsed õpetajad ei võta näiteks koju tööd. Nad parandavad vihikuid jooksvalt klassis või laste iseseisva töö tunni ajal.
Ka Ghana õpetajale tuleb au anda – ta toimetab korraga 80 lapsega. Üks õpetaja rääkis, et käis praktikal klassis, kus oli 180 õpilast. Küsisin kolm korda, kas ma sain õigesti aru. Ta kirjutas selle numbri paberile.
Eesti õpetajal on ses mõttes parem?
Jah, aga samas on Eesti õpetaja väga piiratud õppekavaga, aruandlusega, tööplaaniga, mis on muidugi ka vajalik. Seal on õpetajal töös rohkem vabadust. Ta on õnnelik, et saab õpetaja olla, sest see on tema leib. Enamik õpetajaid on noored, alla kolmekümnesed mehed. Iga paari aasta tagant lähetatakse nad teise kooli.
Lähed, kuhu saadetakse, nagu soldat?
Leppisin reedel ühes koolis direktoriga kokku, et teisipäeval teeme toiduprojekti. Teisipäeval vaatas mulle otsa uus direktor, kes ei teadnud asjast midagi. Kus eelmine direktor on? – Läks esmaspäeva hommikul teise kooli. Mõned asjad käivad seal siiski kähku …
Mis te sellest kogemusest õppisite?
Neid asju on palju. Vaatan kriitilisema pilguga meie tarbimisühiskonda. Tarbin mõistlikumalt. Tulin tagasi, kui Eestis oli jõulupaanika. Ema küsis, mida lastelastele kinkida. Vastasin, et raamatu. Teine kink võiks olla kallistus või ühine matk. Asju, mida me tegelikult ei vaja, kipub olema liiga palju.
Viisin sinna ühe asja, mida tagasi ei toonud. See on aastaid kaasas kantud stress. Sealne tempo – vahet pole, kas on esmaspäeva või neljapäeva õhtu – mulle ei sobi, aga mõjutas mind. Olin andnud õpetajana töötades endast kõik, mu pere teab seda väga hästi. Jätsin kõik muu tagaplaanile, kui oli vaja kontrolltöid parandada. Ghanas õhtuti üksi olles – kui kella kuuest oli kottpime ja elektrit polnud – avastasin igivana tõe, et kõige tähtsam olen mina ise, sest see on ju minu elu. Egoistlik, aga õige.
Väga ilus lugu väga ilusast ettevõtmisest.
Tänud Liinale, tänud kirjutajale.
[…] „Jätsin mind aastaid saatnud stressi Aafrikasse,” ütleb Laagri kooli klassi- ja matemaatikaõpetaja Liina Saaremäe, kes õpetas septembrist jõuludeni vabatahtlikuna Ghana koolilastele inglise keelt ja sealsetele õpetajatele moodsamat metoodikat. „Ma ei olnud seal kordagi halvas tujus.” Loe edasi Õpetajate Lehest. […]