Lugemise eesõigus
Andrus Kivirähk räägib lugemise kasulikkusest umbes sama visa järjekindlusega nagu Marcus Porcius Cato Vanem Kartaago hävitamisest. Üks tsitaat aastast 2013 (kuigi värskeim võiks pärineda Anu Välba eelmise nädala telehommikust): „Lugemine on privileeg, ülemkihi meelelahutus. On seda alati olnud. Matsid ja proletaarlased ju minevikus ei lugenud, nad ei osanudki.” (EPL, 07.12.2013) Selle jutuga võiks Kivirähk vabalt juhtida kirjanduse propaganda bürood, kui selline kirjanike liidu juures veel eksisteeriks. Aga see oli olemas ainult ENSV kirjanike liidu juures. Vabas ühiskonnas on kirjanikud ka kirjanduse propageerimises vabad.
Kuid nagu okupatsiooni ajal, nii ka praegu juhtub pigem, et just poliitilise ülemkihi juures kipub külv alati ikalduma. Kivirähk eksib, kui väidab, et lugemine on Eestis endiselt ülemkihi meelelahutus. Või siis ei eksi, vaid ütleb ümber nurga, et me riigi avaliku elu juhid ei ole tegelikult mingi eliit. Eliit loeb, aga see lugev eliit ei ole avalikus arvamuses ja ühiskonna elu kujundamises nähtav ja tuntav. Lugemisest ja sellele rajanevast teadmisest ei kujune ühiskonna arengut suunav jõud. Jõud on neil, kes ei loe.
Kas ma nüüd teen kellelegi liiga? Mõnele kindlasti, sest vähemasti parlamendis on alati leidunud mõni suure lugemusega inimene, kes pole oma teadmisi ka vaka all hoidnud. Paar presidentigi on lugenud mehed. Aga need on erandid. Üldjuhul ei pea poliitilised kõnemehed ja võimukandjad vajalikuks välja näidata, et nende mõtted on toitu saanud mõnest värskelt või ka juba ammu või koguni lapsepõlves loetud raamatust. Jah, kõnekirjutajad aeg-ajalt sokutavad kõnedesse kirjandusklassikute või poliitiliste suurmeeste tsitaate, kuid need mõjuvad sadulana sea seljas, kui ettekandjat muidu lugevaks inimeseks ei peeta.
Mage lugu, et lugemata inimesed niisama lihtsalt võimu juurde edutatakse. Me kõik ise teeme seda. Me isegi ei küsi oma võimule pürgijatelt, mida nad lugenud on ja kuidas nad sel viisil hangitud teadmisi võimu teostamisel kasutada kavatsevad. Järelikult: ise oleme süüdi, et valime vähe informeeritud inimesi end juhtima. Kuidas on see kooskõlas me rahvusliku kujutelmaga endast kui haritud ja valgustatud rahvast?
Millalgi eelmise sajandi lõpul levis lastekirjanduse kirjastamises äriline mood teha headest vanadest juttudest klantspildilisi lühendusi ja mugandusi. Need raamatud olid nagu tühjaks pigistatud apelsinid, sahvtita kestad, mis pärisasja asendasid. Õnneks on lastekirjanduses värvid ja mahlad kõik raamatutesse tagasi tulnud. Poliitilises elus mitte. Võimumees arvab endiselt, et talle piisab, kui sisustab oma päeva lühikokkuvõtete ja memode lugemisega ning nendes sisalduva pealt otsuste langetamisega põhimõttel, et pole probleemi, mida ei saa A4 mahus ammendavalt käsitleda ja kolmesõnalise loosungiga lahendada.
Oletagem, et nad siiski loevad raamatuid, aga oskavad seda avalikkuse eest lihtsalt hästi varjata. Sel juhul tekib küsimus, miks. Kas siis tõesti sotsioloogilised salaküsitlused näitavad, et oma lugemuse avalik eksponeerimine kahandaks valimistel häälesaaki? Kas eruditsioon on kodanikkonna silmis taunitav omadus? Avalikke märke sellest ju pole.
Küll on märke hoiakust, et kui mina ei loe, ei pea ka teised seda tegema. Mõttetu värk. Avalike raamatukogude finantseerimine näitab mittelugeva „eliidi” suhtumise raamatutesse või muusse kirjalikku teksti hästi välja. Teine ja samaväärne indikaator on aktiivne tõrjereaktsioon, mis avaldub alati, kui mõni intellektuaal püüab võimumehe oma väljakupoolele arutlema meelitada. Tagajärjeks on see, et aina väiksemaks jääb nende inimeste hulk, kes võimu esindajatega lugemusele ja mõtlemisele toetuvat diskussiooni üldse pidada jaksavad.
Kas muutus on võimalik? Ikka ja alati. Veel paar nädalat on poliitharjuskid ja -kodukäijad liikvel ukselt uksele. Ühtki ei tasu enne sisse lasta ega jutule võtta, kui ta on nimetanud oma viimased loetud raamatud ja selle, mida kasulikku ta neist teada sai. Sedasama – tõendeid lugemise ja loetust arusaamise kohta – peaksid võimukandidaatidelt nõudma ajakirjanikud. Mittelugejat ei tohiks debatile lubadagi, tema asendamine tühja tooli või, veel parem, tühja raamaturiiuliga võiks olla nõudlik valijapositsioon valimisstuudiotes. Ikka selleks, et otsuste langetamine saaks usaldatud informeeritud ja vaimutoidu igapäevasest tarbimisest sõltuva inimese, mitte tema viiekümne halli varju kätte.
Lugemine on valgustusprotsessis alles esimene samm. Neilt, kes veel ei loe, on patt nõuda kirjutamis- või rehkendamisoskust. Teatavasti olid need kolm oskust juba paarisaja aasta eest täisinimeseks saamise eeldus leerikoolis. Aga kes ei läbinud leeri, ei saanud ka abielluda ega kohe kolmandat last koos vastava rahatoetusega.
Päikeseline hommik!
Aitäh Kaarel! Nii palju mahutav artikkel on laual, et raske kaasa arvata. Proovin veidi vaielda! MEIE valime oma juhid, valime -olles vabad , võrdsed ja ühetaolised.MEIE hääled on ka võrdsed nagu peab! Juhtideks sobivad MEILE inimesed, kes suhtlevad MEIEGA arusaadavas keeles, lubavad võtta MEIE ASEMEL endale vastutuse(küll poliitilise aga ikka vastutuse) MEIE HEAOLU eest. MEIE küsime neilt siis suuremat palkka, tasuta trantsporti, kõrgemat pensjoni ja väiksemat makksu: Nemad jälle võtavad meie küsimuste lahendamiseks kasutusele sobivaid tsenaariume.Kõik on ju korras!
Veel natuke ka lugemisest. Sellega on tegelikult sama probleem nagu internetiga. Põhjalikult ALGUSEST alustades ei piisa inimese elueast et Gutenberginigi jõuda..rääkimata siis praeguses plahvatuses orienteerumisest. Aga püüda tasub!
[…] Kaarel Tarand, Õpetajate Leht, 13.02.2015 […]