Meenutusi keelekümblusest Kohtla-Järve ühisgümnaasiumis
Kui õpetatakse nii, nagu peab, siis õpib vene laps eesti keelt hea meelega.
Valimiste eel on haridusminister Ossinovski sõnavõtud/seisukohad palju ärevust tekitanud. Paljude arvates on need lausa ohtlikud. Tegelikult on minister teinud endale olukorra selgeks ja julgenud sellest ka rääkida.
Olen 1966. aastast elanud ja töötanud kõrvuti vene keelt kõnelevate inimestega. Meie kool, tollane Kohtla-Järve ühisgümnaasium, praegu Maleva põhikool, on olnud 1980. aastast kakskeelne. Algul oli eesti ja vene osa eraldi, siis algas omaalgatuslik hiline keelekümblus, hiljem juba seaduslik varane keelekümblus. Kinnitan oma kogemuste põhjal, et kümblus on õige ja viljakas eesti keele õpetamise meetod.
1994. aasta sügisel teatas õppealajuhataja Vaike Valdman, et sel aastal tulevad meie 10. klassi vene õpilased. Kümblejaid oli nii palju, et jagus kahte klassi, üks neist kujunes segaklassiks, kus õppisid nii eesti kui ka vene noored. Algus oli raske: polnud õpikuid, ainekavu, lisamaterjali. Ja polnud ka linna toetust, pigem kahtlustati kooli ebaseaduslikus tegevuses, käidi kontrollimas, mitte abistamas. Aga siis jäeti meid omapead tegutsema.
Eesti keeles õppida soovijaist puudust polnud. Esimestel aastatel oli tunniplaanis peale tavatundide korrektsioon (kõneharjutused aktsendist vabanemiseks). Eesti keele tunnid olid kahes rühmas – ilmselt oli siis rahaga veidi kergem. Eesti keeles õpetati vene noortele mitte 60%, vaid kõiki õppeaineid, ja õpetajad olid ainult eesti osa pedagoogid. Suviti viidi läbi keelelaagreid Luunjas, Saaremaal. Need meeldisid õpilastele väga.
Kirjalike tööde parandamine võttis kahe- ja isegi kolmekordse aja, sest enamik vene õpilasi ei leppinud rahuldavaga ja oli hea hinde nimel valmis kirjandeid ikka ja jälle ümber tegema. Kuidas sai siis õpetaja mitte vastu tulla! Mäletan, kuidas üks eesti klassi noormees küsis, kas ma teen hindamisel eestlaste ja venelaste vahel vahet. Pidin tunnistama, et tuleb ette. Tema lausus: „Aga mina olen ju ka venelane!” Tema eesti keel oli nii hea, et õpetajatele ei tulnud see enam meeldegi. Me ei saanud küll osaleda eesti keele olümpiaadidel, kuid kohalikest ja üleriigilistest essee- jm konkurssidest võtsime osa üsnagi edukalt.
Kuidas eesti keeles õppides toime tuldi?
9. klassi tüdruku Olga Orlenko (tänane Maleva põhikooli eesti keele õpetaja) uurimistöös, mille juhendaja ma olin, meenutab vilistlane, praegune eesti keele õpetaja Olga järgmist:
„Kõige raskem oli õppida eesti keeles ajalugu, ühiskonnaõpetust, aga ka bioloogiat. Algul lugesime nii eesti kui ka vene õpikut. Venekeelne tekst aitas eestikeelsest materjalist kergesti kõige tähtsama info üles leida. Terminid tuli lihtsalt pähe õppida. Matemaatika ja füüsikaga oli lihtsam, sest numbrid ja valemid on igas keeles ühesugused. Eesti keeles oli meil nõrk keeletaju (nt ma- ja da-infinitiivide eristamine, sihitise käänete kasutamine jm), kuid reegleid õppisime hoolega. Lugesime eesti kirjandust. Üldiselt tegime nii palju tööd, et mu ema ei saanud aru, kuidas ma suudan (ja üldse tahan) nii palju õppida.”
Kui palju lõimuti?
Kuidas eesti ja vene lapsed läbi said? Jälle vilistlase meenutus: „Meil olid küllalt head suhted klassikaaslastega – ühevanustel on ikka ühised huvid ja probleemid. Suhtlesime nii koolis kui ka väljaspool kooli ja see aitas teineteise kultuuri ja identiteeti paremini tundma õppida.”
Õpetajana võin tagantjärele öelda, et kahjuks hoidsid ning hoiavad eesti ja vene lapsed siiski rohkem omaette – nii ka ühe klassi lõpetanud vilistlaste kokkutulekul. Klassijuhatajanagi tundsin vahel, et millestki jääb puudu, kuid peamine on, et meie suhted on tänaseni head.
Mis on kümblusõpilastest saanud?
Kümblusklassi lõpetanuid on olnud 300 ringis, neist kuldseid 10, hõbemedaliste 12. Väga paljud on lõpetanud Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli või -kõrgkooli, populaarne on olnud sisekaitseakadeemia ja maaülikool, ka Narva kolledž. Enamik lõpetanuist töötab vastutaval kohal. On teadlasi, juhtivtöötajaid, disainereid, õpetajaid. Elukohaks on noored valinud, nagu ikka, Tallinna, Tartu või välismaa. Eriti hea meel on aga neist, kes on jäänud Ida-Virumaale oma kodukandi elu elavdama.
Olga: „Minu endistest klassikaaslastest on jäänud mõned Eestisse, mõned kolinud välismaale, kuid osa on sealt juba Eestisse tagasi tulnud. Paljud, nagu ka mina, on sidunud oma elu pedagoogikaga (Juri Jelistratov õpetab inglise keelt Järve gümnaasiumis, Tatjana Flotskaja eesti keelt Kesklinna gümnaasiumis, Olga Mesilane ajalugu ja ühiskonnaõpetust Kesklinna gümnaasiumis, Olga Edovald (Jeršova) on Sipsiku lasteaia õppealajuhataja). Mitu minu klassi noormeest on saanud politseinikuks, paljud töötavad majanduses.
Kuidas oma eesti keele oskust hinnatakse?
Olga: „Ei ole kordagi kahetsenud, et olen eesti keeles õppinud. Minu enda lapsed õpivad nüüd samuti eesti keeles. Riigikeele valdamine kõrgtasemel annab palju võimalusi nii igapäevaelus kui ka töövaldkonnas, enesearendamises jne. On enesestmõistetav, et oskad selle maa keelt, kus sa oled sündinud, kus sa kavatsed ka edasi elada.”
Kõik, kellega olen kohtunud, on rahul. Kui küsin välismaalt külla tulnud õpilastelt, mis mõtet oli neil eesti keeles õppida, vastavad nad naeratades, et saavad nüüd minuga rääkida ja kodumaal (just nii nad ütlevad) asju ajada.
Facebookis kirjutavad paljud mu õpilased ainult vene keeles, teine osa nii vene kui ka eesti keeles. Kui kuulen oma endisi õpilasi televisioonis ilusas eesti keeles rääkimas, on hea tunne, et oskasime neile koolis õigesti eesti keelt õpetada.
Samas on mul olnud piinlik eesti keele heade oskajate ees, kui tuleb rääkida näiteks Ivan Oravast ja tibladest jms – hoolimata kogu austusest Kivirähki vastu. Olen teinud enne taoliste tegelaste juurde asumist ikka väga tõsist eeltööd. Vahel tundsin lausa füüsiliselt, kuidas pinged kasvasid. Tänu eeltööle jõudsime lõpuks ühistele seisukohtadele. Samas oli Kivirähki kommentaar kirjanik Ivanovile kodakondsuse pakkumisest super!
Hästi õpetamine on meie auküsimus
Toetan täielikult minister Ossinovski seisukohta, et keel tuleb omandada nooremas eas, alustades selle õppimisega juba lasteaiast, jätkates alg- ja põhikoolis. Siis pole probleemi ka gümnaasiumis eesti keeles õppimisega.
Toetan ka seda Ossinovski mõtet, et pole vaja nõuda täpselt 60% ainete õpetamist eesti keeles, kui head õpetajat pole. Eesti keelt peab vene lastele õpetama hästi – see on meie auküsimus. Kui õpetaja ei oska heas eesti keeles õpetada, siis õpetagu parem vene keeles. Paljude arvates on selline seisukoht kuritegu, aga vesteldes oma linna kolleegidega, võin öelda, et enamik on samal arvamusel, kuigi paljud ei julge seda välja öelda.
Hoopis vene laste halvas eesti keeles õpetamine on kuritegu. Seepärast on vaja Ida-Virumaale kiiresti ette valmistada eesti keelt vabalt valdavaid õpetajaid.
Tea on teada riigikeele õppimisest ja selle edu võimalikkusest venekeelse elanikkonnaga koolikeskkonnas. Jõhvi gümnaasiumis oli ka selline klass, kus õpilased olid eesti ja vene rahvusest 1. klassist peale. Gümnaasiumis jõudsid õpilased edukalt edasi ja ühe raskema õppeaine parimad juhtusid olema just vene perekondadest pärit õpilased. Edasiõppimiseks valiti Tartu ülikool ja nüüdseks peaksid noored arstid olema jõudnud oma esimestele töökohtadele. Nimetan Aleksandrat, kes valis tavameditsiini ja Kristiinat, kes eelistas alternatiivset meditsiini. Arstiks õpetajaks saamine oli Jõhvi ja lähema ümbruse lõpetajatele meelis- ja auasjaks. Tunnustust väärib õpetaja Vilma Lehtse pedagoogitöö ja töökus sellel raskel alal. Tunnustust väärib ka kirjutatud artikkel, seda nii oluliselt vajalikul ajal. Koolielu edendamisel ei saa jääda ootama, mis käsulauad kätte saadetakse, sest tegelik hariduselu kulgeb koolis ja oma tunnetatud lähenemiste ja eetika alustel.Õpetaja saab küpseks mitte varem, kui piisava tegutsemise ja kogemuste najal, mis igal kombel tunnetatud läbi.