Meistrid, sellid, õpipoisid

13. veebr. 2015 Mare Rossmann õpetaja - Kommenteeri artiklit

Vanasti oli nii, et algul olid õpipoiss, siis said selliks ja alles pärast seda sai sinust meister. Isegi Kiir käis Tootsi juures õpipoisiks, nii et võõras see mõte eestlastele ei ole. Siis tuli vene aeg ja paljusid asju ei tohtinud nimetada nende õigete nimedega. Mitte diiselmootor, mis on saanud nime sakslasest leiutaja järgi, vaid kõrgsurve kompressormootor. Õpetati, et Polzunov, tutvunud põhjalikult James Watti konstrueeritud aurumasinaga, leiutas ise maailma esimese aurumasina.

Mina, tutvunud haridusministeeriumi plaanidega viia õppekavadesse õpipoisiõpe, räägin teile, kuidas toimus õpipoisiõpe vene ajal Rakvere 1. keskkoolis. Meil soovitati mitte kasutada sõna „õpipoisiõpe” ja nii andsime sellele nime „tööpraktika”. Meile tundus juba siis, et keskkoolilõpetajad teavad küll teoreeme, aga elust enesest ei tea mitte kui midagi.

Alustasime sellest, et kutsusime kokku linna ja ümbruskonna asutuste juhid. See läks lihtsalt, sest enamik neist olid kas meie kooli vilistlased või lapsevanemad. Direktor tutvustas algul kooli eesmärke ja rääkis ka, millist tulu võiks sellest tõusta asutustele.

Põrkusime sama probleemiga, millele on viidanud ka praegune haridusminister – asutused on huvitatud eelnevalt välja õpetatud tööjõust ja pole just meelsasti valmis ise tööjõu koolitamisse panustama. Üks direktor ütles kohe: teie tahate, et minu kõige parem tisler hakkab õpilasi välja õpetama, aga kes siis minu asutuse plaani täidab ja kes selle kõik kinni maksab? Teine ütles, et vaatab esialgu pealt, sest tal on kurb kogemus. Alaealiste asjade komisjon saatis talle 17-aastase kuue klassi haridusega noormehe. Esimesel päeval pani poiss näpu liikuva masina vahele ja jäi näpuotsast ilma. Kui uurija kohale tuli ja küsis, kuidas see juhtus, pistis noormees teise näpu samasse kohta ja ütles: „Näe, jälle läks.”

Nagu isegi aru saate, polnud mitte kõige paremate väljavaadetega algus. Läksime laiali teadmisega, et asutused vaatavad oma võimalused üle ja otsivad juhendajad. Kool kaardistab õpilaste soovid ja siis asutakse tööplaane koostama. Mina tegelesin õpilastega, kes olid huvitatud õpetajaametist. Pärast esimest iseseisvalt läbi viidud üritust ütles üks tütarlaps: „Teie lapsed on nii kasvatamatud, et ma ei tahagi enam õpetajaks saada.” Aga siis ikka tahtis ja sai ka ning on praegugi kodukohas lugupeetud tegija.

Edulugude kõrval oli ka tagasilööke. Üks noormees ütles pärast esimest praktikapäeva, et sinna asutusse ta enam ei lähe, sest seda tööd ta nagunii kunagi tegema ei hakka. Tulemus seegi.

Mineviku kogemus on lõplik, sinna midagi lisada ei saa. Tuleviku kogemus on aga lõputu. Kui kirjeldatud mineviku kogemusest midagi õppida, siis seda, et enne tegutsema asumist tuleb varuda aega ja kõik põhjalikult ette valmistada. Koolis on nii, et ka head algatused vajavad juurte alla ajamiseks piisavalt aega. Tuleb veenda nii õpilasi kui ka õpetajaid ettevõtmise vajalikkuses. Peavad olema vastused küsimustele, kes seda tööd tegema hakkavad, kust võetakse aega ja kust tuleb raha. Kui ükski neist küsimustest on vastuseta, siis edulootust pole.

Tegijatel on vaja järjepidevust ja usku, et aetakse õiget asja. Ja lootust, et uus valitsus ja minister protsessi tagasi ei pööra. Kui eeldused loodud ja tegijad motiveeritud, pole muud kui „kääri käised ülesse, asu aga tööle kallale”.

Lõpuks vastan ühele õpetajale, kes pahandas minuga, et kui Eesti Vabariigis midagi innovaatilist leiutatakse, kirjutan mina lehes, et Rakvere 1. keskkoolis oli see juba vene ajal olemas. „Kas teil midagi ei olnud ka?” küsis ta.

Hammustasin iroonia läbi ja vastan. Meil ei olnud vaba Eesti riiki ega arvuteid. Et kõik kurtmised korraga ära kurta, siis suurt Eesti seinakaarti ka ei olnud. Selle puudumist põhjendati hirmuga, et muidu saavad vaenlased teada, kus me asume. Õiget kriiti ka ei olnud. Kas oli nii pehme, et pudenes laiali, või nii kõva, et tahvlile vajutades tegi koos küünega heli, mis ajas kananaha ihule.

Aga kunagi ei ole nii olnud, et midagi ei ole olnud.

Kommentaar

Selline õpipoisiõpe oli pigem kutsenõustamine

Andres Pung

kutsehariduse vaatleja

Kauaaegne lugupeetud pedagoog Mare Rossmann kirjeldab siin värvikalt Nõukogude-aegses üldhariduslikus keskkoolis ette nähtud tootmispraktikat. Ka mina mäletan oma kooliajast Tartu Miina Härma nimelises 2. keskkoolis, mis juba tollal oli inglise keele kallakuga kool, et õppisime masinkirja ja käisime pärast 10. klassi Tartu naha- ja jalatsivabrikus tootmispraktikal. Töötasin seal sandalettide tootmisliinil ja meeles on isegi operatsioon, mida pidin konveieri juures tegema – nimelt avasin nädal otsa sandalettide pandlaid ja võtsin neid jalatsiliistudelt maha. Ja selleks polnud mingit erilist väljaõpet vajagi.

Selline nõukaaegne üldhariduskooli õpilaste tootmispraktika meenutas küll mingil määral õpipoisiõpet, aga sisuliselt seda muidugi ei olnud. Pigem saab seda võrrelda karjäärisuunitluse praktilise osaga, kus õpilased said loetud päevade jooksul töömaailma mingit kutseala nuusutada või katsetada. Siiski oli ka selliseid koole, kus lihtsaid erialasid õpetati veidi kauem ning omandati isegi mingi kutsealane kvalifikatsioon – näiteks müüjakutse või veoautojuhi luba. Aga seda tehti ikkagi rohkem koolipõhisena, mitte vahetult veoautojuhi või siis tegevmüüja juhatuse all kas veoautoga kaupa vedades või poes kaupa müües.

Tegelik õpipoisiõpe ehk ametliku nimetusega töökohapõhine õpe on praeguse Eesti seadusandluse järgi täiesti ametlik ja seadustatud kutseõppe õppevorm. Selline õpipoisiõpe on võimalik ainult kutseõppeasutustes ning see on pikaajaline ning omaette õppekava järgi toimuv õppeprotsess – alla pooleaastast õppekava siin naljalt ette ei tule. Pigem on tegemist vähemalt ühe- või mitmeaastase õppekavaga (olenevalt kutseala tasemest ja keerukusest, kutsekeskhariduse puhul isegi kolmeaastase õppekavaga), kus kutseõppeasutuses omandatakse teooriaosa ja esmased praktilised töövõtted (kuni 1/3 õppekava mahust) ning ettevõttes omandatakse peaaegu kogu praktilise väljaõppe osa (vähemalt 2/3 õppekava mahust). Just selline on klassikalise õpipoisiõppe tänapäevane vorm, mida kasutavad massiliselt näiteks Kesk-Euroopa arenenud riigid ja mida võiks ka Eestis mitu korda rohkem rakendada (mida on teatavasti plaanis teha).

Kokkuvõtteks. See, millest artiklis kirjutatakse, ei olegi üldse õpipoisiõpe, vaid kerge nõukaaegne jäljendus sellest. Tegelik õpipoisiõpe on hoopis midagi muud – see on tõsiseltvõetav, reaalse kutsekvalifikatsiooni omandamisele suunitletud õpe, mis toimub suuremalt jaolt ettevõttes vahetus tööprotsessis sealse juhendaja-meistri käe all pikka aega õppides-töötades.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!