Mida erakonnad meile lubavad?
12. veebruaril oli Tallinna teeninduskoolis haridusdebatt, milles osalesid täisnimekirjadega erakondade haridusministrite kandidaadid.
Haridusdebati kõnejuht Mait Raava märkis sissejuhatuseks, et kui Soome haridus oli tupikus, võeti vastu otsus, et hea haridus peab olema kättesaadav kõigile üle riigi. Tulemused räägivad enda eest ise. Täna on ka Eesti raskes olukorras, sest meie majandus ei arene piisavalt kiiresti, inimesed on palgavaesuses. Mis on siis Eesti hariduses kõige olulisem küsimus, millega tuleks järgmisel neljal aastal intensiivselt tegelda, et tulevik oleks helgem? Mida tuleb hariduses oluliselt muuta?
Küsimustele vastasid Imre Mürk (EKRE), Priit Kärsna (Vabaerakond), Paul-Eerik Rummo (Reformierakond), Mailis Reps (Keskerakond), Jaak Aaviksoo (IRL) ja Jevgeni Ossinovski (SDE).
Kõige suurem probleem
Imre Mürk leidis, et meie haridusmudel on liiga orienteeritud turumajandusele. Ta pidas vajalikuks osutada rohkem tähelepanu õppija hoiakutele ja enesega toime tulemisele.
Priit Kärsna pidas suureks probleemiks süsteemitust. Lennukil ei riskiks me vahetada üksikuid juppe lennu ajal, aga haridussüsteemis teeme seda, ütles ta. Ta võrdles haridussüsteemi organismiga, kus kõik organid teevad koostööd ja süda ei küsi maksalt, kelle arvel see elab. Samal ajal hariduses tuleb seda ette – kohalikesse omavalitsustesse ja koolidesse suhtutakse tihti nagu põhjendamatu toetuse saajatesse. Kärsna lubas, et Vabaerakond ei viska ministeeriumi ülesandeid kohalike omavalitsuste kanda, vaid sõlmib vastastikuseid kokkuleppeid. Ta lubas ka, et edaspidi hakatakse kasutama ekspertide ja spetsialistide abi ega imeta uusi ideid oma peast välja.
Paul-Eerik Rummo pidas kõige suuremaks ülesandeks õpilaste õppimisrõõmu taastamist, eriti koolikiusamise vähendamist, millega Eesti on Euroopa tipus. Ka lubas ta vähendada õppekavade mahtu ja õpilaste arvu klassis, sest suures klassis on rohkem stressi, mis soodustab koolist väljalangemist. Rummo lubas siduda hariduse rohkem kultuuriga.
Mailis Reps pidas kõige suuremaks probleemiks haridussüsteemi jupiti parandamist: alus-, alg-, kesk- ja kutseharidust vaadatakse eraldi juppidena. Teiseks pole ikka veel selge, mis on kodulähedane kool, mis on tugev põhikool, kas lasteaias töötab samuti õpetaja.
Suureks ülesandeks pidas Reps ka haridussüsteemi finantseerimist. Tänasesse haridussüsteemi on vaja juurde 400 miljonit eurot.
Kolmandaks avaldas Reps lootust, et uus riigikogu jõuab oma 4.–5. tööaastal ka huvihariduseni, kus töötajate palgad on kõigest 500–600 eurot kuus.
Kuid Repsi kõige suurem ootus oli, et üksteist hakatakse jälle ära kuulama ja lugupidavalt suhtuma omavalitsustesse, õpetajate ühendustesse jt. Viimase nelja aasta jooksul on õpetajate usaldus riigi vastu läbi lõigatud, ütles Reps. Streikides küsisid õpetajad väiksemat koormust, kuid said 35 tundi nädalas. Küsisid kõrgemat palka, kuid said sõnademängu. Klassijuhatajale nõuti normaalset lisatasu, kuid gümnaasiumiastmes kaotati see üldse ära. Taheti abiõpetajat, kuid tugistruktuuride riiklikku rahastamist enam pole.
Järgmise aasta suur lubadus võiks olla kuulata oma partnereid, ütles Mailis Reps.
Jaak Aaviksoo pidas Eesti hariduse kõige suuremaks probleemiks paljude koolilõpetajate oskamatust teha mingitki tööd. Samal ajal on Eestis sadu, isegi tuhandeid töökohti, kus hea haridusega koolilõpetaja võiks teenida kohe tuhat ja rohkemgi eurot kuus. Oskamatus töötada on haridusprobleem, mis toob kaasa suured sotsiaalsed probleemid.
Aaviksoo pakkus lahenduseks kõigile õppijatele praktikakohtade loomist, et neil oleks kooli lõpetamisel vähemalt üks tööalane kvalifikatsioon. „20 000 praktikakohast piisaks, sest aastas sünnib meil 14 000–15 000 last,” arvas Aaviksoo, lisades, et õppe- ja praktikakohti vajavad ka täiskasvanud. Eesti elukestva õppe strateegia järgi on ligi kolmandik meie tööealistest inimestest tööalase kvalifikatsioonita, kuid täiskasvanute täiendusõppes osaleb vaid 14 protsenti inimestest. „See number tuleb viia 2020. aastaks 20 protsendini,” ütles Aaviksoo.
Haridussüsteem peab tagama inimestele head oskused tööturul. See on hariduses keskne ülesanne, mitte aga näiteks gümnasistidele tasuta lõuna tagamine, mis on pigem sotsiaalsete probleemide lahendamine, toonitas Aaviksoo.
Jevgeni Ossinovski oli Jaak Aaviksooga enam-vähem ühel lainel. Temagi märkis, et ligi kolmandikul Eesti täiskasvanutest pole mingit tööalast kutset ja see ei tohi nii jääda. Lisaks langeb igal aastal koolist välja 20 000 õppijat ehk 10%. Ühe lahendusena nägi Ossinovski 8000 õpipoisikoha loomist kutseharidussüsteemis. Euroopa Liidu raha selleks on olemas.
Tasuta koolilõunat pidas Ossinovski siiski oluliseks, märkides, et vaestes maapiirkondades on väga oluline, et laps koolis süüa saaks. Ossinovski pidas tähtsaks ka õppekava lihtsustamist, koolijuhtide kompetentsuse hindamist, koolikohustuse tõstmist kuni 18. eluaastani või tööalase kutse omandamiseni.
Lasteaednik ja tugispetsialist
Kõik debatis osalenud erakonnad lubasid lasteaednike ja tugispetsialistide palka tõsta.
Kärsna: „Kui omavalistus saab riigilt raha juurde, lubame, et see läheb igal juhul lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide palgatõusuks, et nad saaksid niisama palju kui õpetajad.”
Rummo märkis, et lasteaiaõpetaja ja tugispetsialist on samuti õpetajad, mistõttu tuleb töötada välja nende töö tasustamise uued reeglid.
Reps lisas, et lasteaiaõpetaja peab saama nii õpetaja palga kui ka puhkuse. Palk peab tõusma ka tugistruktuuride personalil. „Ei tohi lubada, et kerge ja keskmise puudega lapsed lähevad kooli, kus pole tugistruktuurid veel korralikult välja arendatud,” rõhutas Reps. „Riigi erikoole ei tohi enne sulgeda, kui tavakoolides on tugistruktuurid loodud,” toonitas Reps.
Aaviksoo küsis, miks pole lasteaias ja tugistruktuuridel palka tõstetud, ja selgitas, et ühelgi riigikogu kandidaadil pole selleks raha oma taskust võtta – tuleb arvestada riigi võimalustega. Aaviksoo pidas realistlikuks elukestva õppe strateegias märgitud eesmärki: 2020. aastaks õpetaja palk 120% Eesti keskmisest.
Ossinovski rõhutas samuti, et lasteaednike ja tugispetsialistide palgad tuleb korda teha, märkides eriti katastroofilisena tugispetsialistide olukorda lasteaias. „Lasteaiaõpetaja väärib samuti 120% Eesti keskmisest, mida mõni üksik vald juba maksabki,” ütles Ossinovski. „Selleni jõudmiseks on vaja 100 miljonit eurot lisaraha ja see leitakse, nagu leiti hiljuti lastetoetuste tõstmiseks 70 miljonit,” kinnitas ta. Õpetajate palk peab olema lihtsalt prioriteet, siis on palgatõus võimalik, ütles Ossinovski, lisades, et Reformierakond ja IRL peavad välja ütlema, kas lasteaednikud ja tugispetsialistid on neile prioriteet või mitte.
Õpetaja palk
Õpetaja palgas oldi samuti üksmeelel – see peab tõusma.
Aaviksoo märkis, et mõistlikult toimides on täiesti võimalik jõuda nelja aastaga õpetaja palgani, mis on 120% Eesti keskmisest. See aga tähendab, et Eesti hariduskulud peavad moodustama vähemalt 6% SKP-st. Praegu on see number 6,2, ehkki võiks olla 7. Paraku liiguvad asjad vastupidises suunas, märkis Aaviksoo, sest praegune valitsus leppis riigieelarve strateegias kokku, et teaduse ja hariduse rahastamine langeb alla 5%.
„Lepime kokku, et mitte ükski meist ei lähe valitsusse, mis langetab hariduskulutused alla kuue protsendi SKT-st,” oli Aaviksoo üleskutse debatikaaslastele.
Ossinovski selgitas, et õpetaja palga tõstmine 2020. aastaks 120 protsendini Eesti keskmisest eeldab igal aastal 35 miljonit lisaeurot, mis on riigile jõukohane, tuleb lihtsalt suunata vähem raha betooni ja rohkem õpetajate palgaks. OECD maades läheb hariduskulutustest 60% õpetajate palkadeks, Eestis ainult kolmandik.
Väike kool
Pooled väitlejatest olid koolivõrgu optimeerimise ehk tühjenevate koolide sulgemise poolt, pooled vastu.
Aaviksoo toonitas, et haridussektoris on tervelt miljon ruutmeetrit kasutut pinda, mida iga päev köetakse, remonditakse ja koristatakse. Samas rõhutas ta, et eesmärk ei ole koole sulgeda, vaid just vajalikud koolid päästa. Ta tõi piltliku näite. Paar aastat tagasi oli Põlvamaal gümnaasiumiõpilasi ühe gümnaasiumi jagu, kuid tegutses viis gümnaasiumi. Kusjuures iga aastaga hakkas üha rohkem noori käima gümnaasiumis Tartus ja isegi Tallinnas. Peaaegu kolmandik Põlvamaa gümnasiste ei õppinud enam Põlvamaal, sest viiele gümnaasiumile ei jätkunud ressursse. Appi tuli riigigümnaasiumide süsteem, mis juba toimib väga hästi Viljandis, Jõgeval ja on loomisel Võrus, Valgas, Põlvas, Harjumaal. Just riigigümnaasiumide võrk tagab selle, et kümne aasta pärast on Põlvas alles vähemalt üks riigigümnaasium, mis suudab Tartu gümnaasiumidega võistelda ja õpilased ei pea enam Põlvamaalt lahkuma.
Rummo toonitas, et kasutuseta hariduspindadest vabanemine on üks võimalus õpetajate palka tõsta. Kuid ta märkis, et toetada tuleb ka neid tublisid kogukondi, kes on avanud suletud koolimajades uusi kogukonnakoole, mis kasutavad alternatiivseid õpimetoodikaid. Uute jõudude hõlmamine on hariduse võtmeküsimusi, ütles Rummo.
Mürk aga märkis resoluutselt, et ei toeta IRL-i väikeste koolide sulgemise poliitikat. „Kui väiksed maakoolid suletakse, siis elu maal hääbub. Seda me ei luba,” ütles ta.
Reps toonitas, et väikeste koolide sulgemine ei tohi olla õpetaja palgatõusu hind. Politseis koondati neli politseinikku, et viiendale palka maksta, haridussüsteemi see loogika ei sobi. Haridusse peab tulema riigilt 400 miljonit eurot juurde, sest haridussüsteemi sisemistest reservidest pole võimalik õpetaja palka tõsta. Just palgatõusu nimel kaotati ära õpetaja-metoodiku ja klassijuhataja lisatasu, kuid pangaautomaadi juurde minnes nägi õpetaja, et tema palk on hoopis 20 eurot langenud. Reps märkis, et riigigümnaasiumide ideega läksid omavalitsused kaasa ainult sellepärast, et saaksid eurorahaga oma lobudiku ära remontida. Kui euroraha kasutamine oleks olnud vaba, poleks Eestis täna ühtki riigigümnaasiumi, oletas Reps.
Reps lisas, et ka valdade liitmine pole sisemisi reserve tekitanud. Algul on olnud kõik tore, kuid juba paari aasta pärast on ühendatud vallas järel üksainus kool. Igas maakonnas on vähemalt üks näide selle kohta.
Kärsna selgitas, et väike kool ei ole nii kallis, kui räägitakse. Kivi-Vigala 40 õpilasega põhikoolis maksab õpetaja kontakttund ainult 40 eurot, kusjuures selle summa sees on ka õpilaste transport, koolitoit, tasuta huvitegevus ja muud vajalikud kulutused.
PISA
PISA tulemuste puhul kiideti õpetajaid, kuid ei usutud, et tänane edu kaua jätkub.
Kärsna: „PISA tulemused on head tänu meie õpetajate entusiasmile, kuid karta on, et 5–10 aasta pärast hakkavad tulemused langema, sest pühendunud õpetajad lähevad pensionile.”
Rummo märkis, et Eesti lastel on PISA järgi suhteliselt vähe loomingulisust ja iseseisvalt mõtlemise oskust. Liialdatult öeldes näitab PISA seda, et meie lapsed oskavad hästi tuupida.
Aaviksoo toonitas, et tark mõõdab, kuid ainult loll arvab, et see on kogu tõde, selgitades, et PISA uurib ainult 15-aastasi noori, kellega meil pole suuremaid probleeme. Probleemid algavad gümnaasiumis, kutse- ja kõrgkoolis, kust tuleb palju noori, kes ei oska ühtki tööd teha.
Ossinovski märkis, et PISA tulemusi tuleb kindlasti parandada. Kui 2012. aastal oli nõrku õpilasi lugemises 9,1%, matemaatikas 10% ja loodusteadustes 5%, siis 2018 võiksid vastavad näitajad olla 7,5, 8 ja 5. Teiseks märkis Ossinovski, et tippõpilasi on meie koolis palju vähem kui Soomes ja seetõttu tuleb tippe toetama hakata. Tipptasemel õpilasi oli 2012. aastal lugemises 8,4%, matemaatikas 14,6% ja loodusteadustes 12,8% ning aastal 2018 võiksid need näitajad olla 10, 16 ja 14,4. Need on spetsialistide välja arvestatud näitajad, mis peaksid olema jõukohased.
Uus õpetamismudel
Möödaminnes märgiti ka seda, et õpetama tuleb hakata uut moodi.
Mürk toonitas, et kool ei pea keskenduma ainult faktiteadmistele ja õpilase tööturuks ettevalmistamisele, ehkki konkurentsipõhine ühiskond surub seda peale. „Võib-olla peame kehalise kasvatuse asemel õpetama hoopis näitlejameisterlikkust, et noored õpiksid oma emotsioone juhtima?” küsis Mürk, selgitades, et võib-olla aitaks see Viljandi koolitulistamise taolisi tragöödiaid ära hoida. Mürk soovitas õppida Soomelt ja õpetajat rohkem usaldada, andes talle pigem üldisi suuniseid kui konkreetseid ülesandeid ja tähiseid.
Ossinovski tsiteeris John Deweyt, kelle järgi õpetamise vorm peab toetama sisu omandamist. „Peame õpetama nii, nagu elatakse. Kui päriselus lahendatakse probleeme üheskoos, siis koolides on rühmadena õppimist veel üsna vähe ja projektõpet väga-väga vähe. Õpilased on oma õpiprobleemidega üksi ja nende probleemilahenduse oskused jätavad soovida,” ütles Ossinovski. Ta lisas, et vähendada tuleb ka õpilaste koormust ja seda eriti kolmandas kooliastmes, kus lapse koolipäev on kohati pikem kui täiskasvanu tööpäev. Uuele õpetamise mudelile ülemineku tagavad koolijuhid ja seepärast tuleb välja töötada ka koolijuhtide hindamise mudel.
Väljalangus
Kärsna märkis, et 17 000 väljalangejat kutse- ja kõrgkoolist maksab riigile 50 miljonit eurot aastas ja see on väga suur summa. Õppijate tugisüsteemid tuleb korda teha.
Ossinovski pidas vajalikuks vähendada õppekavade mahtu kolmandiku võrra. Kuid ta lisas, et tõsta tuleb ka õpetajate pädevust ning toetada hariduslike erivajadustega lapsi. Lõpuks märkis Ossinovski, et gümnaasiumist ja kutsekoolist väljalanguse juured on lasteaias, mis tähendab, et kuueaastased lapsed peaksid kõik ühe aasta enne kooliminekut lasteaias käima, seda kas või tasuta.
—
KÜSIMUS JA VASTUS
Mida ootate uuelt riigikogult ja valitsuselt?
MARGIT TIMAKOV
Eesti õpetajate liidu juhatuse esimees
Ootan uuelt riigikogult, et õpetaja kutsesüsteem kujuneb uue valitsuse ajal ka tegelikult ja mitte ainult suusõnaliseks prioriteediks. Sõnades on kõik poliitikud tunnistanud, et Eesti koolis tuleb hakata õppima ja õpetama uutmoodi, aga kui tõhusalt riik seda toetab? Kuidas kavatseb riik toetada näiteks 8. taseme õpetajat, kes on tippspetsialist, kasutab aktiivõppe meetodeid, tuleb hästi toime ka raskete klassidega, koostab õppematerjale, juhendab noori? Teiseks vajab 21. sajandi eesti kool taskukohast koolivõrku, ajakohast koolijuhti, jõukohast õpet. Ilma ühtse, läbivaieldud ja kokkulepitud sihita siin kohale ei jõua.
Kolmandaks loodan, et uus riigikogu ja valitsus toovad hariduselus endaga kaasa viljaka koostöö ja partnerluse. See tähendab, et rahvas peab valima riigikogusse kuulamis-, mõistmis- ja koostöövõimelised isiksused.
LIILI PILLE
lasteaednike liidu juhatuse esinaine
Ootame, et uus riigikogu ja valitsus kehtestaksid kõikidele pedagoogidele ühtsed alampalgad, hoolimata sellest, kas töötatakse koolis või lasteaias. Praegune palgavahe omavalitsustes on viiesajast kuni tuhande euroni kuus ja enamgi veel. Lasteaednikud tunnetavad seda elukohajärgse diskrimineerimisena väga valusalt.
Ootame, et toetatakse lasteaednikele kättesaadava ja nende vajadustele vastava täienduskoolituse süsteemi väljaarendamist, samuti hariduslike erivajadustega lastele tugiteenuste kättesaadavust ning paremat rahastamist.
Lasteaednikud on andnud aastaid märku, et ka nende puhkus peab olema 56 kalendripäeva. Hea tahtmise korral saab asju nii seada, et lasteaiaõpetaja saab suvel praegusest rohkem puhata. Praegugi on omavalitsusi, kus seda on võimaldatud.
TANEL LINNUS
Eesti kutsehariduse edendamise ühingu juhatuse esimees
Ootan ühtset hariduspoliitikat, mille puhul üks seltskond ei ajaks taga kõrgharidust, teine üldharidust ja kolmas ei arvaks, et kutseharidus on midagi erilist. Haridus olgu tervik. Praegu on nii, et arendame suure hooga riigigümnaasiume, arvestamata kutsekoole. Mõnelgi puhul võiksid need olla ühe katuse all, sest annavad sama taseme haridust. Arusaam, et gümnaasiumi lähevad arukad ja kutsekooli nõrgemad, on fossiilne mõtlemine, mida ei sobi isegi välja öelda.
Teiseks ootan, et hariduses lõpeks projektipõhisus. Iga ministeerium on vürstiriik, mis ajab oma projekte, tundmata huvi, kui palju need teiste ministeeriumide projektidega kattuvad. Haridusministeerium ajab oma õpipoisiõpet, sotsiaalministeerium teeb täpselt sama töötukassaga. Sama asi karjäärinõustamisega, mida teeb nii Rajaleidja kui ka töötukassa.
Kolmas ja kõige suurem ootus on, et uues riigikogus saadakse aru – kooli puhul pole tähtis kullast katus ja hõbedast seinad, vaid tark õpetaja. Kui ei aduta, et õpetajaks peavad minema parimad noored, siis sureb Eesti Vabariik rumalusse. Olen veendunud, et õpetajale tuleb maksta kolm tuhat eurot kuus ja teha seda külma kõhuga kümme aastat järjest – muidu noored õpetajaks õppima ei tule.
AHTO ORAV
Eesti eraüldhariduskoolide ühenduse juhatuse esimees
Eelkõige ootan uuelt koosseisult stabiilsust. Viimase 4–5 aasta jooksul on olnud väga palju muudatusi, alates õppekavadest ja lõpetades koolivõrgu ümberkorraldamisega. Haridussüsteemi kui terviku ümberkujundamist peaks vaatama natukene pikemas perspektiivis. Näiteks põhikooli tsükkel kestab kokku üheksa aastat ja 4–5 aastaga ei ole võimalik muutuste efekti adekvaatselt hinnata.
Teiseks ootan, et kõiki koole hakatakse käsitama võrdsetena, seda haridussüsteemi ümberkorraldamise, tsentraalse rahastamise, sihttoetuste eraldamise jms osas, sõltumata koolipidaja asukohast või kooli omandivormist.
Kolmandaks loodan, et hariduse kvaliteeti ei hinnata ainuüksi numbriliste õpiväljundite ja maksimaalsete soorituste põhjal, vaid et rõhk oleks rohkem meie hoole alla antud noorte inimeste igakülgsel eluks ettevalmistamisel. Koolist on vaja saada kaasa ka õige suhtumine ja väärtushinnangud, iseseisva ja meeskonnatöö oskused, kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime, julgus ette võtta ja luua jne.
Mööda ei saa vaadata erivajadustega laste üha suurenevast arvust. Mis iganes need põhjused ka ei ole, aga koolid on praegu fakti ees, kus käitumis- ja tähelepanuhäirega laste arv on oluliselt kasvanud ja trend jätkub. Koolid seisavad nende probleemidega iga päev silmitsi ja see põlvkond peab kah ju kuidagi hariduse saama ja ühiskonda sulanduma. See ei ole iga üksiku kooli mure, vaid kogu ühiskonna ja haridussüsteemi oma. See ei ole tabu, mida vältida või millest mööda vaadata, see on reaalsus. Sestap suureneb koolipsühholoogide ja tugivõrgustike osatähtsus koolis ning ka lapsevanemaid on selles vaja senisest enam koolitada. Ainult õigeaegne reageerimine ja professionaalne koostöö oma ala spetsialistidega aitab muret leevendada. Seepärast on vaja suurendada koolide rahastamist, et tagada piisava kvaliteediga tugispetsialistide olemasolu koolis piisavas mahus.
Täpsustuseks – lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide palka saavad tõsta keskvalitsus ja omavalitsused koostöös. Kord on seda juba tehtud, kui keskvalitsus tuli appi ja siis kohe tõmbas “vaiba alt ära” ja ütles, et vaadake ise, kuidas edasi hakkama saate.
Omavalitsused ei vaja palkade tõstmiseks keskvalitsuselt mitte raha juurde, vaid 2009.a kriisi ajal “ajutiselt” ära võetud oma raha tagasi. Täna on nii, et riigieelarve kasvab, aga kohalike omavalitsuste tulud on languses. Kui omavalitsuste tulud oleksid kasvanud riigieelarve tuludega samas tempos, oleks omavalitsuste tulud täna ca 173 miljonit eurot suuremad kui täna.
Vigalas tähendab 0,53% peale kriisi taastamata tulumaksu ca 28000 eurot aastas ehk 2 õpetaja aastapalka koos maksudega. Taastatud eraldiste puhul saavad omavalitsused tõsta lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide palka.
Keskvalitsus ise peab aga kohe asuma täitma huvikooliseadust. On otsene seaduserikkumine, et seadus kohustab keskvalitsust huvikoole toetama, kuid igal aastal on riigieelarves eraldis ümmargune null.
Ei tea, kas suudan ära oodata selle aja, kus riik annab raha omavalitsusele
meie palkade tõstmiseks. Palgatõusu väärivad ka õpetaja abid.
Kõige selle rahapuuduse juures on omavalitsus suutnud viia oma ametnike palgad tasemele, mis ületab lasteaiaõpetaja palga pea kahekordselt ja abide palga kolmekordselt. Nii et jutt rahapuudusest tundub kohatuna.
Mis omavalitsusest juttu on, kus ametnike palk ületab lasteaiaõpetaja oma 2 korda? Kindlasti pole see Vigala. Meil on ametnikke, kes teenivad vähem kui lasteaiaõpetaja.
Mina ei räägi omavalitsustele raha andmisest, vaid omavalitsustele kuuluva raha omavalitsustele tagasi andmisest, sest kriis on ju läbi.
Ps Kui omavalitsuses ametnike palk ületab lasteaiaõpetajate oma kaks korda, oleks vast mõtet vaadata, mis erakonna inimesed seda omavalitsust juhivad ja neid erakondi mitte riigikogusse valida.