Mirjam Krull: „Mul on hea meel, et olen eestlane.”

20. veebr. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Washingtoni eesti seltsi esimees, eesti kooli õpetaja ning heategevuse vallas tegutsev eraettevõtja Mirjam Krull tunnistab, et tema elus on olnud suur osa juhustel. „Pärast Tallinna 62. keskkooli, praeguse Lasnamäe üldgümnaasiumi ajakirjandusklassi lõpetamist tahtsin minna Tallinna ülikooli telerežiid õppima. Kuna sel aastal vastuvõttu ei olnud, raadiorežiisse ma aga sisse ei saanud, sest hääldasin kõiki kohanimesid valesti, otsustasime sõita sõbrannaga aastaks Ameerikasse. Aga läks nii, et lõpetasin siin ülikooli ja olen jäänud 17 aastaks.”

Mida sa ülikoolis õppisid?

Õppisin Washingtonis American Universitys arvutiteadust, kokku viis aastat, sest mul ei olnud piisavalt raha, et kiiremini lõpetada. Sain küll ka stipendiumi, aga see kattis ainult pool õppemaksust. Olen pärit viielapselisest perest ja kodust ma abi ei saanud. See oli üsna keeruline aeg. Õppisin täiskoormusega ja töötasin õpingute kõrvalt lapsehoidjana. Hommikul tegelesin lastega, siis tormasin loengusse, vahepeal käisin lastel koolis järel ja panin nad kodutöid tegema, tihti kihutasin veel loengusse tagasi. Elasin ühe perekonna juures, nad olid väga mõistlikud. Õhtuti, nädalavahetustel, suviti hoidsin samuti lapsi, vahel isegi 70 tundi nädalas. Lapsed olid vanuses kaks kuud kuni 16 aastat ja neid oli selle aja jooksul kaks-kolmkümmend kindlasti. Sel ajal ma natuke häbenesin seda, et olen lapsehoidja, aga praegu olen uhke, et teenisin oma ülikooliraha ise.

Kas töökoha leidsid samuti tänu juhusele?

Jah. Kui oli käimas viimane semester ülikoolis, astusin ühel hommikul ujulast tulles sisse töömessile. Mul polnud plaaniski tööd otsida, aga kohe esimese laua juures sain jutule noormehega, kes küsis, ega ma juhuslikult arvutitest midagi ei jaga. Vastasin, et natuke ikka jagan, sest õpingi arvutiteadust. Nii sain endale töökoha konsultatsioonifirmas, mis aitab mittetulundusühingutel heategevuslike projektide elluviimiseks raha koguda. Juba esimese kolme kuu jooksul märkasid kolleegid, et minust on kõige rohkem kasu klientidega suhtlemisel. Hakkasingi IT-ala korraldamisele lisaks klientidega tegelema ning käisin selle üheksa aasta jooksul, mis ma selles firmas töötasin, läbi kõik astmed, praktikandist direktorini. Praegu olen ise ettevõtja ja tegutsen heategevusprojektidega edasi. Parajasti on mul kaks suurt klienti. Üks Minneapolises, kus aitan vabatahtlike abiga koguda 15 miljonit dollarit uute sotsiaalkorterite tarvis elamute ehitamiseks ja renoveerimiseks. Teise, Washingtonis asuva idufirma eesmärk on toetada vaesuse vastu võitlemise programme. Rohkem kliente ei ole ma teadlikult võtnud, sest töötasin viimastel aastatel väga suure koormusega. Pealegi pühendan praegu suurema osa ajast Washingtoni eesti seltsile ja eesti koolile. Olen ka Ühendriikide eesti rahvuskomitee esinduskogu liige, kuhu ma veel pole jõudnud palju panustada.

Kuidas sinust Washingtoni eesti seltsi esimees sai?

Esimesed aastad Ameerikas läksid tuulekiirusel, nii palju oli tegemist. Mul oli paar eestlannast sõbrannat, aga ma ei teadnud, et eesti selts siin üldse eksisteerib. Umbes viis aastat tagasi nägin üht nende kuulutust, võtsin üritusest osa ja varsti kutsuti mind juhatusse kandideerima, valiti aseesimeheks ja nüüd olen juba neli aastat pidanud esimehe ametit.

Kui suur on Washingtoni eestlaste kogukond ja kui tihti te koos käite?

Seltsi meililistis on üle 400 inimese, nende seas ka ameeriklasi. Arvan, et eestlasi võib siin olla 500 ringis, lisaks lapsed. Eesti kogukonna elu on Washingtonis äärmiselt elav, New Yorgi, San Francisco ja Chicago kõrval üks aktiivsemaid. Väga hea koostöö on meil Eesti Vabariigi suursaatkonnaga. Eelmisel aastal toimus 22 üritust, mis me ise korraldasime või millest osa võtsime. Washingtoni eesti seltsi kutsel on siin aastate jooksul käinud paljud tuntud eestlased. Märtsi alguses näiteks ootame külla Eesti filharmoonia kammerkoori ja ansamblit Ewert and the Two Dragons.

Palju teeme ka lasteüritusi. Oleme korraldanud filmiõhtuid, eelmisel aastal käis lastele esinemas Gerli Padar Lottena, etendusi andsid lasteteater Sõber ja Tartu AHHAA keskuse teadusteater. Lasteüritusi korraldame koostöös New Yorgi eesti kogukonnaga, ühel oleks esinejaid Ameerikasse tuua väga kallis.

Millal ja miks Washingtoni eesti kool tekkis?

Washingtoni eesti kool avati 2011. aastal ja on eesti seltsi allorganisatsioon. Eesti eelmise suursaadiku Marina Kaljuranna esimene töö oligi kooli avamine. Kuna Washingtonis on palju eesti lapsi, pidasime vajalikuks siia kool luua, et neile eesti keelt ja kultuuri õpetada. Kool tegutseb läti kooli ruumides, koolikulud katame õppemaksust, taotleme toetust Eesti Instituudilt, kes varustab meid ka õpikute ja töövihikutuga. Väiksemaid toetusi saame kohalikelt eestlastelt või teenime mõningate projektidega.

Washingtoni eesti kooli pere selle õppeaasta esimesel koolipäeval. Koolis, kus on üle 40 õpilase ja kümmekond õpetajat, toimuvad tunnid igal teisel laupäeval. Õppekavas on eesti keel ja kultuurilugu, kunsti-, muusika- ja rahvatantsutunnid. Fotod: erakogu

Washingtoni eesti kooli pere selle õppeaasta esimesel koolipäeval. Koolis, kus on üle 40 õpilase ja kümmekond õpetajat, toimuvad tunnid igal teisel laupäeval. Õppekavas on eesti keel ja kultuurilugu, kunsti-, muusika- ja rahvatantsutunnid. Fotod: erakogu

Tunnid toimuvad üle nädala laupäeviti kella kümnest kuni poole üheni. Kuna eesti koolis käivad lapsed oma koolile lisaks ja Ameerikas toimuvad nädalavahetustel igasugused spordivõistlused, kiputakse ka puuduma. Laupäeva hommikul lapsed pigem magaksid või tunneksid end vabalt, sest pikk koolinädal on seljataga. Vanemad aga peavad tähtsaks, et lapsed saaksid üksteisega eesti keeles suhelda, ja toovad nad siiski hommikul kooli. Arvestades, et mõnel perel kulub kohalesõiduks üle tunni, on see väga suur pealehakkamine. Tegelikult meeldib siin nii lastele kui ka nende vanematele, kes on saanud omavahel headeks sõpradeks. Meil on tekkinud mõnus kommuun, suhtleme tihedalt ja hoolime üksteisest. Tänavune kooliaasta on neljas, lapsi on koolis üle 40 ja õpetajaid kümmekond. Olen olnud siin õpetaja algusest peale.

Kas see on vabatahtlik töö?

Jah. Nii koolidirektor kui ka kõik õpetajad töötavad vabatahtlikkuse alusel. Niisamuti on ka töötamine Washingtoni eesti seltsis vabatahtlik.

Kuidas üks koolipäev välja näeb?

Oleme õpilased klassidesse jaganud vanuse ja keeleoskuse järgi. Minu klassis on kümne-üheteistkümneaastased eesti keele oskajad. Varem oli mul 11 õpilast, nüüd tegime edasijõudnute klassi, kus on viis tüdrukut, ka praeguse suursaadiku Eerik Marmei tütar käib minu klassis. Koolipäeva alustame alati Eesti hümniga, Seejärel minnakse klassidesse ning kella kümnest poole kaheteistkümneni on eesti keele ja kultuuri tund, mida mina annan. Tundides jutustame ja arutleme mingil teemal, tutvume eesti kultuuriloo ja tähtpäevadega, keegi esitleb oma lugemispäevikut, oleme lavastanud väikesi näitemänge, lapsed on kirjutanud ja esitanud luuletusi. Olen oma klassile ka grammatikat õpetanud ja etteütlusi teinud. Edasi järgneb pooletunnine kunstitund. Meie andekad kunstiõpetajad teevad lastega väga head tööd ja panevad igal kevadel laste töödest saatkonda üles kunstinäituse. Viimane pool tundi koolipäevast on rahvatantsu- ja laulutund. Meil on plaanis osa võtta ka kahe aasta pärast toimuvast koolinoorte tantsupeost.

Millised on Ameerika lapsed?

Avatud, õnnelikud ja väga enesekindlad, sest seda sisendatakse neile sünnist saati. Siin on kombeks rõhuda hästi palju saavutustele, nii koolis kui ka kodus. Lastel on palju huviringe, vanemad muudkui sõidutavad neid ühest ringist teise. Perede jaoks, kellel on vähem võimalusi, on palju abiprogramme. Ameeriklased tegelevad väga palju heategevusega, see on neil nagu kultuuri osa.

Kuidas iseloomustaksid Ameerika koole?

Virginias ja Marylandis, Washingtoni kõrvalosariikides, on mõlemas väga tugev koolisüsteem. Washingtoni riigikoole peetakse nõrgaks, vanemad eelistavad panna lapse erakooli. On tekkinud tšarterkoolid, kus igaühes on mingi oma suund ja kuhu võivad kandideerida ka teistes piirkondades elavad lapsed. Ameerikas katsetatakse laste õpetamiseks paljusid meetodeid, aga ma arvan, et Eesti koolide tase on parem kui siinsete oma.

Mis on see, mille järgi keskmine ameeriklane Eestit teab?

Kindlasti Skype ja tehnoloogia. Ka inimõigused. Vaatame, kuidas Oscarite jagamisel läheb, varsti ehk tuntakse meid ka kino vallas. Korraldasime saatkonnas filmiõhtu, kus vaatasime „Mandariine”. Washingtoni haritud inimeste seas pole enam ilmselt kedagi, kes Eestit ei teaks.

Kuidas sa uues ühiskonnas kohanesid?

Uude ühiskonda minnes tuleb olla avatud ja eelarvamused kõrvale jätta. Arvan, et selle suhtumise olen saanud kaasa kodust. Igal pool on asju, mis teevad teisest kultuurist tulnule nalja või tunduvad mõttetud. Aga ma ei reageeri kunagi kibestunult või kurjalt, pigem lepin nende veidrustega. Ameeriklased on abivalmis, hoolivad oma naabritest. Washington on rahvusvaheline linn, kus on koos palju kultuure, mida kõiki aktsepteeritakse. USA on väga vaba riik. Mul on hea meel, et olen eestlane, tänu sellele olen saanud palju huvitavaid kogemusi.

Kui palju sa Ameerikat näha oled saanud?

Olen Ameerikas palju ringi reisinud. Mu lemmikpaigad on Alaska, Hawaii, Florida, Miami, New Orleans. Iga osariik on erinev. Minneapolises, kus elab palju rootslasi, meeldib mulle just sealne põhjamaine kultuur, seal käin sageli ka suusatamas.

Kas sa jõuad veel ka sporti teha?

Ma teen kõvasti sporti. Lapsena olin orienteeruja, siin olen tennist mänginud ja sõudmas käinud, mulle meeldib ka joosta, rattaga sõita, ujuda, mäe- ja murdmaasuusatamist teha.

Kui tihti sa Eestis käid?

Viimasel ajal käin üha sagedamini, eelmisel aastal koguni viis korda, ka jõulud ja aastavahetuse veetsin Eestis. Mul on siin ema, isa, õde ja kolm venda, kelle järele ma igatsen, nii et olen mõelnud ka Eestisse tagasituleku peale. Raske on tagasi tulla, kui oled nii kaua mujal elanud. Olen palju vaeva näinud ja pingutanud, karjäärivõimalusi on mul praegu Ameerikas palju, samas arvan, et saaksin ka Eestis oma õpitut rakendada. Mõistan ja pooldan seda, kui inimesed mõnda aega välismaal elavad, see avardab silmaringi ja mõtlemist väga palju.

Kuidas Washingtoni eesti selts Eesti Vabariigi aastapäeva tähistab?

Tähistame seda igal aastal mõne eesti kultuurisündmusega. Sel aastal toimub aastapäevaüritus 28. veebruaril Eesti Vabariigi suursaatkonnas. Külla tulevad luuletaja Indrek Hirv ja muusik Ann Kuut, kes esitavad 1930. aastate tangomuusikat, palade vahele loeb Indrek Hirv oma luulet. Selle peo organiseerib Washingtoni eesti selts ja mul on au pidada seal kõne.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!