Muuseum teatri ülesannetes

Fotod: Nuku

Märtsis 5. sünnipäeva tähistav NUKU muuseum on üks huvitav nähtus – muuseum nagu teater. Kõik lavastused, mis nukuteatris välja tulevad, jõuavad ühel või teisel viisil ka muuseumi – seal on lavastusteteemalised õpitoad, kus saab meisterdada näiteks tegelaskujusid, ning nukunäitlemise töötoad, kus proovida eri näitlemistehnikaid. On lavastustega seotud üritused. Näiteks „Vereliblede” etenduse publik võib minna tervishoiumuuseumisse ekskursioonile ning kui mängitakse „Canterville’i lossi vaimu”, toimuvad koostöös linnamuuseumiga ekskursioonid vanalinnas, kus räägitakse ka vaimudest ja kummitustest.

„Võib-olla seostub NUKU muuseum paljude meelest vaid laste ja nukkudega ning see peletab noori ja täiskasvanuid natuke eemale,” arutleb muuseumi juht Maria Usk. Mängunukk ja teatrinukk on eesti keeles ju mõlemad nukud. Kuid järjest rohkem leiavad tee NUKU muuseumi lisaks mudilastele ja algklassidele ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased. Prantsuse lütseumi gümnasistid käisid seal varjuteatri näitusel, millele järgnes varjuteatri töötuba. Vahesaali pandi üles varjuekraan ning noored tegid etüüde, alguses juhendamisel, aga lõpuks oli noortes nii palju mängulusti, et Maria mõtles – oleks pidanud neile lausa lavastuse välja mõtlema.

Võimaluste aasta

„NUKU muuseumi puhul ongi kõige toredam, et see on hästi praktiline,” leiab Maria. Muuseumil on etendusevälisel ajal teatri ülesanded. Muuseumisse astudes sattud justkui lava taha.

NUKU maja läheb järgmisel aastal remonti. Muuseum jääb paigale, teater avatuks, aga etendused toimuvad Tallinnas vahepeal mõnes teises saalis. Milliseid võimalusi loob uus olukord muuseumile ja teatrile? Teatril on rohkem ringreise, ta läheb ise publiku juurde. Ka muuseumi pool plaanib etendustega kaasa minna. Lisaks on kavas teha muuseumi- või täpsemini nukutunde koolis. „Võtame näitlejad-nukud ja lähme koolidesse nukuteatrikunsti tutvustama. Tõenäoliselt on meil tänu remondile võimaluste aasta,” on Maria ootusärev. „Teatrijuht Joonas Tartu ütleb, et NUKU muuseum on koht, kus jõuame inimestele väga lähedale. Tänu muuseumile on teatril võimalus olla olemas kogu aeg, mitte ainult poolteist tundi etenduse ajal. Koolidesse minek, koostöö lasteaedadega, võimalused, mida teatriharidus pakub, on asjad, mida Joonas väga toetab.”

NUKU muuseumis on raamatukogu ja videoteek lavastustest. Kui õpilane teeb uurimistööd nukuteatrikunstist, siis võib ta tulla muuseumi materjali koguma. Õpilased saavad seal eneseteostust leida ka saalitöötajana. Maria kiidab tragisid põhikoolitüdrukuid, kes käivad kiiremal ja külastajarohkemal ajal vabatahtlikena abiks: „Koolitasime nad nukuteatri ajaloo ja näituste teemal välja ning nad juhendasid muuseumisaalis inimesi. Said suurepäraselt hakkama.”

Tähtede võlvil

Muuseumi tähtede võlvis on näha, kui palju eesti kultuurile olulisi inimesi on nukuteatriga seotud: Urmas Alender, Urmas Ott, Arvo Pärt, Hardi Volmer, Gunnar Graps, Uno Leies … Nupule vajutades saab neist videokatkendeid vaadata. Tähtede võlvil viibivad külastajad eriti kaua. Kuulavad muusikapalu, vaatavad lavastuste katkendeid. Hästi palju lastakse Buratino laulu. Kui seal ekskursiooni otsad kokku tõmmata, saab nukuteatrist väga mitmekihilise pildi. „Ees seisab selle materjali täiendamine,” räägib Maria. Otsitakse inimesi, kes on nukuteatris tegutsenud. Üleskutse neile on jagada muuseumile mälestusi ja materjale – kavasid, tekste, fotosid …

„Siin on kultuurilooliselt väga palju ja see on põnev,” jutustab Maria. „Külastajaid vaadates tundub mulle, et kuigi ekspositsioon on lastepärane, saavad täiskasvanud siit isegi rohkem. Siin käivatel välismaalastel, olgu nad hindud või jaapanlased, sakslased või ameeriklased, on samasugused hämmastunud ilmed nagu eesti vanematel inimestel. Olen mõelnud, mida nad siit leiavad, mis on neile põnev. See on vist sama, mille poolest meie muuseum on eriline – siin on teatrinukud nii Eestist kui ka mujalt maailmast ja iga museaal on kunstiteos, mitte produkt.”

Millest räägib nuku pilk?

Igal nukul on siin oma lugu, on inimesed, kes on oma energiat tema sisse jätnud. „Usu või mitte, aga nuku pilk räägib päris palju. Muuseumisaalis nukkude vahelt läbi käies ei tunne ma ennast kunagi üksi. Võib-olla tuleb see teadmisest, mis lavastuses nukk on olnud, lavataguse elu nägemisest, kogemisest, kuidas sünnib lavastus,” muutub Maria mõtlikuks ning räägib, et see ongi muuseumi tulevik – ekspositsioon tuleb klaasi tagant välja, külastaja on nagu keset töötavat teatrit. Tal on praktiline võimalus kogeda, mis toimub lava taga, kuidas on olla ise laval, mida nukud teevad, kuidas nukku ehitada, kuidas juhtida … „Mäletan, kuidas proovisin kunagi Marioneti teatris marionetti juhtida. See on sama põnev, kui esimest korda mäesuusatamist proovida,” naerab Maria.

Õpitubades saab meisterdada eri raskusastmega maske ja nukke. Kõige lihtsam on lamenukk, millega saab juba kolmeaastane hakkama. Saab teha ka varjunukke, sõrmenukke, käpiknukke, vilditud nukke, pulganukke ja lihtsamaid marionettnukke, keerulisemad võtavad rohkem aega. „NUKU-s on toredad nukumeistrid Annika ja Evelin, kes teevad vapustavalt toredaid nukke,” kiidab Maria. „Häid nukumeistreid pole palju. See on spetsiifiline ala. Kujutan ette, et nukkude tegemine on suur nauding. Mida rohkematele suudame seda pakkuda, näiteks gümnasistidele, seda rohkem on neid, kes seda kunsti mõistavad ja tahavad ehk isegi selle abil ennast väljendada. Kui palju avaram on inimese elutunnetus, kui ta on millelegi elutule hinge sisse puhunud!”

Muuseum ärkab ellu

„Kohtumised nukkudega” on muuseumis kaks korda kuus teisipäeviti. Lapsed teevad lähemalt tutvust mõne toreda teatrinukuga, seejuures on abiks näitleja. On nukud endisest menulavastusest „Jussikese seitse sõpra”, „Kunksmoori” tegelased, Buratino jne. Kohtumised nukkudega on mõeldud väiksematele lastele ja algklassidele. Need on popid, nagu ka muuseumi jõuluetendused, kuhu toodi ka kõige väiksemad vaatajad, mis teatris on mõnes mõttes riskantne. Kas pisike laps ei karda pimedat saali, kas ta peab etenduse vastu? Jõululood kestsid 20–30 minutit. Ei läinud järsku pimedaks ega olnud valju muusikat. Järgmiste jõulude ajal tehakse jälle.

„Kohtumine nukkudega”. Näitleja Helle Laas.

Igal laupäeval ja pühapäeval on muuseumis programm „Muuseum ärkab ellu”. Muuseumis olevatest nukkudest valitakse välja kõige „häälekamad”, kes tahavad lavalaudadele tagasi. Sellised nukud on näiteks Okasroosike ja Taputilgake. Taastatakse mõni lõik või lühivariant kunagi nukuteatri mängukavas olnud lavastusest. Nukkudega ei pruugi mängida enam samad näitlejad, kes lavastuse kunagi välja tõid, aga mõne tüki puhul läheb ka nii.

Virtuaaltuur ja peidus pool

Ekskursioonid tutvustavad lastele ja täiskasvanutele nukuteatri ajalugu ja varjuteatrit. Tutvustavaid tekste saab lugeda ka ekraanidelt. Valid keele – eesti, inglise, vene või soome – ning profiili – täiskasvanu või laps. Ühel ekraanil on juhuslikult lahti valik: Eesti teatrid. Valid teatri ja teed seal virtuaalse tuuri. Esimene mõte on, et vaatad turvakaamerat. Ei olevat inimest, kes ei küsi, kas see on otsepilt. Selle ekraani ees on inimesed olnud paar tundi ja lubanud tagasi tulla, sest palju jäi nägemata ja lugemata. See sobib hästi neile, kes otsivad konkreetset materjali. Näiteks teevad koolis uurimistööd.

Varjuteatri näitusel „Peidus pool” saab ka varjunukkudega mängida ja ise kätega varjunukke teha. Varjunäituse muinasjutukapis leidub nii palju muinasjutte, kui oskad näha. Vahva lugu on Jaan Kaplinski „Põhjatuule ja lõunatuule” raamatust. „Kui mängutoos mängib ja lapsed siin istuvad ja seda lugu kuulavad, lähevad nad täiesti teise maailma, kus vari saab elada oma elu inimesest eraldi,” jutustab Maria. „Armunud prints võib öelda laval „I love You”, aga hoopis kõnekam on, kui ta süda tuleb lihtsalt rinnust välja ja teeb ringi ümber kuu.“

Tutvutakse ka varjunukkude sugulaste, siluettide maailmaga. Lastel on tore teada saada, kuidas mõiste „siluett” tekkis „tänu” Prantsusmaa majanduskriisile.

Interaktiivne muuseum pakub palju üllatusi, ka üllatuskappide näol. Neil on küsimused muinasjuttude kohta. Vastuse õigsust saad kontrollida kapiust avades. Küsimus, mis alati õigesti ära vastatakse, kõlab: mis on kõige uinutavam puuvili? Rahamasinas saab teha nukuteatri münti. Paned viiesendise sisse, välja tuleb medaljon. Õuduste kelder on proovikivi pigem sisenemisel. Ei ole inimest, kes sealt naerul suuga välja ei tule.

Muuseumis vahelduvad nukuteatri näitlejate näitused. 20. veebruaril avatakse Helle Laasi väljapanek. Seal saavad lapsed ise teatrinukkudega mängida, kostüüme proovida ja grimmi katsetada.

NUKU muuseumis saab ka sünnipäevi pidada. Mitte ainult laste omi, üle neljakümnesedki meenutavad siin lapsepõlve. Sünnipäeva programmi saab ise kokku panna. Võib külastada etendust, tellida ekskursiooni, osaleda õpitoas ja teha teatrinuku.

Koht, kus nukud elavad

Lapsed küsivad ekskursioonil Marialt, kas siin on koht, kus nukud elavad. Siin on saal, kus tõesti nukud liiguvad. Kuidas? Üks variant on vajutada nupule ja nukk hakkab liikuma. Kui laps ütleb, et ta ei taha nupule vajutada, vaid näha, kuidas nukk päriselt elab, vastab Maria, et teine võimalus on, et näitleja annab nukule elu.

Lapsed vaatavad Pintselsabale otsa nii kaua, kuni saavad aru, kas ta on kurb või rõõmus. Tööle hakkab kujutlusvõime nagu etendusel, kus publik teab küll, et nukku liigutab näitleja, aga millegipärast usub ikka, et nukk elab sel hetkel.

Klaastorudes olevad nukud liigutavad ennast. Üks põnevamaid nukke on Faust. Tundub, et ta ei liigu, aga siis märkad, et silmad liiguvad. „Endal hakkab ka õudne,” tunnistab Maria. „See on müstiline maailm. Kui tulla siia ekskursioonile, tinistab mõni nukk sind otsekui ära. Kuuled, et nukul võetakse pea ära, et ta öösel minema ei läheks, näed, kuidas ta värvid näitavad ta meeleolu, kuidas ta etenduse käigus võib värve muuta. Avastad väikesi detaile, mis kirjeldavad nukkude elu, koged, mis nukkudega tänu inimese kujutlusvõimele toimub.”

Jõudsime Mariaga ringkäigul muuseumis Eesti nukuteatri ajaloo algusesse. Siin on legendaarse Ferdinand Veike tuba tolleaegsete esemete ja nukkudega. Siin on Eesti vanimad teatrinukud. Kõige vanem nukk Tiiu mängis Eesti draamateatri nukulavastuses aastatel 1938–1943. Üks külastaja ütles, et tal on kodus samasugune puunukk, aga seda ei saa liigutada. „Järelikult oli Tiiu üks tollane tüüpnukk. Tal on samast ajast sõber ka,” vestab Maria. „Vahepeal võetakse ka siit nukke lavastustesse. Keegi läheb tööle. Võib-olla teised tunnevad end siis natuke haledalt ja kukuvad ümber,” pakub ta ja tõstab ühe kummuli vajunud nuku püsti.

Kas nukkudega juhtub külastuste käigus ka õnnetusi? Nukk, mis on nii-öelda avariiulil, ei pea kaua vastu. Kurb näide on Maria sõnul teatrilava makett, kus olid valgustused, sirmid, kõik nagu päris. Kui see ikka ja jälle katki läks, kuna lapsed sellega kogu aeg mängisid, siis maketist loobuti.

Maria räägib ühe nuku müstilisevõitu eluloo: „Võis olla aasta 2006, kui tuli välja mu lavastus „Isekas hiiglane”. Nädal enne esietendust kadus lavastuse ainuke jaava nukk – Jeesus Kristus. Loomulikult põhjustas olukord hirmsat peavalu, sest sellist nukku nii lühikese ajaga uut ei tee. Teda otsiti igalt poolt. Töökodades ei olnud, terves teatris polnud. Lõpuks leidis lavastusala juhataja Toomas Kreen ta nukuteatri õuest prügikastist. Kuidas nukk sinna sai, me ei küsi, sest see on müstilisuse osa. Mina tundsin nuku juures prügihaisu, aga mida see seik nukule andis? Terve karakteri. Ta oli ühtäkki Jeesus Kristus, kes surnust üles tõusis. See nukk mängib senimaani. Mõtlen, mis tunne on näitlejal mängida surnust üles tõusnud Jeesus Kristusega. Muuseum on täis sarnaseid nukke, kellel on olnud oma elu. Kurb, et seda enam ei ole, välja arvatud siis, kui muuseum ärkab ellu.”

—

Mida NUKU muuseum pakub

• ekspositsioon ja näitused
• ekskursioonid
• töötoad
• õpitoad
• „Muuseum ärkab ellu”
• „Kohtumine nukkudega”
• muuseumimängud
• laagrid
• sünnipäevad

NUKU-s tulekul

• 20.02 kl 15 näituse „Näitleja – Helle Laas” avamine NUKU muuseumis
• 22.02 kl 18 esietendus „Ajarefrään”. Lavastas Jaanika Juhanson, laval Helle Laas.
• 16.–20.03 laager „8 ühe ­hoobiga”
• 22.03 NUKU terve päev kestev eriprogramm, millega peetakse NUKU muuseumi ja NUKU teatri sünnipäevi ning teatripäeva. Mängitakse 5 etendust, mille vaheaegadel on maja täis põnevaid tegevusi.
• 21.04–24.04 „Puust ja punaseks” koolipäev muuseumis
• 4.06–7.06 Tallinn Treff festival

—

Kaheksa ühe hoobiga

Foto: Indrek Rammus

Kaheksa Tallinna vanalinna muuseumi ja keskust ühendavad jõud ning ootavad kevadisel koolivaheajal, 16.–20. märtsini 1.–3. klasside õpilasi ühisesse harivasse linnalaagrisse „Kaheksa ühe hoobiga”.

Põnevas laagriprojektis osalevad Eesti ajaloomuuseum, Eesti lastekirjanduse keskus, Eesti loodusmuuseum, NUKU teater ja muuseum, Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, Eesti teatri- ja muusikamuuseum, Eesti tervishoiumuuseum ning Eesti kunstimuuseumi Niguliste muuseum.

Linnalaager „Kaheksa ühe hoobiga” pakub lapsele kevadisel koolivaheajal sisukat tegevust. Laps viibib igal laagripäeval eri muuseumis või keskuses ning seetõttu on iga päev eri näo ja tegevusega. Näiteks proovitakse ajaloomuuseumis arheoloogi ametit, Nigulistes mängitakse detektiivimängu, loodusmuuseumis avastatakse looduse saladusi, NUKU muuseumis luuakse varjuteatrit, lastekirjanduse keskuses tutvutakse raamatutegelastega, tarbekunsti- ja disainimuuseumis meisterdatakse lõõtsraamatut, teatri- ja muusikamuuseumis tutvutakse eriliste pillidega ning tervishoiumuuseumis voolitakse hambaid.

NUKU muuseumi juht Maria Usk: „Laager „Kaheksa ühe hoobiga” on meie esimene ühine ettevõtmine. Juba on ettevalmistamisel ka järgmine – „Koolipäev muuseumis. Puust ja punaseks”, mis annab õpetajatele võimaluse viia üks koolipäev läbi kaheksas muuseumis. Koolipäeva jooksul tegelevad õpilased ühe ja sama teemaga läbi mitme muuseumi vaatenurkade.”

Laagrisse registreerimine kestab 27. veebruarini. Lisainfot leiab osalevate asutuste kodulehtedelt ja siit.