Õpilastüübid kehalises kasvatuses
Oskus oma õpilasi tunda ja neile õige nurga alt läheneda on ülimalt oluline.
Oma 12-aastase pedagoogistaaži jooksul olen näinud palju õpilasi. Igaüks neist on unikaalne isiksus. Samas on aastast aastasse kordunud käitumismustrid, mille abil on võimalik õpilasi üldisemalt iseloomustada ja kategoriseerida. Oskus õpilast tunda ning talle õige nurga alt läheneda on õppeprotsessis ülimalt oluline. Kümmet eredamat kuju oma praktikast soovingi teiega jagada. Kui lugejate seas on pedagooge, kogevad nad loodetavasti äratundmisrõõmu. Eelnevalt olgu öeldud, et hüüdnimed on mõeldud tüüpide paremaks iseloomustamiseks, õpilastega suheldes ma neid ei kasuta.
Spordipoiss. Iga õpetaja unistus. Kehaliselt andekas, võib öelda, et tippsportlase materjal. Armastab igasugust liigutamist, naudib sportlikke heitlusi, olles valmis ka kaotajate poolele asuma. Talle on oluline, et tunnis oleks põnevust ja sportlikku pinget. Tegeleb meelsasti uute, talle tundmatute aladega. Omandab õpitava kiiresti ja raskusteta.
Läbirääkija. Oskab viisakalt läheneda ning üritab alati tunnist ära viilida. Pöördub pedagoogi poole ülimalt lugupidavalt, vabandades end stiilis mu-ema-pesi-nädalavahetusel-dressid-ära-ja-need-pole-veel-kuivanud. Kuna õpilane on viisakas, antakse talle tihtilugu ka andeks. Ontliku fassaadi taga tuleb siin märgata laiskust, mida sõnaosav õpilane viisakusloori taha peita üritab. Võib-olla parim lahendus on vastata talle samaga: teatada viisakal toonil, et seekord saad andeks, aga järgmisel korral olgu riided varakult kuivama pandud.
Lõbus paksuke on kujunenud üheks mu lemmiktüübiks. Ta tormab saalis särasilmil ringi, higi igasse ilmakaarde lendamas. Ajal, mil teistel põsed alles kergelt punetama hakkavad, leemendab tema juba higist. Ta on väga aktiivne ja püüdlik, laskmata ebaõnnestumistel end kõigutada. Eredaimad mälestused aktiivsete paksukestega pärinevad võimlemisveeranditest, täpsemalt üle kitse hüppamisest. Mitu korda on tulnud hinge kinni hoida, vaadates, kuidas korpulentne, kuid ülipüüdlik õpilane üle kitse karata üritab. Tihtilugu katse ebaõnnestub. Olen hingevärinal pealt vaadanud, kuidas naerusuine paksuke pärast ebaõnnestunud hüpet endalt kitse pealt lükkab ning põlved puhtaks klopib. Mõne aja pärast on ta juba jälle oma hüppejärjekorda ootamas.
Lõbus nohik on samuti tore kuju. Välimuselt või käitumises teistest erinev, on ta seltskonna naljamees ja tujutõstja. Klassis kenasti aktsepteeritud, ebaõnnestumised pöörab oskuslikult naljaks. Kehaliselt kesised võimed kompenseerib hea huumorimeel ning püüdlikkus.
Tõrjutud nohik jääb teise äärmusse. Tavaliselt melanhoolne tüüp, kes elab ebaõnnestumisi raskelt üle. Väliselt või oma olemuselt eristub teistest. On introvertne, kaasõpilaste poolt sageli tõrjutud. Selline laps vajab õpetaja erilist tähelepanu. Oluline on oskus märgata ka kõige väiksemat edusammu ning seda valju häälega teistega jagada. Lastele, eriti tõrjutud ja vähevõimekatele, on kiitus ja eduelamus ülimalt olulised!
Tööhobune, nagu nimigi ütleb, on töökas ja püüdlik. Kehalised võimed tavaliselt pisut üle keskmise, kuid kindlasti mitte klassi teravaimas tipus. Tihtilugu n-ö hiline õitseja, kelle tõelised võimed avalduvad tänu visale ja pühendunud tööle alles pärast keskkooli lõppu. Kuna tegemist on sihikindla ning tõsise inimesega, vajab ta üldiselt vaid väikest õlalepatsutust.
Hall hiireke on samuti selge – väheste või keskmiste kehaliste võimetega tagasihoidlik laps, kelle iseloomustamiseks polegi nagu esmapilgul midagi öelda. Selline õpilane vajab kõrgendatud tähelepanu, kiitust ja esiletõstmist. Kui see on tagatud, tunneb ta ennast tunnis hästi ja turvaliselt.
Viimastel aastatel on minu hoole alla usaldatud ka põhikooli neidusid. Tüdrukud on tavaliselt tublid ning püüdlikud, samas saab ka nende puhul paralleele tõmmata siin kirjeldatud poisitüüpidega. Pikemalt tahaksin tütarlaste juures peatuda nn beibedel.
Beibed või tipsud on noored tütarlapsed, kes näevad väga head välja. Kunstküüned ja ripsmed, kaunis meik ja kõik selle juurde kuuluv. Iseenesest pole selles midagi halba, kuid antud juhul on probleemiks suhtumine. Ilus õun, uss sees! Sellised preilid ei armasta higistada ja nende riidesse saamine on pikk protsess. Kui see lõpuks õnnestub, on järgmine väljakutse nad liikuma saada. Väga raske on välja mõelda tegevust, mis tipsusid nina kirtsutama ei ajaks. Õige lähenemise juures on samas kõik võimalik. Kaunitaridele võiks tuua eeskujuks mõne iluikooni tõsised pingutused supervormi saavutamisel.
Wannabe-sportlased on üks ebameeldivamaid tüüpe. Need on noored, kel tavaliselt seljas viimase peal varustus. Selle hooaja toss on eluküsimus, näidates staatust. Nende jaoks ei eksisteeri peale oma ala ühtegi muud – kõik teised distsipliinid on mõttetud! Selline õpilane on kõrge egoga ning upsakas, kipub kaasõpilasi mõnitama ja halvustama. Paradoksaalsel kombel on ta ka omal alal heal juhul keskmike hulgas, mistõttu peidabki oma ebakindlust üleoleva suhtumise taha. Seda kõike on vaja osata märgata ja mõista ning seejärel valida sobilik lähenemistee.
Paha poiss. Tihtilugu on selline õpilane jäänud klassikursust kordama. Tema käitumine on mitterahuldav, suhtlemisel kasutab regulaarselt vulgaarseid sõnu. Kehalise kasvatuse seisukohalt ei ole tegemist sugugi lootusetu juhtumiga, kuna tihtilugu on nad kehaliselt vägagi andekad. Kerge on sellist tüüpi hukka mõista – pätt on pätt! Samas tuleks taibata, et tihtilugu on tegu armastuseta jäetud lapsega, kes oma hingevalu teiste peal välja elab. Seda teadvustades on hea õnne korral võimalik „paha” poiss igati eesrindlikuks sportlaseks muuta. Alati see ei õnnestu, kuid mõningaid häid näiteid mu kogemuses leidub.
Head õpetajad, ärgem kaotagem lootust ning üritagem iga last mõista. Meie ülesanne on juhatada noored õigele teele, anda kaasa parim oma elukogemusest. Oskusliku lähenemise korral on pea kõiki ülalmainitud õpilastüüpe võimalik kehalist kasvatust kui mitte armastama, siis vähemalt aktsepteerima panna. Kannatlikku meelt ja jõudu teile, kallid kolleegid!
Tubli õpetaja,jätkuga sul seda jaksu veel pikkadeks aastateks olla mõistev ja entusiastlik õpetaja