Reeglite loomine koolis

Mida rohkem tehakse koostööd, seda paremini reeglitest kinni peetakse.

Tänase kooli ning ka haridusministeeriumi ülesehitus meenutab väga oligarhiat – väike grupp inimesi kontrollib võimu ning nende pädevuses on teha reegleid ja seadusi. Usutakse, et koolis ei saagi olla demokraatiat või veel hullem – anarhiat, sest siis ei tuleks õppetegevusest ja laste harimisest midagi välja. Mingil määral võib ju õpilaste ja õpetajate arvamusi kuulata, kuid reeglite muudatuste üle otsustatakse kõrgemal tasemel. Samamoodi reformitakse meie haridust ja tehakse seadusi – kuulatakse väikest rühma eksperte ning selle alusel koostatakse reegleid ja norme. Kuid mis juhtuks, kui anda reeglite koostamine õpilaste, õpetajate või üldsegi ühiskonna kätte?

Õppijate reegleid pelgavad kõige rohkem õpetajad, sest need võivad tekitada äärmuslikke olukordi. Suure tõenäosusega oleks seal kirjas, et koduseid töid ei tohi anda, kontrolltöid ei tohi teha, tundides peaks vaatama kogu aeg videoid jms. Kaoks ära pedagoogide kontroll õppeprotsessi üle.

Õpetaja peab ka ise reeglitest kinni

Mina olen koos õppuritega klassireegleid siiski koostanud. Iga õppeaasta alguses võtan välja A3 paberi ning kutsun kõige ilusama käekirjaga õpilase paberi juurde. Järgnevalt lasen õpilastel mõelda, millised võiksid olla füüsikaklassi reeglid. Pärast nende läbiarutamist kirjutab õpilane reeglid paberile ning need jäävad sinna kooliaasta lõpuni. Teiste klassidega arutame reeglid samamoodi läbi ning seejärel järgime neid. Nagu neid järgivad õpilased, nii annan ka mina neile oma käitumisega eeskuju.

Õpilased ootavad, et ka õpetajad järgivad koolis kehtestatud reegleid, selgub uuringutest. Nii õpilased kui ka mina hoiame tunni ajal mobiiltelefone koolikotis, ebatsensuurse sõna puhul kirjutame essee, tunnis ei söö ega joo jms. Olen saanud õpilastelt tunnustavat tagasisidet, et järgin ka ise paika pandud reegleid.

Suurema osa kooli reeglitest on siiski koostanud õpetajad / kooli juhtkond ning õpilastel jääb üle neid ainult täita. Kindlasti sooviksid nad muuta sisekorraeeskirju ja kooli juhtimises rohkem kaasa rääkida, kuid Eestis on koolid vaevalt nõus sellist lahendust pakkuma. Praegu toimivad minu ja paljudes teistes koolides ja maadeski õpetajate ja õpilaste kokkulepped meedia, telefonide ning nutiseadmete kasutamise kohta. Kõige parem ongi kompromiss õpilaste ja õpetajate vahel.

Õpetajad loovad reegleid ja kontrollivad nende täitmist. See on olnud aegade algusest nii. „Kevades” kehtestas köster reeglid klassitoas, kirikuõpetaja kirikukoolis jne ning nii kestab see ka edaspidi. Pedagoogid rakendavad ja kontrollivad reeglite täitmist nii klassiruumis kui ka koolimajas (korrapidamine). Siinkohal jätangi õpetajate reeglite loomise tagaplaanile, mainides vaid seda, et õpetajate reeglid ei meeldi õppijatele ning sageli ka lapsevanematele. Kooli juhtkonnale ning kaasõpetajatele võivad need siiski meelt mööda olla.

Avalikkus muudab kooli reegleid

Kuid mõelgem sellisele variandile, kus ühiskond kehtestaks reeglid, mida järgitaks terves riigis. Paljud ühiskonna aktiivsed liikmed sooviksid reeglid kaotada, teised sooviksid neid veel juurde tekitada ning kolmandad ei muudaks midagi või ei läheks teema neile korda. Näiteks Jaapanis suudeti suure ühiskondliku survega muuta koolireegleid, mis olid kehtestatud 1980. aastatel vähendamaks õpilaste kallaletunge õpetajatele. Aastakümned hiljem, kui selliseid probleeme enam polnud, jäid reeglid ajale jalgu ning ühiskond reageeris sellele tuliste diskussioonidega. Isegi õpetajate ja kooli juhtkonna tülid olid tavalised. Suure survega suudetigi reegleid muuta.

Reeglite kaotamist ei soovitud, mõistes, et sellega oleksid kaasnenud suured segadused ja tekkinud uued probleemid. Probleemiks osutus, et ühiskonnas kehtestatud reeglite ja normatiivide puhul on igal inimesel ette tulnud kahetimõistmist ning sellega seoses uusi probleeme. Seepärast hakataksegi reegleid kehtestama juba lasteaias ja koolis – et lapsed austaksid teist inimest sellisena, nagu ta on, ning mõistaksid teo ja tagajärje seost.

Ühiskonnas toimuv survestab koole reegleid muutma. Tsivya Fox on kirjutanud, et üks USA kool keelas kanda number kaheksateistkümnega seotud riideid ja atribuutikat, sest see number seostus kohaliku jõuguga. Samamoodi on õppeasutused keelanud erksad juuksevärvid, joogapüksid jms. Eesmärk ei tohiks siiski olla kehtestada võimalikult palju reegleid, mis mõjutavad kooli, vaid esmalt peab tegelema suuremate probleemidega, nagu koolist väljalangus, narkootikumid jms. Kindlasti ei poolda ma seda, et koolile kehtestaks reeglid laiem avalikkus, kuid tasub kaaluda ühiskonna kaasamist koolireeglite väljatöötamisse.

Reeglid koolis on vajalikud, et harjutada õpilasi pärast kooliaega järgima riigi kehtestatud seadusi ja norme. Kõik riigis viibivad inimesed peavad järgima selle seadusi isegi siis, kui nad neid ei tunne.

Kõige rohkem reegleid on seotud teise inimesega arvestamise ja austamisega. Koolidel tasub kaasata sisekorra eeskirjade väljatöötamisse õpilasi, õpetajaid, kooli personali ning ühiskonda. Mida rohkem tehakse koostööd, seda paremini peetakse reeglitest kinni.

Soovitatav lugeda:

1. Charles, A. S. (2012) Cell Phones: Rule-Setting, Rule-Breaking, and Relationships in Classrooms, 40 (3), 4–17.

2. Dundar, H. (2013) How should a democratic school be? International Journal of Academic Research, 5(5), 257–262. doi:10.7813/2075-4124.2013/5-5/B.39

3. Tamura, Y. (2004). Illusion of Homogeneity in Claims: Discourse on School Rules in Japan. The High School Journal, 88(1), 52–63. doi:10.1353/hsj.2004.0020

4. Fox, T. (2014. School Dress Codes-Needed Rules or Society Gone Crazy? Loetud aadressil http://www.hertzfurniture.com/school-matters/school-dress-codes-needed-rules-society-gone-crazy.