Robotitehnikud Tallinna tööstushariduskeskusest
Alates 2014. aasta kevadest koolitatakse Tallinna tööstushariduskeskuses robotitehnikuid. Õppeaeg kestab aasta. Vastu võetakse keskhariduse baasil kaugõppesse.
Robotitehnik on mehhatrooniku ja automaatiku jätkuõppekava. Robotitehnik on erialase haridusega, täienduskoolitused läbinud ja töökogemustega oskustööline, kes töötab mehhatroonikaga tegelevas ettevõttes. Tema peamine ülesanne on tööstus- ja olmerobotite hooldus ja remont. Robotitehnik häälestab tööstus- ja olmeroboteid ning tagab nende tõrgeteta töö, kasutades kontroll- ja mõõtevahendeid. Ta on võimeline juhendama väiksema meeskonna tööd.
Miks robootika ja robotitehnikud?
Mehhatroonika, automaatika ja arvutustehnika areng on andnud tõuke robotite arenguks ning loonud vajalikud eeldused robotite tulekuks tööstusest tänavatele ja kodudesse. Hinnanguliselt oleme praegu robootika arengus samasuguses seisus, nagu olime personaalarvutite arengus 1980. aastate alguses. Sel ajal olid arvutid ennast õigustanud tööstuses, sõjanduses ja teaduses. Komponendid, millest arvuteid ehitati, olid standardiseerumas ja muutunud tänu masstootmisele nii odavaks, et nendest oli võimalik kokku panna koduarvuteid.
Praegu oleme robootikas umbes sama kaugel. Ilma robotiteta ei kujuta paljusid tööstusharusid enam ettegi, rääkimata sõjatööstusest, kus lahinguid peetakse robotlennukite ehk droonidega. Kosmose uurimisel on robotite panus samuti hindamatu. Olmerobotid trügivad meile juba koju. Levinud on robottolmuimejad ja -muruniitjad.
Kuidas robotid meie ühiskonda võiksid muuta?
Personaalarvutid ja nutitelefonid on juba ühiskonna toimimist mõjutanud. Kuigi vahel tundub, et arvutid teevad asjaajamise tarbetult keerukaks, paraku tagasiteed enam pole. Kunagi nii oluline kirja kirjutamine paberile on jäänud unustusse, kuid robotid võivad muuta meie elu veelgi suuremas ulatuses.
Eluslooduses on levinud organismide sümbioosis elamine. Praegu seisame ajajärgus, kus kujuneb välja inimese-tehnoloogia sümbioos.
Tänapäeval on inimest vaja robotite projekteerimisel, valmistamisel ja remontimisel. Ise robotid sellega veel hakkama ei saa. Kaugel pole enam aga murranguline päev, mil esimene robot muutub nii targaks, et on võimeline endasugust projekteerima, valmistama ja remontima. Seda võib nimetada tööstuse renessansiks.
Kui ehitada Eestisse autotehas, ei jätku meil sinna heade oskustega autoehitajaid. Pärast tööstuse renessanssi on vaja tuua kohale vaid esimene robot ja piisaval hulgal toorainet ning esimene robot valmistab teise roboti ja need kaks paljundavad ennast nii kaua, kuni on olemas kogu vajalik tööjõud. Vahet pole, mida toota. Oluliseks jääb tooraine, mitte tööline. Kui on vaja, programmeerime roboti ringi ja hakkame tootma midagi muud.
Eestis ja kogu Euroopas oleme silmitsi probleemiga, et nii mõnelegi erialale ja töökohale ei leidu töötajat. Põhjused on erinevad – kas on palk väike või eriala lihtsalt ebapopulaarne. Lahenduseks on kaks varianti: kas tuua sisse rohkem võõrtööjõudu, kellel puudub reaalne tööharjumus ja kogemus, või anda need tööd robotitele – näiteks robotkoristajale, robotmajahoidjale, robothooldajale, robotsanitarile jne.
Missugune roll jääb siis inimestele? Ilmselgelt peavad inimesed oma elu eesmärgid ümber mõtestama. Ürginimese põhiline tegevus oli toidu hankimine, meie ühiskonnas elava inimese põhimure on aga endale sobiva ja meeldiva tegevuse leidmine. Seega tundub, et algav ajastu võib olla palju hingelisem kui praegune materiaalsete väärtuste tagaajamisele pühendunud maailm. Igatahes aitab robotite olemasolu meil paremini mõista inimeseks olemist.
Inimühiskonnal üldisemalt lasubki uute aparaatide leiutamise lõbu ja valu kõrval tõsine ülesanne: mõelda välja, kuidas uuenevates tingimustes toime tulla, tagades kõigile inimväärne elu ja austades ka oma masinatest abilisi. Loodetavasti jätavad robotid meile selleks mõttetööks piisavalt aega.