Rong paremasse maailma
Kool on seni olnud olemuslikult prokrustiline, repressiivse loomuga – et mõõdame kõigile ühe vitsaga … Muidugi on naljakas, et kuskil maailmas ei tohi lastele koolis anda liiga raskeid ülesandeid, sest need tekitavad emotsionaalseid pingeid. Et ameeriklased naljatavad, et kui mõnikümmend aastat tagasi küsiti neil matemaatikaülesannetes, kui palju farmer saagi müügist pärast kulude mahaarvamist teenib, siis praegu küsitakse: „Mis tunne on olla farmer?” Või veel parem: „Mis tunne võiks olla arv 13?” Võib-olla 13 ei sobi näiteks, see on emotsionaalselt/kultuuriliselt liiga laetud, äkki 14 oleks parem.
Teisalt, inimesed on erinevad. Sa vaatad klassikooslusele pääle – ja nende võimed/anded/suhtumised/iseloomud on erinevad. Mõni on akadeemiliselt täiesti saamatu, ei suuda kirjutada-arvutada, aga lööb elus läbi. Üks andekas poiss, keda tean, ei suutnud kunagi kirjutada kirjanditki, mõne lause kokkuseadmine oli talle piin, õpetajad vaatasid ülevalt alla: ohmu. Aga nüüd on tal põhimõtteliselt pea kolm (rakendus)kõrgharidust, ta on tuntud muusik ja pillitegija … Aga koolisüsteemi jaoks oli ta veidi äbarik ja imelik, vähese jutuga poiss tollal.
Kui esimest korda koolipraktikale läksin, oli mul sääl pea 40 õpilasega 6. klass, kellest kümmekond olid sinna istuma jäänud. Kümme istumajäänd last ei ole enam juhus või halbade juhuste kokkulangemine, see on tööpraak, süsteemi viga. Üks poiss oli teistest pidetum, rahutum, „halvema käitumisega”. Temaga pidi eraldi tegelema – vanemad pedagoogid õpetajate toas ütlesid mulle, veidi üle paarikümnesele nagale, et ignoreeri teda, ära pööra tähelepanu. Ma ei saand nii. Ma olin sääl ainult praktikal ja veidi veel kedagi asendamas, aga kuulsin hiljem poisilt eneselt (me elasime samas kandis), et järgmisel aastal, seitsmendast klassist, kukkus ta põhimõtteliselt välja. Jäi pooleli. Ei tea, kui palju selliseid praegu on? Vahepääl oli „kadunud laste” statistika kohutav, sellest oleks pea ühe aastakäigu koolilapsi kokku saand.
Igatahes, sellest poisist sai helimees ja teatri lavatehnik, ta on senini terane ja vaimukas, nagu tollal kooliski. Ja ega ma täpselt tea, mis ta koduses elus toimus – kõike ei saa kool lahendada. Aga kindel on see, et Eesti-suurusele riigile on ühe lauaga löömine, kõigi parajakslõikamine, odavamad ja üldkehtivad lahendused haridussüsteemis kuritegu. See on ka põhjus, miks ma leian, et ka Narvas ja Ida-Virumaal peab muidugi olema Eesti kool võis siis – eesti kool. Aga arvestama peab kohalike oludega, kohaliku keelega. Ei ole mõtet halva haridusega poolkeelseid kodanikke vermida, las parem saavad hää eesti keele süsteemselt, ja omandavad ained, milles sisuta ei saa, vene keeles. Emakeeles, tahtsin ma öelda.
Mina näiteks olin üheksanda klassi alguses paras saamatu tolgus, pühkisin nina käisesse, ängisin, olin üksi ja õnnetu, lugesin natuke raamatuid, vahtisin veel rohkem telekat, hinded olid püsivalt kolmed, füssa, mata ja vene keel kiskusid pigem kahe poole. Ja muidugi, minu puhul oligi õigus neil, kes arvasid, et must midagi ei saa. Ma olen suht samasugune, ikka veel hädas. Nii et mõnikord on õelatel ka õigus … Aga erand kinnitab reeglit!
Ühesõnaga, ma ei arva, et koolis peaks pinge ja väljakutse kaduma ja me peaksime kõik loodrid, andekad sullerid, aeglased ohmud (kellel võib-olla on vaja lihtsalt … aega, üks andekamaid tüüpe, keda tean, kes oskab kole palju keeli ja kirjutab ägedaid luuletusi, võtab küsimusele vastamiseks tavaliselt minuti-paar, vahel vaikides silmi kinni pannes, temaga kiiresti ei saa), ludrid, laisad geeniused lihtsalt läbi vedama. Ei, me peame neid inspireerima.
See muidugi ei õnnestu praeguse haridussüsteemi ja õpetajaharidusega mitte kuidagi. Issand jumal – olete te käinud mõnel loovusekoolitusel või saanud seda pedagoogikaõppe raames? See on loovuse standardiseerimine, see on loovuse lõpp, kui me teame, kuidas loovus käib!
Matemaatika ja emakeel on baas, muidugi, see on me regioonis vähemasti nii. Olgu, kehaline ka, ma ei tea sellest midagi, viimasel ajal veidi saan aru. On mingi hulk asju, mida lapsed tõesti peavad omandama, aga kuidas selleni jõuda, kuidas seda hinnata? Nt hinnetest loobumine pole kuskil päriselt hinnetest loobumine, need on asendunud hinnangute ja teatud tähesüsteemiga, on tegelikult sama süsteemi varjatum, laialivalgunum kuju. Hindama muidugi peab, motivatsioon peab olema, aga praegu on ikkagi nii, et me töötame koolis kuidagi … karistuse (halva tulemuse) hirmus.
Mis ma tahan öelda, on see: hariduses ei tohi olla lihtsaid, odavaid ja standardiseeritud lahendusi. Või ei tohi neid olla palju. Aaviksoo aeg Eesti hariduspoliitikas oli väga õnnetu aeg. Aga kas suudetakse seda kuidagi kusagile mujale juhtida, ma küll ei tea …
Parem maailm aga ei asu sääl, kuhu see rong teel on. Ei põhikoolis ega kõrgkoolis ega … Parema maailma raudteed tuleb iga päev jupike ehitada. Ja praegu on need ehitajad pigem üksikud hullud, mitte kuskil süsteemi eesotsas ega reeglite loomise poole pääl. Vaid ikka õpetajate-inimeste sääs.
Ma olen alati rääkinud, et minu jaoks on üks olulisim amet õpetaja oma. Õpetaja on tänases rohkemgi ühiskonna liim kui tööandjad, kes on ka väga vajalikud: ilma ägedate õpetajateta pole tööandjatel varsti siin Eestis kellegagi oma asju arendada, kogu maailm on muutumas, „lihtsaid” töid on järjest vähem. Varsti tuleb tõesti muu maailma tööjõud kohale tuua ja … Ühesõnaga, õpetaja on üks kandev tala ühiskonnas, ta peaks saama väärilist palka, ühiskond peaks teda nii ka nägema. Aga lisaks sellele tuleb see igal õpetajal muidugi ise välja teenida. Et need inimesed, kes su juurest välja maailma lähevad, ongi inspireeritud, kriitilised, võitlusvõimelised ja – valmis, arukad, rabavad. Mitte hall möss, mis kõlbab ju häda pärast kaaaaaa.
Kas vähese jutuga just imelik ollakse ja elus võib läbi lüüa mitmeti. Aga verbaalset andekust on ikka peetud üldandekuse aluseks ja tõendiks.Koolid on erinevad ja käsulauad laksuvad ka erineval viisil. Aga vermimisel on oluline ka materjal. Aga kuidagi sinna 9ndasse siiski jõuti.Kas vana hea käibelause terve keha tervest vaimust on end lõpuni ammendanud? Ehk on sellel sisu ka veidigi sees?
Täiesti nõus, hindeid peab koolis ikka panema ja saama, muidu võikski koju konutama jääda.Ja haridust tuleb aina ja lakkamatult üles ehitada, vastasel juhul vajub hariduse ehitis laiali nagu savist suure vihma ajal. Haridusele olgu kõigi arukamate hool ja tugi järjekindlalt! Ainult et, kes oleks see õpetajate õpetaja, kolleegidele hindepanija? Kindel seegi, et olulisim amet on õpetaja amet. Kuidas muidu saada targemaks? Oli hea lugeda ja “Rong paremasse maailma” ergutas kaasa mõtlema. Tänu!