Sõda – igavese rahu erivorm
Marssalikepikesi leidus Eesti sünnipäeval kõigi tähtsamate kõnemeeste paunas. Püüdes rääkida rahust, rääkisid nad sõjast. Sõjast, mida aina suuremate jõupingutustega muudkui ära hoitakse.
President kuulutas: „NATO liitlased on Eestis kohal. Eesti ja NATO julgeolek on üks tervik – NATO kaitseb Eestis iseennast. Euroopa ja NATO liitlased on julgeolekuküsimustes suuremal üksmeelel kui eales varem viimase veerandsajandi jooksul. Liitlasvägede tulek alliansi piiririikidesse on vastus uuele reaalsusele.”
Talle sekundeeris kaitseväe juhataja: „Eesti kaitsevägi on meie kõigi vägi. Ligi veerand sajandit oleme teinud tööd selle nimel, et võiksime oma kaitseväe ja Kaitseliidu kohta öelda – see on reaalne sõjaline jõud. Me oleme oma tegevuses lähtunud põhimõttest, et tõelist jõudu suudavad lahingus näidata vaid need üksused, mis on mehitatud ja targalt välja õpetatud, korralikult relvastatud ning varustatud.”
Kogenematul peaministril läksid aga asjad sootuks sassi, kui ta ühes etteastes määratles Narva ja narvalased „eesliinina”, mis ju puhtalt sõjaaja termin (rahu olukorras on olemas riigipiir, mitte mingeid liine), teisal aga põhjendas Euroopas valitsevat igavest rahu lausa Immanuel Kanti endaga. Niikuinii on võimatu mõista, mida need Kreenholmi vabriku pensioneerunud kangrud seal eesliinil (Narva vall?) tegema peaksid, saati siis veel igavese rahu tingimustes.
Eesti riigikaitse seisab osalt rahvusvahelistel liitlassuhetel, mitte täielikul iseseisval kaitsevõimel, kuid „saapad maal” on pidanud ka selle strateegia järgi ainult kodumaised olema. Selleks oleme ju panustanud oma kuulsat 2% SKT-st, selleks oleme riikide tühise vähemuse hulgas Euroopas, kus rahvast üldise sõjaväekohustuse alusel kaitseks valmistatakse.
Just üldine väeteenistuse kohustus tekitab olukorrale mõnevõrra skisofreenilise konteksti. Kaitseväe iga-aastased aruanded kinnitavad, et hea õnne korral õpetatakse ajateenistuses riigikaitseks välja umbes kolmandik iga aastakäigu noormeestest. Pole oluline, kes ja mis põhjusel väljaõpet väldib või süsteemi ei pääse. Mingigi riigikaitselise oskuse ja sellest järelduva paigutuse saab, kui naised ka arvesse võtta, iga kuues noor oma aastakäigus. Tõsiselt võetavat massilist asendusteenistust neile ette ei nähta, kuskil ei paku ka keegi tegevusjuhiseid tsivilistidele, keda sõja olukorras ei mobiliseerita kujutletavale rindele. Mis kohustus on asi, mis tegelikult on kohustuslik vaid tühisele vähemusele ühiskonnas? Kas see pole enesepettus ja samal ajal ebavõrdne kohtlemine?
Ma ei arva, et peaksime kõik oma ühiskondlikud ressursid mobiliseerima lähenevas sõjas vastupanemiseks või selle võitmiseks. Aga kui on kehtestatud kohustus, peaks see rakenduma kõigile, mitte aga valikuliselt. Ja mis olulisem, selle kohustuse pooldajad ja elluviijad peaksid olema valmis me liitlastele väga veenvalt ära seletama, miks on nii, et paberil on meil riigikaitse kui murdumatu müür, tegelikkuses on aga 2/3 sõjakõlbulikest meestest välja õpetamata. Aga samas ootame, et teiste riikide mehed tulevad joonelt me soid ja metsi kaitsema, kui vaenlane väravate taha tikub.
Aasta tagasi, 20 aastat pärast päevi, mil Eesti rahvusvahelise suhtlemise keskmes oli nõue võõrriikide väed Eestist tingimusteta välja viia, tegi Eesti valitsus täieliku kannapöörde ja ruttas meile võõrvägesid sisse tagasi paluma. Tõsi, nüüd kutsusime neid Washingtonist, mitte Moskvast.
„Mida kord on müüdud, seda müüakse ikka ja jälle,” õpetas Karl Ristikivi oma loos Sigtuna väravatest. Meie valitsus müüs esmase hirmu kütkeis maha me veendumuse, et vajaduse korral anname esimese lahingu maal ise, omal jõul. Seda kord müüdud kaupa võivad maailma vägevad omavahel müüa meie arvamustest sõltumatult.
Meil puudub vähimgi põhjus kahtlustada USA-d selles, et just nemad esimesena „artikkel 5” täitmisest loobuksid. USA ratsavägi Eestis toodab aga laias laastus sama efekti, mida Ameerika üksuste viibimine Lääne-Euroopas läbi terve külma sõja perioodi: see vähendab Euroopa vajadust mõelda täieliku iseseisva kaitsevõime saavutamisele ning selle rahastamisele. Esimesel USA vägede aastal oleme Eesti riigikaitse rahastamist trummipõrinaga suurendanud, kuid ma ennustan, et pikema aja peale muutuvad USA väe kohalviibimine ja kohalik riigikaitse rahastamine pöördvõrdeliseks.
Ühine Euroopa riigikaitse, mis kindel Põhja-Ameerika panustetagi, on Euroopa föderaliseerumise korral täpselt sama paratamatu, nagu ühisraha kasutuselevõtt seda oli. Nagu õpetliku Kreeka näite varal teame, ei saa ühisraha süsteemis ükski lõputult viilida. Seda ei saaks ka ühiskaitse korral nii, nagu praegu NATO-s saab. Igaühe 2% SKT-st on suhtarv, mis kellelegi lõpuni õiglasena ei tundu. Kui Euroopa kaitset rahastataks mitte riigi kaupa, vaid ühiskassa kaudu ja ühisplaani järgi, oleks tegu kõigile vähemasti talutava kompromissiga, nagu see on muude Euroopa eelarve artiklite puhul. Tõenäoliselt ei sisaldaks see kompromiss kohustusliku ajateenistuse rahastamist liidu idapiiril, kui lõunapiiril piirdutakse vaid piirivalvega. Kõigest sellest oleks tahtnud ka me riigimeeste mõtteid kuulda. Kuuldu ei kandnud igavese rahu tagatisena välja.
Võta riigikaitses võim ja langeta otsused: http://bit.ly/riigikaitse
Erakondade võrdlemine riigikaitse vaatepunktist lähtuvalt.
Loe ise ja levita linki.