Tšaikovski, maailma tuntuim jurist
Eesti ja keiserliku Venemaa kõige tähtsam õigusteaduskool – mis neid ühendab?
Peterburi keiserlik õigusteaduskool asutati senati kõrgeima määrusega. Kooli patroon oli Vene tsaar, see avati 5. detsembril 1835 tsaar Nikolai I ja troonipärija osavõtul. Õigusteaduskooli tegelik asutaja ja esimene direktor oli aga saksa päritolu tsaariperekonna liige prints Pjotr Georgi p Oldenburg(ski) (1812–1881). Hiljem, kuni kooli sulgemiseni rahvahariduskomissariaadi otsusega 18. juunil 1918, oli selle direktor eelmise poeg Aleksandr Peetri p Oldenburg(ski).
Õigusteaduskooli võeti vastu igal aastal umbes sada noormeest vanuses 12–17, kes pärinesid ainult vene põlisaadlist, näiteks maailmakuulus vene helilooja ja tänapäeval üks kõige mängitavamaid klassikalise muusika autoreid, kui mitte kõige mängitavam – Pjotr Iljitš Tšaikovski, tema näitekirjanikust, tõlkijast ja teatrikriitikust vend Modest, kes kirjutas oma venna ooperitele „Jolanthe” ja „Padaemand” libretod ja kelle kaksikvend Aleksei oli aastatel 1891–1892 Eestimaa asekuberner; male maailmameister Aleksandr A. Alehhin; kriitik Vladimir V. Stassov; luuletaja A. N. Apuhtin jpt, aga loomulikult keiserliku Venemaa tähtsamad juristid ja riigiametnikud. Õppeaeg kestis alguses kuus, hiljem seitse aastat. Kokku lõpetas selle kooli üle 2000 juristiharidusega noormehe.
Eestlastest õppejõud
Õigusteaduskoolis õpetasid eri aegadel Venemaa kõige kuulsamad juuraprofessorid: akadeemik Anatoli F. Koni (kriminaalõigus, tsiviilõigus, kohtueetika), Vladimir D. Stassovitš (kriminaalõigus ja -protsess), „vene tsiviilõiguse isa” Dmitri I. Meier, Nikolai S. Tagantsev (kriminaalõigus), Friedrich Fromhold Martens (rahvusvaheline õigus), Mihhail A. Taube (rahvusvaheline õigus, Martensi õpilane) jt, sh hilisemad Tartu ülikooli õigusteaduskonna professorid: Peterburi ülikooli rektor David D. Grimm (Rooma õigus), Igor M. Tjutrjumov (tsiviilõigus) ja Eduard C. Berents (finantsõigus).
Eestlane F. F. Martens (1845 Pärnu – 1909 Valga) kaotas oma vanemad üheksa-aastaselt ning kasvas üles Peterburi luteri orbudekodus. Oli erakordselt andekas ja ainus tolleaegne eesti soost õigusteadlane. Aastast 1884 oli ta Belgias Gentis asuva rahvusvahelise õiguse instituudi (institut de droit international) president – organisatsioonidest esimene, kellele omistati 10. detsembril 1904 Nobeli (rahu)preemia ja on üldjärjekorras üldse neljas selle suursuguse preemia saajatest!
P. Tšaikovski (1840 Votkinski küla, Uuralid – 1893 Peterburi) klaveriõpetaja õigusteaduskoolis oli eestlasest pärisorja Jakob Jakobsoni vanem poeg, helilooja Carl Friedrich Karell, kelle vend Philipp Jakob Karell oli vene tsaaride Nikolai I ja Aleksandr II ihuarst ning aastal 1867 Vene Punase Risti asutaja.
P. Tšaikovski õppis õigusteaduskoolis aastatel 1850–1859, kaks esimest aastat viibis ta välismaal, kuna vanuse tõttu ei saanud veel õpinguid alustada. Alates 1860. aastast töötas ta justiitsministeeriumis titulaarnõunikuna, kus tegi kiiresti karjääri. Kui ta 1863. aastal justiitsministeeriumi ametniku ameti maha pani, olevat tema onu Pjotr käsi kokku löönud ja ütelnud: „Petja, Petja! Milline häbi! Sa vahetad jurisprudentsi pasuna vastu?!”
Otseselt seotud Eestiga
P. Tšaikovski on otseselt seotud Eestiga. Haapsalus on temanimeline pink, mis meenutab helilooja viibimist seal 1867. aasta suvel. Pingile on noodikirjas raiutud tema 6. sümfoonia „Pateetiline”, imekauni eesti rahvaviisi „Kallis Mari” meloodia esimesed taktid, millist rahvaviisi helilooja on hiljem meisterlikult oma sümfoonias kasutanud. P. Tšaikovski 6. sümfoonia on helilooja sümfooniatest kõige tuntum. Pärast teose esiettekannet kirjutas ta järgmist: „Olen selle sümfoonia üle uhkem kui ükskõik millise teise oma teose üle.”
Haapsalus kirjutas ta klaveritsükli „Mälestusi Haapsalust” (Souvenir de Hapsal). Venemaa suurima noodikirjastaja, Tallinna kaluri poja Peeter Jürgensoni (1836–1904) suur teene oli P. Tšaikovski ande avastamine ja tema loomingu levitamine üle kogu maailma. Ühtlasi maksis P. Jürgenson temale kõige kõrgemat honorari, olgugi et see kulutusi ei katnud, ja vajadusel abistas teda rahaga.
P. Tšaikovski soovis, et inimesed leiaksid tema muusikast rasketel aegadel trotsi ja tuge.
Sellist rahvahulka ei mäletavat Peterburis keegi, kui seda oli olnud P. Tšaikovski matustel. Kaasani kirikusse, kus toimus matusetalitus, oodati ka tsaar Aleksandr III tulekut, aga tsaar saatis vaid tohutu pärja, kuid ise, arvatavasti teatud kaalutlustel, kohale ei ilmunud … Kui katafalk jõudis kohakuti avaliku raamatukogu ehitusega, kostnud ülevalt tellingutelt ühe töölise hüüd: „Vaadake, unustamatut viiakse!”
Siinkirjutaja ja Peterburi õigusteaduskool
1977. a suvel osalesin Leningradi lähedal Strelnas asuvas, ümbruskonna kõige vanemas – asutatud 1734. aastal – Püha Troitse-Sergi kloostris aset leidnud NSVL-i siseministeeriumi staabitöötajate kõrgematel kursustel ning tutvusin tolleaegse Leningradi nimekate õigusteadlaste, filosoofide, psühhiaatrite, psühholoogide, sotsioloogide jt teadusalade esindajatega. Klooster likvideeriti 1919. aastal ja sai tugevasti kannatada 1930. aastatel rüüstamiste läbi ning Teise maailmasõja ajal, eriti aga 1960. aastatel. Kloostri surnuaeda peeti väidetavalt üheks Euroopa ilusamaks, sinna on maetud paljud vene kultuuritegelased. Tähtsam osa surnuaiast asfalteeriti ja tehti miilitsakooli paraadväljakuks … Alates 1964. a asus seal Miilitsa erikeskkool. Tsaariajal saadeti sellesse kloostrisse Peterburi kõrgeid riigitegelasi, ka tsaariperekonna liikmeid, kes ei olnud valitseva korraga rahul või lihtsalt saadeti pealinnast jalust ära. Klooster alustas uuesti tööd 1993. aastal.
Vahemärkusena: staabitöötajate kõrgemate kursuste lõputseremoonia toimus restoranis Metropol, mis asub peaaegu Nevski prospekti ääres. (Keiserlikul Venemaal oli see mõeldud kõrgematele ohvitseridele, ainsa soldatina võis seda külastada kindral-feldmarssal Aleksandr V. Suvorovi vanem poeg, kelle isa oli andnud 25 aastaks sõjaväeteenistusse.) Seal anti sõna ka minule. Kiitsin Leningradi võrreldes Moskvaga, millega teenisin õppejõududelt tugeva aplausi. Märkisin ka seda, et kloostris elasid mungad paremini kui meie, kuna ühes „kongis” elas neid kaks, meid aga neli inimest.
Säravamaid õigusteadlasi maailmas
Sellest ajast sai alguse ka minu tutvus professor Lev Ivanovitš Spiridonoviga, keda pean oma parimaks õpetajaks. Väga intelligentne härrasmees, eelmise sajandi teise poole üks säravamaid õigusteadlasi kogu maailmas. Ta oli minu kandidaadi- ja ka doktoritöö kaitsmisel n-ö esimene oponent. Doktoritöö kaitsmisel TÜ-s 1992. aastal ütles ta oma kõnes muide, et doktorandi ütlustest järeldub, et teised ei tea suurt midagi … Oma viimasele raamatule „Riigi ja õiguse teooria”, Peterburi 1995, kirjutas järgmise pühenduse: „Kallile Ando Lepsile – minu parimale sõbrale – soovin õnne ja edu teaduse ja poliitika alal.” 29.06.96 L. Spiridonov.
Professor L. Spiridonovil oli varuks üks väga omapärane küsimus allakirjutanu kohta, mida ta vahetevahel, kavalal naerusuil teadusemeeste olengutel esitas: „Kas te teate, milline on maailmas kõige tähtsaim linn?” Vaatas siis kõigile truult otsa ja vastas ise: „Rakvere, sest Leps on sealt pärit.”
Lev Spiridonov sündis 9. aprillil 1929. aastal Leningradis. Tema matemaatikust isa lasti 1938 maha kui rahvavaenlane ning emale kui rahvavaenlase abikaasale mõisteti kümneaastane vanglakaristus. Teda kasvatas vanaema, keda aitasid ka teised majaelanikud … Kooli teda kui rahvavaenlase last ei võetud. Kooli õnnestus tal esimest korda minna alles 5. klassi. Kogu õpingute vältel ei tundnud ta teisi hindeid kui viis.
Leningradi blokaadi ajal töötas veevärgitöölisena. Lõpetas 1952. a Leningradis Kalinini-nim õiguse instituudi cum laude. Loomulikult oleks ta tahtnud õppida Leningradi riiklikus ülikoolis, kuid sinna teda ei oodatud. Hiljem oli ta advokaat, kaitses 1966 kandidaadi- ja 1973 doktoritöö (tema tähtsaim teaduseraamat „Sotsiaalne areng ja õigus”), professor Peterburis ja Moskvas, Vene Föderatsiooni teeneline teadlane.
1994. aastal sai L. Spiridonovist taasasutatud Peterburi prints Pjotr Georgi p Oldenburg(ski) nim õiguse instituudi president – Peterburi keiserliku õigusteaduskooli otsene õigusjärglane, millele andis nõusoleku Saksamaal elav Oldenburgide dünastia järeltulija hertsog Kuno von Oldenburg. See on üks esimesi õigusteadust õpetavaid erakõrgkoole Vene Föderatsioonis. Samal ajal oli L. Spiridonov ka Peterburi RÜ õigusteaduskonna professor. Ta armastas väga malet ja oli Peterburi maleorganisatsiooni juht. Tema sõber oli juuraharidusega maailmanimega maletaja Viktor Kortšnoi.
Professor L. Spiridonov oli tihedalt seotud Eestiga, eriti TÜ õigusteaduskonnaga. Tema teadustöid on avaldanud TÜ Toimetised. Suvitas koos abikaasaga peaaegu igal aastal Pärnus, vahel ka Narva-Jõesuus. L. Spiridonov suri 7. detsembril 1999 Peterburis. Tema peiedel Peterburi RÜ-s, kus oli koos Venemaa ja mitme välisriigi kuldsuud, hüüti allakirjutanu sõnavõtt välja kolmandana, mis tuli täiesti ootamatult. Ei mäleta enam täpselt, millest rääkisin (rääkisin ettevalmistamatult), kuid see on meeles, et ütlesin, et paljudele teadlastele olid professor L. Spiridonovi õigusfilosoofilised seisukohad liiga uudsed ning seepärast ka mitte alati arusaadavad, ja see vääris tugeva aplausi.