Urmas Sutrop: Eraraha kõrgharidusse tagasi
Täpselt nädal tagasi diskuteerisid teaduste akadeemia saalis riigikogu valimistele täisnimekirjaga minevate erakondade esindajad teaduse ja teadlase rolli ning ülikoolide panuse üle Eesti ühiskonda.
Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tõdes alustuseks, et ülikool/teadus peab olema mitte riigi teener, vaid ühiskonna vedur. Enam ei piisa sellest, et ülikoolid pakuvad riigile korralikku teaduspõhist teenust, nagu teadusarendusstrateegia aastani 2020 ette näeb.
Teadus ei teki iseenesest
Mõnda, mis arutelult kõrva jäi. Ühiskondlik kokkulepe teaduse rahastamiseks on olemas, samuti kui kaitsekulutuste puhul – vaja see täitmisele pöörata, enne kui asi liiga tõsiseks läheb. Olid ajad, mil teadlased olid tõesti ühiskonna vedur, näiteks IME koostamisel 1987. Riigikogu kujundagu teadlaste osavõtul ise oma strateegiad ja lähtugu neist, mitte koalitsioonilepingutest. Teadustegevusse ei peaks sekkuma. Mis mõttes ei tohi maavarasid uurida? Eesti teadlane peab valdama eesti keelt, millega on juba raskusi. Riigikogu pangu paika Eesti kultuurkapitali ja Eesti teadusagentuuri n-ö vahekord, kes kuhu raha panustab – et need, kes istuvad kahe tooli vahel, ei jääkski õhku. Innovatsioon üldiselt eriti kõneks ei tulnud, kuigi roheliste esindaja Ago Samoson, kes laua taha ei mahtunud, üritas viimases lõpus arutelu sinnakanti kallutada.
Sõna on poliitikutel
Imre Mürk: Jõuda nii kaugele, et valitsuse juures asuv teadusarendusnõukogu (TAN) teeks tõesti teadusarenduspoliitikat; et kõrgharitud inimesed täidaksid juhtivaid ametikohti, ning et kuivõrd doktorant on ka inimene ja teinekord isegi perekonnainimene, oleks tema stipp 80% keskmisest palgast.
Mart Meri: Eesti teaduse võimekus on päris hea, aga jätkusuutlikkus kehvavõitu; teadustegevus tuleb viia kooskõlla ühiskonna vajadustega. Kõige olulisem on ühiskondlik kokkulepe: mida ühiskond teaduselt ootab, mida teadus suudab ühiskonnale pakkuda (ja seda inimkeeles, mitte teadusslängis).
Urmas Sutrop: Teadlased tehku sellist tööd, mis viib majandust edasi. Ei julge öelda, et Eesti teadus kriisis on, aga kindlasti on vaja midagi muuta – nii saab teadus tugevamaks. Eraraha tuleb kõrgharidusse tagasi tuua, vahepeal on see kuidagi kaduma läinud.
Liisa-Ly Pakosta: Ei ole normaalne, kui lapsehoidja palk on suurem kui teadlase sissetulek (Facebook). Trikitamine teadusrahaga riigieelarves ei ole aus. Eesti keeles kaitstud doktoritöödele olgu eraldi stipendium. Kui seaduseelnõude puhul saaks mõjude analüüs korda – oleks see koht, kus teadus kõige löövamalt välja tuleks.
Margus Maidla: Mis see teadus on, ühiskondlik kulu või investeering? Mitte ainult investeering, vaid strateegiline investeering, võrreldav kaitsekulutustega. Tehnoloogiasse ja innovatsiooni investeerimisel peaks ettevõtted olema tulumaksust vabastatud. Teaduste akadeemia sekkugu riigi ellu jõuliselt.
Aadu Must: Eesti teadus on kriisis, ka struktuurses kriisis. Rahvusteadused on krooniliselt alarahastatud; teadustegevuse sünkroniseerumine Eesti riigiga. Teadusprotsess on pika vinnaga, konkreetsed otsused ei mõjuta järgmisi valimisi. Teadus vajab stabiilset, keskvõimust sõltumatut rahastust.
Sõltuvuse vähendamisest
Mis saab, kui tõukefondide rahastus viie aasta pärast otsa lõpeb? Kas Eesti teadus peab end siis üsna kokku tõmbama? Eurorahast võõrutamise küsimus ei puuduta ainult teaduse rahastamit. Liisa Pakosta: Me ei tea vastust. Margus Maidla: Lähtuda tuleb teadlaste nõuannetest ja soovitustest. Mart Meri: Vastuseks võiks olla riigireform kõige laiemas mõttes; riigipidamise kava tuleb paika panna, parlamendis luua tulevikukomisjon. Teise sõltuvuse, bürokraatiast sõltuvuse kohta on Meril teinegi ettepanek: teaduste akadeemia loogu bürokraatia vähendamise probleemkomisjon, kuivõrd kompetentsus teadusbürokraatia alal on täiesti olemas (väike nali).
Teaduste akadeemia peasekretär Margus Lopp: Kas tugevdada ülikoole ja selle kaudu teadust või tugevdada teaduse kaudu ülikoole? Nagu tavaks, ei tea retoorilisele küsimusele õiget vastust keegi. Isegi sõnaosavad poliitikud mitte, isegi enne valimisi mitte.
#Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tõdes alustuseks, et ülikool/teadus peab olema mitte riigi teener, vaid ühiskonna vedur.#
Kui innovatsioon oleks maailmas motiveeritud vaid teadlase uudishimuga, aga mitte sõjanduse ja tootearenduse vajadustega, siis oleks teaduse tase 2000 aastat maas tänasest tasemest.
#Enam ei piisa sellest, et ülikoolid pakuvad riigile korralikku teaduspõhist teenust, nagu teadusarendusstrateegia aastani 2020 ette näeb.#
EL-i raamprogramm H2020 ei paku teadlastele ainult raha, et uurige, mis teil omal pähe tuleb, meil on sellest, mida te uurite, pohhui. H2020 taotluste väljakuulutamise eel käib raamprogrammi teadusfunktsionäride tõsine töö tehaste tootearendajatega, et välja selgitada need akadeemilised teemad, mille lahendamine võimaldaks suurendada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimekust. Temaatilist konsortsiumit ei juhi reeglina akadeemik, vaid tipptehase tipptootearendaja, kes palkab nii palju akadeemikuid, kui tootearendusele vajaliku akadeemilise tegevuse jaoks vaja on.
Eestis jaotatakse seni teadusraha Teadusagentuuri poolt Eesti tehase tootearendusele ja majandusele olulist akadeemilist teemat väljaselgitamata. Teadusfunktsionärid arvavad, et “õige” teadus on vaid see, mis tuleb elevandiluust torni akadeemilises vabaduses tekkinud uitmõttest. Teadlased ise nii ei arva, sest suurem osa neist on taotlemas EL-i raamprogrammi H2020 temaatilist teadusraha.
#Mõnda, mis arutelult kõrva jäi. Ühiskondlik kokkulepe teaduse rahastamiseks on olemas, samuti kui kaitsekulutuste puhul – vaja see täitmisele pöörata, enne kui asi liiga tõsiseks läheb.#
Teadust ei maksaks siiski enne rahastama hakata, kui teaduse ette pole pandud teadusest väljastpoolt akadeemilisi ülesandeid, näiteks tehnika- ja loodusteadustes tehaste tootearendajate poolt, et siis jääda ootama nende probleemide lahendamist ja lahendamisel kohe suunata need tehase arendustöösse ja hiljem edasi tehase tootearendusse toote konkurentsivõime suurendamiseks maailmaturul.
Rahastades tootearenduse vajadustest lahus tehtavat teadusuurimust tänases Eestis, rahastatakse väikese grupi teadlaste palku, kuid ühiskonnale on selline sisendita ja väljundita ennast rahuldav viljatu tegevus vaid kulu.
#Margus Maidla: Mis see teadus on, ühiskondlik kulu või investeering?#
Kui riikliku teadusraha saab koos tehase tootearendusele ja majandusele vajaliku teemaga, siis on teadus investeering. Kui riiklikult rahastatavaid teadusuurimuste teemasid ei selgitata välja enne rahastamist, siis on teadus ainult kulu ja teadlase eneserahuldus riiklikult rahastatava hobitegevuse vormis. Hobid on reeglina, mitte tulusad, vaid kulukad.
#Mitte ainult investeering, vaid strateegiline investeering, võrreldav kaitsekulutustega.#
Teadlase teadusalase hobitegevuse riikliku rahastamisena ei ole teemata teadusraha panustamine investeering, vaid on kulu hobitegevuseks.
#Tehnoloogiasse ja innovatsiooni investeerimisel peaks ettevõtted olema tulumaksust vabastatud.#
Teadusraha peakski teadlane saama ettevõtete kaudu. Kui ettevõtted saavad oma toote konkurentsivõimekuse tõstetud maailmas juba tehtud erialase teaduse tulemusi kasutades, siis pole vaja vägisi uut kallist teadusuurimust teha. See tähendab, et kui tehase tootearendus on suutnud ammendada kõige kallimad CAD vahendid, kuhu on salvestunud kogu senise erialase teaduse tulemused ja tekib Korea tehase tootearendjaga võisteldes vajadus ammendunud tehtud teadusele lisaks tellida uut erialast teadusuurimust, alles siis tellitakse seda ülikoolilaborist.
#Teaduste akadeemia sekkugu riigi ellu jõuliselt.#
Kui Teaduste Akadeemia taipaks, et närtsinud teadustaime korral ei peaks esimese asjana hakkama tegelema taime endaga, s.t. toestama närtsinud lehti ja rootse, vaid kallama kastmisvee teadustaimest mööda tööstuse mullale, siis oldaks adekvaatsed nii taime kui ka kogu elu suhtes.
#Mis saab, kui tõukefondide rahastus viie aasta pärast otsa lõpeb? Kas Eesti teadus peab end siis üsna kokku tõmbama?#
Kui selle aja jooksul suudetakse üle minna seniselt ainult “artiklikvaliteetteaduselt” tootearenduse ja majandusega seotud teemadega teadusele, nagu see on EL-i H2020 korral, siis ei pandagi tähele, et EL-i TA raha on asendunud EV TA rahaga, mille hulgas on suur osa tööstusettevõtete rahal, kes näevad, et neile ei pakuta teadusasutusest juurutamiseks ei tea kust võetud “leiutisi”, vaid pakutakse osalust teaduse sisendisse teemade määramisel.
Kui aga jätkatakse senist teaduse isoleeritust kohaliku tehase tootearenduse ja kohaliku majanduse vajadustest, siis hääbub siin teadus enne, kui EL-i teadusraha 5 aasta pärast lõpetatakse.
Et üle minna majandusest isoleeritud ennast rahuldavalt teaduselt majandusega seotud teisi rahuldavale teadusele, tuleks muuta teadlase hindamise “iludusvõistluse” valemit nii, et selles poleks ainult teaduse formaalsed parameetrid(artiklite arv, tsiteeringute arv, kaitsnud doktoranide arv, patentide arv), vaid ka teadlase panus majanduse ja tehase tootearenduse(ekspordi) heaks.
Seni kuni ei muudeta teadlase hindamise “iludusvõistluse” valemit, ei muutu midagi. Seda on kinnitanud ka viimase 15 aasta ajalugu. Umbes nii kaua on kõnepuldist räägitud sellest, et ei piisa vaid artiklite kaudu hindamisest, kuid teadlase hindamise “iludusvõistluse” valem on püsinud ikka samana.
#Margus Maidla: Lähtuda tuleb teadlaste nõuannetest ja soovitustest.#
Lähtuma peaks teadusvälistestest vajadustest, mida akadeemiline teadus rahuldama peaks. Siis poleks tegu katsega ennast juustest tõsta.
#Teaduste akadeemia peasekretär Margus Lopp: Kas tugevdada ülikoole ja selle kaudu teadust või tugevdada teaduse kaudu ülikoole? Nagu tavaks, ei tea retoorilisele küsimusele õiget vastust keegi. Isegi sõnaosavad poliitikud mitte, isegi enne valimisi mitte.#
Kui ei kaotata teaduse isoleeritust kohaliku majanduse ja kohaliku tootearenduse vajadustest ja teadusraha ei anta teadustöö teadusvälise tellija kätte, siis pole sisulist vahet, kas raha antakse Teadusagentuurile või ülikoolile.
Suur osa kriitilisi ja väga olulisi tegevusi, eriti neid, mis seni on kuulunud humanitaar- ja rahvusteaduste alla, mida praegu rahastatakse riikliku teadusraha kaudu, pole sisuliselt teadustegevused ega peaks seega olema rahastatud riikliku teadusraha jagava asutuse kaudu konkursi korras.
Poliitilised parteid algul ja Riigikogu hiljem peaks suutma kokku leppida selles, kui suur osa riiklikust teadusrahast läheb lototaolisele teemata fundamentaal-teadusuuringule ja kui suur osa riiklikust teadusrahast majanduse ja tootearenduse vajadusi rahuldavale temaatilisel teadusele. Seni on riiklik teadusraha läinud 100% teadusvälise teemata lototeadusele. Kui ka perepea panustaks pere eelarve 100% lotole ega teeks peret elatavat tööd, siis vaadatakse niisugust perepead iseäraliku pilguga. Riiki, mis panustab 100% teadusrahast lototeadusele, vaadatakse samasuguse pilguga. Teadusväline üldsus, eriti parteid ja lõpuks Riigikogu, peaks määrama, kas lototeaduse osakaal on mõistlikud 5-10% ja temaatilise teaduse osa siis vastavalt 90-95%.