Uus eriala laiendab õpetajate tööpõldu
Väikekoolidel, kus õpetajail napib koormust, on põhjust rõõmustada – TÜ filosoofiateaduskond avab sügisest võõrkeeleõpetaja magistriõppekava, mille sisseastujaid koolitatakse esimest korda Eestis korraga mitme humanitaaraine õpetajaks.
Mis on selle õppekava eelised nende ees, kes õpivad vaid ühe aine õpetajaks?
Uue õppekava programmijuht Anu Treikelder: Mitme aine õpetaja koolitamisel on eeliseid nii õpetaja kui ka koolide seisukohast. Eelmisel aastal viis TÜ filosoofiateaduskonna didaktikakeskus läbi küsitluse Eesti eri piirkondade koolijuhtide seas. Sellest selgus, et ühe võõrkeele õpetajatel on sageli raske töökoormust täis saada. Mainiti saksa ja vene keele õpetajaid, kuid isegi inglise keele puhul võib koormusest puudu tulla, kui koolis on rohkem kui üks inglise keele õpetaja.
Eesti koolides vähem õpetatud keelte või väiksema kõnelejaskonnaga keelte õpetajal on täiskoormusega töökohta leida veelgi keerulisem. Koolidele annab keelte kombineerimine paremaid võimalusi eri võõrkeelte pakkumisel, näiteks saaks prantsuse ja hispaania keelt palju laialdasemalt õpetada, kui inglise või vene keele õpetaja oleks selleks pädev. Uues õppekavas on võimalik õppida ka soome, rootsi ja ladina keele õpetaja lisaeriala. Neid keeli koolides õpetatakse, aga rootsi ja ladina keele õpetajaid praegu Eestis ette ei valmistata. Eesti keele erialaga kombineerimisel võivad lõpetanud saada tööd eesti keele õpetajana muukeelsetele Eestis või välismaal. Kasuks tulevad hea võõrkeeleoskus ning teadmised keelte sarnasustest ja erinevustest.
Uus õppekava on arvestanud vajadusega valmistada ette gümnaasiumi riikliku õppekava valikainete õpetajaid. Nii on võimalik võõrkeeli kombineerida filosoofia, usundiõpetuse või keele ja kirjanduse valikainete õpetaja ainetega. Ettevalmistus mitmel erialal aitab tulevasel õpetajal näha seoseid õppeainete vahel ning loob eeldused ainete lõimimise põhimõtete rakendamiseks. Uue õppekava üks eesmärk on anda teadmisi ka lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikast, mis võimaldab õpetada üheaegselt võõrkeelt ja mõnda muud õppeainet.
Selline paindlikum ja laiapõhjalisem humanitaarainete õpetajate koolitamine aitab tagada, et tänu mitmekülgsele väljaõppele ei jää õpetajad tööta ning väiksemad koolid ei pea muretsema selle pärast, et mõne aine õpetajal on koormus liiga väike, sest sama õpetajat saab rakendada ka teise aine andmises.
Kas pole karta, et nende teadmised ei ole sama põhjalikud kui neil, kes õpivad kaks aastat vaid ühte asja?
Võõrkeeleõpetaja õppekava on magistriõppekava, mis eeldab, et aineteadmised on suures osas juba bakalaureuseastmes omandatud. Õppekavas on siiski piisavalt õppeaineid, et ka aineteadmisi mõlemal erialal süvendada. Samuti püüame uues õppekavas paremini ühendada kutseõpinguid ainealastega. Õppekava hakkab tegutsema äsja TÜ filosoofiateaduskonna juurde loodud maailma keelte ja kultuuride kolledži all. Praegu korraldame kolledžis bakalaureuseõppekavasid ümber, et luua paremaid võimalusi mitme võõrkeele erialade kombineerimiseks ja valmistada nii ette sisseastujaid mitme võõrkeele õpetajakoolitusse. Lisaerialadele on õppekavas kõikidele määratud vajalikud eeldusained, nt ajaloo puhul peab olema läbitud ajalugu kõrvaleriala mahus, aga filosoofia või ladina keele puhul piisab teatud hulgast eeldusainetest.
Kui suur on praktika osakaal?
Praktikat on õppekavas palju. Praktika kestab läbivalt mõlema õppeaasta jooksul, üliõpilased käivad koolis paralleelselt õpingutega, kus neile antakse praktilisi ülesandeid. Igal üliõpilasel on koolis mentorõpetaja, kelle poole saab küsimustega pöörduda ja kellega toimuvad pidevad arutelud. Nii saab koolieluga juba väga varakult tutvuda. Praktikumides vastvalminud haridusuuenduskeskuses Toomemäel saab viia läbi videotreeninguid ja minitunde. Teisel õppeaastal toimuval pikemal põhipraktikal saab oma õpetamisoskused juba põhjalikumalt proovile panna.
Keda õppima ootate? Kas bakalaureusekraad võib olla ükskõik mis alal?
Õppekavale astumiseks ei pea olema tingimata läbitud bakalaureuseastmes võõrkeele eriala, peab oskama hästi vähemalt ühte võõrkeelt. Keeleoskust ja keeleteadmisi testitakse sisseastumiskatsetel. Lisaeriala võõrkeeleoskust testitakse juba õpingute käigus.
Kas tasub tulla õppima neilgi, kes praegu töötavad maakoolis võõrkeele, eesti keele või kunstiõpetuse või käsitööõpetajana, aga ei saa koormust täis ja tahaksid oma ampluaad laiendada?
Kindlasti tasub. Sellel aastal on avatud ülikoolis võimalik astuda inglise keele õpetaja peaerialale ning valida selle kõrvale lisaeriala. Kuid katsume laiendada töötavate õpetajate õppimisvõimalusi ka teistel peaerialadel.
Samuti kavandame õppekava osasid pakkuda täiendusõppena. Otsime paindlikke lahendusi, et õpetajatel oleks võimalik tulla omandama ka vaid lisaeriala ümberõppe vormis.
Pole vaja karta, et õpetaja ei saaks hakkama kahe ainega. Näiteks Saksamaal õpetavad põhikooli- ning gümnaasiumiõpetajad kahte ainet. Kombinatsioonid on igasugused, nt. saksa ja inglise keel, inglise ja prantsuse keel, kehaline kasvatus ja matemaatika, füüsika ja ajalugu, inglise keel ja bioloogia, …
Nagu näha ei ole mõlemad ained isegi samast valdkonnast. Ülikoolis õpitakse kahte ainet võrdselt ja õpetajakoolitus hõlmab muidugi ka mõlemaid aineid.
Nii et: Täitsa tehtav ja teretulnud uuendus, mis värskendab õpetaja kogemust ning rikastab õpilaste koolielu.
Artikkel sisaldab vastuolusid. Ühelt poolt väidetakse, et vastuvõtuks ei ole vaja eelnevalt vastavat keelt erialana õppinud olla (“Õppekavale astumiseks ei pea olema tingimata läbitud bakalaureuseastmes võõrkeele eriala”) ja teiselt poolt sedastatakse, et õppekava “eeldab, et aineteadmised on suures osas juba bakalaureuseastmes omandatud” ja seega tõenäoliselt vastava keele ja kultuuri struktuure (teoreetilisemas plaanis) jms eriti ei õpetata. Need kaks asjaolu (ei eeldata vastavat eelharidust; ei õpeta neid MA tasemel) ei ole üheaegselt võimalikud. Kuidas siis on nendega, kes on eelnevalt õppinud näiteks veterinaariat ja oskavad oivaliselt keelt, kas neile siis märkimisväärselt filoloogilisi teadmisi ei õpetatagi? Või on olemas tasandusmoodulid?
Lisaks on otseselt vale päises äratoodud väide, et selle õppekava alusel koolitatakse “sisseastujaid […] esimest korda Eestis korraga mitme humanitaaraine õpetajaks”. Ammuilma on olemas klassiõpetaja erialad, mis sedasama teevad.
Aga sisuliselt on kahe keele õpetajate koolitamine igatahes mõistlik, mitme (st rohkem kui kahe) keele õpetajate puhul jääb siiski küsitavaks, milline saab sel juhul olla iga keele kõnelemise, kirjutamise, vahendamise, jne oskus eraldivõetuna.
Põhi- või keskkooli keeleõpetajal ei ole vaja märkimisväärseid filoloogilisi keeleteadmisi. See, mida ka juba bakalaureuseastmes filoloogidele õpetatakse on nii spetsiifiline, et koolides seda ei kasuta – mitte ükski keskkooliõpilane ei saa sellest aru. Põhi- ja keskkoolis keskendub võõrkeeleõpe ikkagi erinevates registrites suhtlemisele, arendab sõnavara – ülikoolis on filoloogide õppekavas suurem rõhk grammatilistel ja süntaktilistel peensustel, mida tavakeelekasutaja ei pea teadma, keeleteaduslikel elementidel ja õpitava keeleruumi ajaloo- ja kultuuriõpingutel.
Teie loogika järgi ei ole põhikoolis ja gümnaasiumis õpetamiseks üldse kõrgemat haridust vaja. Ka matemaatikas või eesti keeles ei läbita gümnaasiumis teemasid, mida eelnevalt gümnaasiumi lõpetanu ei teaks. Üldiselt peaks Õpetajalt eeldama sügavamaid teadmisi kui õpetamisel vaja on.
Lisaks: palun tutvuge nt inglise keele riigieksamiga ja siis Te näete, et ilma grammatika ja lauseehituse tundmiseta ei ole seda võimalik edukalt sooritada.
Te saite valesti aru. Ma ei tahtnud kuidagi öelda, et grammatikateadmisi ei ole vaja (muide, olen inglise keele riigieksamiga tutvunud), vaid et grammatikateadmisi ei ole vaja tingimata ülikoolis õppinud filoloogi tasemel, kuna seal käsitletakse ka paljugi vananenud või väga kõrge registri keelekasutust, mida keeleõppes kui sellises vaja ei lähe ja et keskkooliõpilased annaksid otsad, kui mõni filoloog püüaks neile edasi anda täpselt samu teadmisi, mis temal on.
Ühelt poolt vaadatuna on see konflikt intellektuaalselt. Paberid kaotavad tähenduse, sest ülikoolides on sarnastel erialadel erinev õppesisu, erinevad nõuded ja lõpetajatel ka erinev ettevalmistus. Intellektuaalne konflikt on igal pool ja kõikides õppeainetes.
Näitena: Mõnes koolis õpitakse näiteks prantsuse keelt A-võõrkeelena ja valdavad vabalt; mõned inimesed jälle elavad Prantsusmaal palju aastaid ja Eestis ei õpeta; või siis saab keegi ülikoolis kiirmeetodil keeleteooriat ning õiguse õpetada prantsuse keelt. Viimasel juhul ei pruugi ta seda keelt üldse osata, õigesti hääldada, jne.
Ma saan aru kui on õigustatud lihtsalt magistritasemel pedagoogika ja ülddidaktika õpetamine. Universaalne õpetaja peabki oskama õpetada mitut õppeainet. Aga põhieriala peaks ikkagi olema hierarhiline nagu Prantsusmaal ja seal on see loogiliselt viie tasemega (L1, L2, L3, M1, M2). Et need inimesed ikkagi saavad pärast kooli lõpetamist aru, et L1 ladina keeles on aasta ülikoolis ning M2 on viis aastat ülikoolis.
Meil antakse diplomeid ainult kaks korda BA ja MA ning need ei pruugi kajastada reaalseid teadmisi- ja oskuseid tööturul. Lisaks ka juba õpetajatena töötavad pedagoogid, kelle jaoks teooriaõpingutel võib olla puudub väärtus, sest tegemist ei ole ju tõlkide ettevalmistamisega tööturule igaks juhuks vaid põhikooli (või gümnaasiumi õpetajaga väga väikeses linnas) õpetajatega väikestes maakoolides. Hea on, et sinna üldse keegi tööle minna tahab. Mõnes ülioolis saavad pedagoogika magistrid palju ainepunkte praktika eest, miks siis tegevõpetajatel ei ole erialast praktikat kunagi olnud? Õpetajad küll töötamise eest ainepunkte ei saa, aga üliõpilasele antakse neid lihtslat õppekava täitmise eesmärgil.
Eelmine on sisukaim kommentaar.
Mida sellisel mitme eriala puhul tähendab õpetaja professionaalsus ISCO 88 mõttes?
Kui ta on õppinud kolm aastat kahte omavahel kauget distsipliini, siis ei ole ta kummaski professionaal. (Siis on ta professionaal ülikoolis õppimises. NB ISCO 88 järgi on professionaaliks ülikooliharidusega inimene.)
Matemaatikaõpetaja professionaliseerub matemaatika ülikooliprogrammi läbi, kirjanduseõpetaja samuti. Kõigi teaduste puhul on see nii.
Kahe-kolme aine õpetamine on täiesti võimalik, ehkki raske.
Põhikoolist kõrgemal tasemel ka ebakõlbeline, sest ei ole tõenäoline, et ta saab võtta nii palju täiendõpet kui seda saab võtta ühel teadusalal professionaliseerunud õpetaja.
Ühtlasi tühistab see mitme aine õpetaja praktika terve rea eelpoolseid arvamusartikleid, mis “parema hariduse” unistusi esitanud.