Vabakondlik kool – Eesti haridussüsteemi teadvustamata võimalus

6. veebr. 2015 Tarvo Siilaberg Tartu luterliku Peetri kooli direktor - 2 kommentaari

Vabakonnale kuuluvas erakoolis on lapsevanemate, juhtkonna ja õpetajate vastutus mitte ainult moraalne, vaid ka materiaalne.

Erakoole tekib hoogsalt juurde. Kui 2009/2010. õppeaastal käis erakoolides 5897 õpilast, siis 2014. aasta septembriks kasvas nende arv 7076-ni ning kasv jätkub – kuni lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Ajad, mil „era” ja „äri” olid Eestis samatähenduslikud mõisted, on jäänud minevikku. Olgugi et erakoolipidajate hulgas on ka äriühinguid, on tänapäeval tekkivate ja tegutsevate erakoolide pidajad enamasti mittetulundusühingud ja sihtasutused, mille on asutanud parema hariduse poole püüdlevad õpetajad ja lapsevanemad. Sellised koolid on kodanikualgatuslikud haridusinitsiatiivid ehk vabakondlikud koolid.

Erakool kui vabakondlik kool

Vabakondlikud koolid on kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused. Need on Waldorfi ja kristlikud koolid, aga ka näiteks maakoolid, mille pidamise on kohalik kogukond olnud sunnitud omavalitsuselt üle võtma (nt Pikakannu, Krabi), ning mitmed teised. Selliste koolide loomise idealismi iseloomustab hästi Eesti rahvusliku liikumise suurkuju Villem Reimani tsitaat: see on „elav ühistunne, kus nõrgad nõrku toetavad ja endid vastamisi tugevaks teevad; tuline isetegevus, mis alati platsi astub, kus riiklik korraldus ja maa omavalitsus meid rappa jätab”.

Maksab rõhutada, et oma eripäradest hoolimata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riigi kehtestatud nõuded õppekavale, kooliruumide ja personali kvalifikatsioonile ning vastutavad haridus- ja teadusministeeriumi järelevalve ees (põhiseadus, § 37).

Vabakondlik kool on haridusuuenduslik kodanikualgatus, mis panustab kohaliku elukeskkonna paremaks muutmisse, väljendab otseselt kogukonnaliikmete tahet ning kuulub seega orgaaniliselt kohalikku haridusvõrku. Põhiseadusest lähtuvalt on lapse hariduse valikul otsustav sõna tema vanematel (põhiseadus, § 37) ja vabakondlike koolide loomine ongi lapsevanemate üks valikuid. Sellel on omakorda otsene seos põhiseadusliku õigusega koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse.

Kelle huve esindab munitsipaalkool?

Sisulise ühiskondliku arutelu järele januneb küsimus, kelle huve esindab munitsipaalkool. Ta ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid kohaliku omavalitsuse hallatav asutus. Siin tekibki sisuline probleem: kui haridusasutuse ülalpidamine on kohaliku omavalitsuse õlul lasuv kohustus, siis kuivõrd on kooli arengu määramisel esindatud lapsevanemate ja töötajate huvi ning kuivõrd lohiseb kool aegunud haldussüsteemi külge haagituna bürokraatliku formalismi kütkeis?

Et kooli arengu nimel tegutsevad õpetajad, kooli juhtkond ja lapsevanemad hakkaksid ka päriselt otsustama ja vastutama, selleks tuleb anda munitsipaalkooli hoolekogule ja juhtkonnale õigus luua oma haridusasutuse pidamiseks iseseisev juriidiline isik – kas kohaliku omavalitsuse osalusel või selleta. See tähendab kooli iseseisvumist ehk muutumist vabakondlikuks kooliks, mille pidaja on juhtkonna, töötajate ja/või lapsevanemate osalusel loodud vabaühendus.

Vabakondlikus koolis vastutus ei haju

Kohaliku omavalitsuse reageering sõltub suuresti sellest, kas ta näeb kodanike ettevõtlikkuses usaldusväärset ressurssi või arusaamatut sebimist. See on meie väikses ühiskonnas valitsemiskultuuri ja kaasava valitsemise küsimus, seda viimast just avalike teenuste delegeerimise mõistes. Üha enam kasutatakse avaliku sektori ülesannete täitmiseks eraõiguslikke juriidilisi isikuid – pole just tavaline, et kohalik omavalitsus peab palgal arste, näitlejaid, heakorratöölisi, omab bussiparki või ehitusettevõtet. Miks siis tingimata õpetajaid ja koole?

Munitsipaalkooli muutmine vabakondlikuks kooliks ehk iseseisvumine loob eeldused selleks, et vastutus kooli pidamise eest ei haju. Kooli haldavate MTÜ-de ja sihtasutuste liikmed vastutavad oma otsuste eest mitte üksnes moraalselt, vaid kohustuse mittetäitmisel ka materiaalselt. Just siit tuleneva peremehetunde tõttu on vabakondlik kool olnud munitsipaalkoolist efektiivsem, ja seda ka ressursikasutust silmas pidades.

Pean või tahan? Siin on suur vahe!

Vabakondlikke koole peavad need, kes tahavad ja oskavad neid pidada, mitte need, kellel on kästud seda teha. Haridusteadlane Jesper Juul on raamatus „Kool kriisis“ (Kunst, 2013) kirjutanud taunivalt: „Koolid peaksid tegelikult olema kohad, kus toimub töö professionaalsel tasemel, kuid nii see ei ole. Peamiselt on koolid bürok­raatlikud ametiasutused.” Üksnes eneseteadlik ja kaasav kool saab olla professionaalne haridusasutus, kus õppimine, õpetamine ja suhtlemine lähtuvad sisulistest eesmärkidest, mitte bürokraatlikest vajadustest. Kui õpetaja on surutud eelkõige ametniku rolli, saabki temast bürokraat. Kuid kooli õhkkond saab muutuda üksnes siis, kui need muutused saavad esile kutsuda õpetajad ise – kui neil on selleks võimalus.

Nn vabakondlikud arengud on munitsipaalkoolivõrgus – nagu ühiskonnas tervikuna – pead tõstmas: maakoolid, mille kohalik omavalitsus on sulgenud, on vanemad ja õpetajad erakoolidena taas avanud. Lõpuks on mõned kohalikud omavalitsused ka ise korraldanud oma koole ümber erakoolideks. Kas haridusametnikud ja poliitikud teadvustavad seda kui üldist trendi ehk näevad puude taga metsa? Huvide ja vaadete paljususe tingimustes on vabakondlik kool riigile ja kohalikule omavalitsusele loomulik ja hädavajalik partner, sest riigil pole võimalik lapsevanemate kõiki erisoove täita – see roll saabki olla vaid vabakondlikel koolidel.

Hollandi koolivõrgu näide

Hea näite vabakondlike koolide kohast hariduselus pakub Hollandi koolivõrk, millest autonoomselt tegutsevad vabakondlikud koolid (bijzonder onderwijs) moodustavad tervelt 2/3. Hollandi vabakondlikud koolid on üldhariduskoolide kategooria, mida peab eraõiguslik juriidiline isik ja mis oma suunitluselt omavad kindlat maailmavaatelist (sh religioosset) ja hariduslikku orientatsiooni. Finantseeritud avalik-õiguslike koolidega (openbaar onderwijs) samadel alustel, eristuvad Hollandi vabakondlikud koolid selgelt nii neist kui ka vähestest klassikalistest erakoolidest (privaatonderwijs), mis peavad lootma vaid erarahastusele. Vabakondlike koolide õppemaksu piirmäär on Hollandis seadusega määratud ning need koolid alluvad riiklikule järelevalvele. 2012. aasta PISA rahvusvahelise kooliuuringu tulemuste põhjal asetus Holland kõigi maailma riikide keskmiste tulemuste alusel vahetult Eesti ette 10. kohale.

Kodaniku- või kliendiühiskond?

Vabakondlike koolide võrdne (sh finantsvõrdsus) kohtlemine koolivõrgu loomuliku osana on lapsevanema tegeliku valikuvabaduse ja hariduse kvaliteedi üldise paranemise eeldus. Seda kahetsusväärsem on, et haridust korraldavates ringkondades räägitakse „hoobadest”, millega kohalik omavalitsus võiks tulevikus „stiihiliselt” arenevat koolivõrku tasalülitada. Kuid oot! Midagi sarnast on ju juba toimumas meie suurimas omavalitsuses, kus riigi täidesaatev võim ei suuda võimu täide saata ning demokraatlikele väärtustele ja seadustele vilistav kohalik kamarilja püüab kollektiviseerimise mehhanismide kaudu teha kodanikest kliente – kuulekaid, manipuleeritavaid ja sõltuvaid. Haridus vajab vabadust!


2 kommentaari teemale “Vabakondlik kool – Eesti haridussüsteemi teadvustamata võimalus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Vabakoolide loomise taga on eelkõige rahulolematus praeguse kooli- ja didaktilise süsteemiga. Kui 25 aastat tagasi rääkisime Eesti Vabariigi järjepidevusest, siis õpetussüsteemis vääris see eriliselt tähelepanu. Kahjuks oleme järjepidevusest täielikult loobunud ja ahvime pimesi järgi kommertsmaailma tavasid. See ülitähtis teema on käsitlusel ka minu viimases raamatus “Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis” ja seda just sisuliselt – eriti pedagogilise psühholoogia vaatevinklist…

  2. Ene Kulasalu ütleb:

    Vabakoolide loomine on tänapäeval Põhikooli ja Gümnaasium Riiklike Õppekavade puhul juures natuke imelik ja teisalt arusaadav. Tarvo Siilaberg krjutab, et erakoole on
    “..asutanud parema hariduse poole püüdlevad õpetajad ja lapsevanemad…”.
    Kommentaar: ma arvan, et mitte niivõrd parema hariduse, kui just laste paremaks ja loovamaks inimeseks saamise poole püüdlevad haritud lapsevanemad ja õpetajad. RÕK-is on fikseeritud, milliste pädevsutega inimest me soovime tuleviku ühiskonnas näha ja see sobib meile hetkel. Iseasi on, kas kõik seda ikka teavad. Juriidiliselt peaksid seda kõik teadma, sest õppkava on vastu võetud seaduslik dokument ja töös juba mitu aastat. Koolitades haridusvaldkonna inimesi, pean tõdema, et siiani pole koolides suudetud uuest õpiparadigmast lähtuvat tähendust luua RÕK-i üldosale. Kutsun üles koolirahvast seda lapsevanematele, kolleegidele ja teistele ühiskonnaliikmetele neile arusaadavas keeles ja samas paradigmakohases võtmes selgitama. Siis on võimalik, et ka kõikides koolides saab teoks see, mida loodetakse saada erakoolis.
    Ihalus parema kooli järgi tuleb sellest, et me õpetajatena ei oska luua turvalist õpikekskonda ja loodame, et see on võimalik väikeses koolis, vähema õpilaste arvuga klassis, suurema palga ja vähemate tundide arvu juures. Isegi, kui meie klassis oleks ainult 2 last, on möödapääsmatu vastandumine, konflikt, ebamugavus, ebameeldivate tunnete tulv. Täienduskoolituseta õpetaja ei rakenda klassis turvalise miljöö loomise võtteid ja ei ole teadlik enda mõjust õpilastele. Seda on uuringud tõestanud ja näitavad ka viimaste aastate kooliteemalised filmid. Seda aitaks vähendada õpetajate juhtimise alased oskused ja korralik suunatud eneserefleksioon. Koolides on tõusnud vajadus õpetajate supervisiooni järele. Aeg on minestunud olekust üles ärgata!
    Õpetajate ettevalmistus tuleb viia pikemale ajale koos õpeajaoskuste harjutamise võimaldamisega. Inseneriks ei saa 3 aastaga, kuid õpetajaks saab. Loomaarst nagu inimese arstki ei saa oma tööd teha ilma, et ta põhjalikult oleks tundma õppinud anatoomiat ja füsioloogiat ja organismi kasvamist ja funktsioneerimist. Õpetaja peab suutma õpetada nii, et ta ei seostada anatoomilisest, füsioloogilisest ja psühholoogilisest kasvamisest ja arenemisest tulenevaid mõjutusi õppimisele kui psüühilisele protsessile. Kui vaadata, milliste täienduskoolituste järele on vajadus, siis see on ” millise meetodiga panna 5b klassi õpilane kümnendmurde jagama” või “Kuidas valmistuda eesti keele eksamiks?” Kunagi oli üks tuttav, kes õppis enne liikluseksamit selgeks kättesaadavad liiklustestid, kuid polnud ilmaski lugenud liikluseeskirju ega arutlenud selle üle, millpärast selline nõue võiks eeskirjades olla. See on vihje sellele, et pedagoogilise mõtlemise arendamise järele on karjuv vajadus. Seda peaks endas kätkema täienduskoolitus ja kuidas kümnendmurde jagamist õpetada- selle tagab õpetaja väljaõpe didaktika, õpilase profiili tundmine ja määramise oskus ning õpetamise kogemus. Meie ei jõua ilmaski teha iga õpilase õpetamiseks sobiva meetodi täienduskoolitust, kuid õpetaja peab suutma ise luua igale õpilasele ainuomase viisi asi selgeks saada. Seda saab nimetada pedagoogiliseks meisterlikkusest ja ei pea olema ainult erakoolide õpetajatele võimalik. Õpetajate Liidul ja õpetajaskonnal tuleb sõnaselgelt edastada täitevvõimule, et käesoleva RÕKi rakendamisel tuleb ümber vaadata ka õpetajate kompetentsuse vastavus õppekava ootustele ja tegevuse vastavus töötasule. Ammuteada norm on et 1 kontakt tund võrdub 3 tunni muu tööga (ettevalmistus ja järeltegevused). Alg- ja põhikooli osas vajavad lapsed iga 8-12 inimese kohta ühte täiskasvanut klassiruumis, mitte mujal ruumides. See ongi see koht, mis paneb lapsevanemaid eelistama erakoole ja varjatult viima meie haridust tasulisele teele. Kui on võimalik, et õpetaja oskab kujundada ja juhtida turvalist suhtekeskkonda, suunata õpilase aktiivsust võimaldavat õpiprotsessi, siis need kaks toetavad kolmandat. Ja see kolmas on iga lapse isiksuslik areng. Projektipõhine riskilaste ja HEV-laste sildistamine jääks siis ära. Kõik saavad koos õppida: väga andekas ja vaimupuudega õpilane. Vaja on lõpetada hindamisel numbrite ja tähtede panek. Juba Peeter Põld kutsus meid, õpetajaid, sellest hoiduma. Kuid see on praegu võimalik ja vähesed, kes seda julgevad.
    Meie SA Omanäolise Kooli Arenduskeskuses tahame, et meie haridus oleks poliitikaülene ja võimalikult vaba projektibürokraatiast ning õpilase ning kogukonnakeskne. Ta saab seda olla siis, kui meie ise (lapsevanemad, õpetajad, seaduseandjad) seda tahame, sest meil on väga hea õppekava ja riik on ka meie oma. Koostöö on võimalik, muutuste juhtimine on võimalk- seda näitavad meie koolitus- ja hariduse edendamise kogemused. Lapsed ootavad, et me näitaksime oma küpset täiskasvanulikkust ja hoolivust nende suhtes igas koolis Eestimaal. Siis on neil turvaline ja võimalik parem inimene olla.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!