Veerand õpetajaist ei pääse raha pärast täienduskoolitusele

13. veebr. 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - 5 kommentaari

Äsja valminud mahukast täiendus­õppe uuringust ilmnes, et õpetajad eelistavad ainekoolitusi üldpedagoogiliste oskuste arendamisele. Koolijuhtide hinnangul takistab aga just nimetatud pädevuste puudumine nüüdis­aegse õpi­käsituse rakendamist koolitunnis.

Haridus- ja teadusministeeriumi tellitud ja Balti uuringute instituudi läbi viidud uuringus „Õpetajate täiendusõppe vajadused” osales 901 õpetajat ja 200 koolijuhti.

„Uuring näitas, et õpetajad väärtustavad õppimist ja täiendusõpet ning osalevad täiendusõppes väga aktiivselt, keskmiselt kolm korda aastas. Kuid peamiselt seisneb see ühepäevastel koolitustel osalemises. Oluliselt vähem kasutatakse oma professionaalseks arenguks muid viise, näiteks koostööprojektides osalemist,” tõi välja Balti uuringute instituudi juhatuse liige Kristina Kallas.

Uuringust nähtus, et õpetajad ei oska analüüsida enese oskusi ja teadmisi ning selgitada selle põhjal välja, millist täiendusõpet nad oma professionaalseks arenguks vajavad. Kallase sõnul ongi õpetajate eneseanalüüsi oskuse tõstmine üks peamisi soovitusi, mis uuringu põhjal tehti.

Uuring kinnitas ka juba TALIS-e uuringutes välja toodud fakti: Eesti õpetajad on head aineõpetajad ja kõige rohkem soovivad nad ainekoolitusi. Siiski nentisid õpetajad ja koolijuhid, et üldpedagoogiliste teadmiste ja oskuste arendamine peaks olema seotud ainealase täiendusõppega, et õpetaja oskaks neid ka omavahel klassitunnis paremini siduda.

Järgnevalt mõned väljavõtted uuringu tulemustest. (Vt ka siit)

Kas ja kuidas tajuvad õpetajad oma muutunud rolli ning millised on õpetajate õpetamise ja õppimisega seotud hoiakud ja väärtused?

Ligi 60% õpetajatest on märkinud peamise täiendusõppes osalemise põhjusena, et pidev professionaalse arengu tagamine on osa tänapäeva õpetajakutsest. Riigi mitme haridus­uuendusliku otsuse vastuvõtmisest tingituna on täiendusõpe uute olukordadega toimetulekuks – näiteks HEV-laste õpetamine tavaklassides, IKT-vahendite kasutamine – õpetajate hinnangul vältimatu.

Kuidas hindavad õpetajad täiendusõppe vajalikkust ja milline on motivatsioon?

Sisemine motivatsioon õppes osaleda on määrav peamiselt ainekoolitustel, vähem motiveeritakse ennast üldpedagoogilistel koolitustel osalema. Üldisematele teemadele keskenduvatel koolisisestel kollektiivkoolitustel osalemine on eelkõige juhtkonna nõue, õpetajad neid kuigi huvipakkuvaks ei pidanud. Pikema staažiga õpetajad ei pea üldpädevusi arendavaid koolitusi tähtsateks, kuna peavad oma õpetamiskogemust piisavaks.

Ligi 44% küsitlusele vastanud õpetajatest väärtustab võimalust koolitustel osalemise kaudu võrgustuda ja kolleegidega suhelda, 30%-le on täiendusõpe oluline vaheldus igapäevatöös. Koolijuhid pidasid väljasõiduna toimuvaid sisekoolitusi õpetajatele vajalikeks ka põhjusel, et need loovad võimaluse koolivälises keskkonnas mõtteid vahetada ning taastuda.

Millised on täiendusõppes osalemise võimalused, kui rahul on õpetajad täienduskoolituse kättesaadavuse ja vormiga?

Enesetäiendamise võimalusi ning kooli tuge selleks peab piisavaks 84% õpetajatest, kusjuures pedagoogikaalaste enesetäiendamisvõimalustega ollakse enim rahul (85% õpetajatest). Ka 87% koolijuhtidest leiab, et õpetajad osalevad täiendusõppes piisavalt.

Veerand koolijuhtidest ja 34% õpetajatest peab täiendusõppes osalemise üheks peamiseks takistuseks sobiva koolituse või muu professionaalse arendamise võimaluse puudumist. Samas ei ole ligi 20% õpetajatest oma täiendusõppe vajadusi ja selles osalemise võimalusi põhjalikult analüüsinud ning ka koolijuhid pole õpetajate arengut süstemaatiliselt professionaalselt hinnanud.

Õpetajad ja koolijuhid leidsid, et tasuta koolitused ei arvesta sageli iga kooli konkreetsete erisuste või täiendusõppe vajadustega. Nii on joonistunud välja olukord, kus peamiselt üldpädevustele keskenduvatel tasuta koolitustel õpetajad küll käivad, kuid olulisemaks peavad enda ainealast arendamist. Ainekoolituste kättesaadavust ei peeta aga piisavaks. Siinkohal eristusid eriti vene koolide aineõpetajad, kes leidsid, et tasuta venekeelseid ainekoolitusi praktiliselt ei toimu.

Koolijuhtide sõnul napib praeguse eelarvega raha koolile sobiliku koolituse tellimiseks või õpetajate tasulistele ainekoolitustele saatmiseks. 26% õpetajatest pidaski kallidust üheks peamiseks takistuseks täiendusõppes osalemiseks.

Raha- ja ajaressursi piiratus ning koolituste kiire täitumine ajendab koole läbi viima kolleegilt-kolleegile-koolitusi. See võimaldab kanda uusi teadmisi üle rohkematele õpetajatele ning lähtuda enam ka kooli eripäradest. Õpetajad näevad sellist vormi küllaltki mõjusana, kuid lisavad, et teiste õpetajate koolitamine on lisakoormus, mida ei tohiks võtta õpetajatöö iseenesestmõistetava osana. Koolitajad pelgavad selle meetodi puhul info väärast tõlgendamisest tulenevat ebatäpsuse levimist.

Koolijuhid ja õpetajad on rahulolematud ka kaasaegse õpikäsituse koolituste (nt kujundav hindamine, uurimistöö juhendamine, ainete lõiming) kättesaadavuse ja nendes rakendatavate metoodikatega. Veerand koolijuhtidest arvas, et õpetajatel pole piisavalt võimalusi ennast vajalikul määral täiendada, et rakendada kaasaegset õpikäsitust.

Õpetajate hinnangul on koolitused liiga teoreetilised ja pealiskaudsed, mis ei võimalda õpitut praktikas rakendada.

Olgugi et 82% õpetajatest leiab, et info täiendusõppe kohta on lihtsasti kättesaadav, leidsid süvaintervjuudes osalenud, et info enesetäiendusvõimaluste kohta on killustunud. Vajaliku info kättesaadavuse probleem on teravam vene õppekeelega koolide õpetajate seas. Kui eesti õppekeelega koolide õpetajate hinnangul on koolitusinfo lihtsasti kättesaadav ning tavaliselt saavad õpetajad info otse koolitajatelt, siis vene koolide õpetajateni jõuab info valdavalt kooli juhtkonna kaudu – 78% juhtudest (võrreldes 53%-ga eesti koolide puhul).

Seega on vene õppekeelega koolis info jõudmisel õpetajateni määrav roll juhtkonnal, kes teeb ka oluliselt suuremal määral otsuseid õpetaja täiendusõppesse saatmise kohta, võrreldes eesti koolidega. Lisaks ei saa vene koolide õpetajad piisavalt infot ega koolitusi vene keeles, mis on üks olulisemaid takistusi nende koolitustel osalemisel. Nii ülikoolid kui ka HTM on aga kinnitanud, et vene koolide õpetajatele on pakutud piisaval hulgal venekeelseid koolitusi, samuti eesti keele õpet.

Meie õpetajad osalevad täienduskoolitustel aktiivselt – viimase aasta jooksul on pooled käinud neil 3–5 ning kolmandik 1–2 korda. Kõige rohkem on osaletud sise- ja ühepäevastel väliskoolitustel ning metoodiliselt auditoorset õpet sisaldavatel koolitustel.

Kas pakutavad täienduskoolituse õppekavad vastavad sihtgruppide ootustele?

Üldjuhul kiitsid nii koolijuhid kui ka õpetajad õpetajate- ja aineliitude korraldatud koolitusi. Samas tõdeti, et aineliidud on väga erineva tasemega ja koolituste kvaliteet kõikuv. Liitude koolitustel keskendutakse liigselt ainele ning õpilaste üldoskuste arendamine jääb tagaplaanile.

Uuringus osalenud olid rahulolematumad koolituste programmidega ja sisu vastavusega neile, teooria ja praktilise osa tasakaaluga, koolitaja kompetentsusega (sh võimekus elulisi näiteid tuua ning õpetajate küsimustele vastata) ning koolituse kohtade kiire täitumusega).

Rahulolematus tasuta koolitustega on põhjustatud peamiselt laiapõhjalisest sihtrühmast. Koolide ja õpetajate vajadused erinevad ning seetõttu on ka koolide tellitud koolituste kasutegur suurem. Lisaks võib tasuta koolituse kujunemise protsess, alates taotluse kirjutamisest, kaua aega võtta, mistõttu ei pruugi koolitused enam kõige aktuaalsemad olla. Nii koolijuhid kui ka õpetajad leidsid, et koolituste teema sõltub sageli olemasolevast inimressursist, mitte niivõrd õpetajate koolitusvajadusest. Sellest tulenevalt on mitmed koolid hakanud otsima sisekoolituste võimalusi, tehes seda mõnikord ka teiste koolidega koostöös.

Ülikoolide tasuta pakutavaid koolitusi peavad õpetajad sageli liiga teooriakeskseteks. Õpetajad tunnevad, et nendega tehakse koolituste loomisel liiga vähe koostööd.

Milliste meetoditega toetatakse õpetaja professionaalset arengut koolis?

Õpetajate täiendusõppe vajaduste väljaselgitamine ning koolituskavade loomine koolides ei ole süsteemne. Kuigi 90% koolijuhtidest märkis, et on olemas täienduskoolituse kava, ei tea 60% õpetajatest sellest midagi. Vaid vähesed märgivad, et on olnud kava koostamisse kaasatud, ning üle 60% ei ole kursis, kas ja kuidas sellist plaani nende koolis uuendatakse. Alla veerandi õpetajatest on märkinud, et enda enesetäiendusvajaduste hindamisel lähtutakse ka kooli täiendusõppekavast. Ligi 20% õpetajaid on märkinud, et nad ei hindagi koos juhtkonnaga oma täiendusõppevajadusi.

Millised on õpetajate hinnangud oma pädevustele ning koolijuhtide hinnangud õpetajate pädevustele?

Õpetajad hindavad kõige kõrgemalt oma aineoskusi – 57% õpetajatest andis hinnangu „väga hea”, võrreldes hinnanguga pedagoogilistele oskustele (39% andis kõrgeima hinnangu). Eesti õpetajate keskendumine oma aineoskuste arendamisele ilmneb ka, analüüsides hinnanguid koolitusvajadustele, kus üle 80% õpetajatest tunneb vajadust ainekoolituse järele. See on ka õpetajate enim märgitud vajadus. Uuring kinnitab, et uudne õpikäsitus ei ole veel piisavalt õpetajate teadvusse jõudnud, ei tunnetata veel üheselt, et pedagoogilised oskused on ainealastega sama olulised.

Kõrvutades koolijuhtide ja õpetajate hinnanguid arendamist vajavatele pädevustele, ilmneb, et koolijuhid näevad praktiliselt kõikides kategooriates märgatavalt suuremat vajadust arendamise järele kui õpetajad.

Millised on õpetajate ja koolijuhtide hinnangud keskse täiendusõppe süsteemile ja institutsionaalsele koostööle?

Õpetajad, koolijuhid ja koolitajad tunnevad puudust täiendusõppe andmebaasist ja infosüsteemist. Sealjuures on vaja leida kasutajasõbralik tööriist ka koolituste mõju, rakendatuse ja kvaliteedi seireks, et täiendusõppe võimalusi ja tulemuslikkust paremini hinnata. Uuringu järgi soovivad koolid, et ülikoolid küsiksid neilt rohkem sisendit ja tagasisidet koolituskavade kokkupanekul.

Uuringust ilmnes ka teatav vastutuse institutsioonide hajuvus. Peamised täienduskoolituse pakkujad (ülikoolid) peavad oluliseks riigi samme koolitusturu reguleerimisel, stabiilsemal rahastusel, hankereeglite lihtsustumisel ning pikemaajalisemal planeerimisel. Samas ootavad riik ja koolid koolitajatelt praegusest suuremat vastutust täiendusõppe arendamise eest. Peamine kriitika ülikoolide suunas on, et täiendusõpet pakutakse vastavalt ülikoolides olemasolevale kompetentsusele ja võimalustele, kuid mitte tingimata lähtuvalt koolide vajadustest.

KOMMENTAAR

Koondame koolitusinfo e-keskkonda

Kristi Mikiver

HTM-i õpetajaosakonna juhataja

Eelmisel aastal oli keskmes täiendusõppe süsteemi uuendamine ja uuringu tulemused annavad vajaliku sisendi edasistele arengutele. Uuring andis meile tagasisidet senise süsteemi ja mõtete kohta, mis süsteemi uuendamise käigus tekkisid.

Võttes aluseks Eesti elukestva õppe strateegia kaks esimest eesmärki – muutunud õpikäsitus ning pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid – ning lisades sellele uuringu tulemused, saame panna paika põhisuuna ja -tegevused järgnevateks aastateks.

Uuringu tulemused on abiks täiendusõppe pakkumuse kujundamisel. Me ei võta üks ühele uuringust teemasid ega asu üksnes neid keskse täiendusõppe raames pakkuma. Küll aga arvestame nendega – näiteks tuli uuringust välja, et õpetajate enesehindamise kompetentsuse tõstmisesse on vaja panustada oluliselt rohkem. See on oluline teave, mille võtame pakkumuse kujundamisel arvesse, sest enesehindamise kompetentsus on väga vajalik baasoskus, mis aitab kogu täiendusõpet vajaduspõhisemaks muuta.

Juba oleme koostöös HITSA-ga hakanud looma e-keskkonda, kuhu koondada koolitusinfo. Tegu ei ole järjekordse portaaliga, vaid keskkonnaga, kus on võimalik registreeruda, anda tagasisidet ning korraldajatel teha esmast analüüsi. Selle vajaduse tõid välja väga paljud uuringus osalenud.

Hea signaali andis uuring ka selles, et kutse­standard on paljudele veel võõras. Arutame Eesti õpetajate liiduga, kes on kutse andjaks, kuidas teavitustööd tõhustada.

 

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas olete rahul täiendusõppega?

 

Anu Petermann

Audentese erakooli eesti keele ja ­kirjanduse õpetaja, Eesti ­emakeeleõpetajate seltsi juhatuse liige

Kui 25% õpetajatest ei saa koolitusele minna raha pärast, on probleem tõsine. Koolidel peaks olema praegusest rohkem võimalusi täienduskoolitust toetada.

Üldpedagoogiliste pädevuste arendamise ja uute õpikäsituste koolitusi saavad koolid tellida sisekoolitusena, ainealased võiks valida õpetaja. Emakeeleõpetajate seltsi koolitustel käsitletakse ka kaasaegseid õpioskusi ja metoodikat.

Koolitusel nõutav iseseisev töö on õpetaja jaoks ajamahukas. Lisaks tuleb tunde vahetada, ette või järele teha, koostada tööülesandeid, neid hinnata, see on topelttöö. Eesti keele ja kirjanduse õpetajate töökoormus on nagunii väga suur. Eesti keele õpetajal peaks olema võimalik saada tunnivaba poolaasta/õppeaasta enesetäiendamiseks.

Täiendusõppesüsteem oleks väga hea. Selles peaks olema koht ka aineühenduste pakutatavatel koolitustel. Praegu on aineühendused väljaspool toetatavat süsteemi, koolitusraha tasuta koolituste korraldamiseks on saanud ainult kõrgkoolid.

 

Leena Punga

Lähte ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja

Läbiviidud küsitluse tulemused on minu ja tõenäoliselt enamiku õpetajate jaoks ootuspärased: noored õpetajad tunnevad ennast ebakindlalt kooli tööle asudes; enamik vanemaid ja staažikaid (pensionieelikud ja olude sunnil ikka veel koolis töötavad pensionärid) tunnevad ennast ebakindlalt uute tehniliste vahendite ja võimaluste valdamisel.

Nii õpetajad kui ka koolijuhid toovad välja täienduskoolituste liigse keskendumise teooriale. Siit teen järelduse, et koolituste pakkujad ei tunne olukorda koolides, õpetajate ainealase täiendusõppe vajadusi. Kursusel osalemise otsustab sageli mitte selle vajalikkus, vaid kooli või õpetajate rahakoti paksus. Koolituste pakkujad ei tunne piisavalt koolitust vajajate vajadusi.

Saan hästi aru õpetajate väidetest, et lühiajalised praktilisi oskusi pakkuvad kursused on nende jaoks vajalikumad ja kasulikumad. Küsimus tekib ka kursuste planeerimisega – enamik pakutavatest kursustest toimub koolitöö ajast. Kui mõnepäevase kursuse ajaks on veel võimalik tundidesse asendaja leida, siis pikemate kursuste puhul on see üsna raske, kui mitte võimatu. Hädavajalik on täienduskoolituse pakkujate senisest tihedam koostöö kalenderplaanide koostamisel. Kasutada on vaheajad nii kooliaasta jooksul kui ka suvel. Kuulen õigustatud vahelehüüdeid, et õpetaja peab ka puhkama. Kuid üks tore ja praktilist abi pakkuv kursus on ju ka puhkus ja akude laadimise võimalus, kas pole?

„Meie eesmärk on asendada praegune killustatud üksikute koolituste praktika täiendusõppesüsteemiga, mis toetab terviklikult õpetajate ja koolijuhtide professionaalset arengut. See on ühine siht täiendusõppe eri osapooltele,” ütles Kristi Mikiver, haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja. Iga uus on peaaegu alati taasleitud vana. Mina alustasin tööd koolis möödunud sajandil ja sel ajal oli täiesti töötav ja minule tol ajal tuge ja abi pakkunud täiendusõppesüsteem. Soovin, et ministeerium suudaks ka nüüd pakkuda just süsteemset täiendusõpet.

Uuringus on esitatud mitmeid soovitusi õpetajate täiendusõppesüsteemi kujundamiseks. Näiteks leitakse, et riigil peab olema suurem roll koolituste tellijana ja täiendusõppe sisu kujundajana. Lisan siia soovituse, et riigi kõrval peaks praegusest suurem roll olema aineliitudel, kes tunnevad oma liikmeid ning ürituste tagasiside kaudu teavad, milliseid koolitusi nad eelistavad.

„Samuti peavad koolitused tänasest enam sisaldama üldpedagoogiliste ja aineteadmiste integreeritust” – see väide leiab õpetajate hulgas kindlasti poolehoidu.

Eesti inglise keele õpetajate selts, kes on Eesti võõrkeelte õpetajate liidu värske liige, on oma koolitustel püüdnud pidada silmas teooria ja praktika tasakaalu. Seda väidet kinnitab osalejate suur arv seltsi kahepäevases suvekoolis.

„Tähelepanu on vaja pöörata rahvusvaheliste koolitajate kasutamise suurendamisele.” Loomulikult on alati värskendav ja kasulik tutvuda sellega, kuidas ja mida mujal tehakse, aga selle soovituse täitmisel peab arvestama, et kohapealsed oma ala meistrid pole sageli välismaistest nõrgemad ning tunnevad kohalikke olusid väljast tulnutest paremini.

 

Ale Sprenk

Krabi põhikooli ja Varstu keskkooli direktor

Õpetajad on teadagi tugevad isiksused ja tulnud tööle kõrgete ametioskustega. Koolijuhi asi on siduda nad kauniks ja kooskõlaliseks kimbuks, kus kõik toimub tulemuslikult ja uuenduslikult.

Koolijuhi vastutust aina suurendatakse, kuid võimalusi vähendatakse. Seda võib ka usaldamatuseks nimetada. Koostöö meeskonnas ei sünni iseenesest, selleks tuleb kogu meeskonda koolitada.

Pole kellelegi uudis, et head koolitused on kohe täis ja sinna pääsemine on loteriivõit. Maakoolide õpetajatel on suur aja- ja energiakulu veel liikumine ühest punktist teise. Keskpäraste koolituste aeg on tänaseks aga ümber saanud.

Teoreetilise hariduse on õpetaja kõrgkoolis omandanud, sealt on tarvis edasi liikuda. Õpetajale on väga kõrged nõudmised, kuid kokkuhoid on tulnud koolituste arvelt, mida ei taha kuidagi õigeks pidada.


5 kommentaari teemale “Veerand õpetajaist ei pääse raha pärast täienduskoolitusele”

  1. Sass ütleb:

    Mina käisin varem koolitustel küll ainult sellepärast, et nõutavad ainepunktid täis saada. Kusjuures isegi siis oli vajalike kursuste leidmise võimalus nullilähedane. Saaremaalt Tallinna või Tartusse sõitmine võtab juba nii palju aega, et sellega jõuaks keskmise raamatu läbi lugeda, bussis ei ole see tihti võimalik. Koolitusäri on suur ja tasuv, aga õpetajate tegelikele vajadustele peaaegu ei mõelda. Eelistan kodus ainealast kirjandust lugeda, internet on siin paljudele avastamata võimaluste maa, aga kahjuks ei aktsepteerita paljudes koolides inimeste eneseharimist, on vaja tunnistust. Meie koolis asi õnneks nii hull ei ole, üldiselt on näha, kes on uuemate asjadega kursis ja kes mitte. Veel soovitan koolides läbi viia koolitusi, kasutades oma kolleegide abi. Mõnigi koolitus saaks sisukam kui väljast tellitu.

  2. marjake ütleb:

    Nii ongi. Ainealased koolitused on alati olnud head ja inspireerivad, võtame näiteks A. Orgi kirjanduskoolitused. Samas mõned pikema kestvusega koolitused on olnud ilmselge ajaraisk. Näiteks kujundava hindamise koolitus – oli mul au osaleda ühel sellisel. Lektsiooni viisid läbi mitu tädi. Asja olemuse oleks saanud selgeks teha ühe intensiivse õppepäevaga, aga ei! Selle asemel tuiutasime 3 päeva sõprusringis ja joonistasime paberile visualiseeritud üldmuljeid sellest, mis meie arvates on ikka kujundav hindamine.
    Vähem blää-blääd, ütleks selle peale.
    Raamatupoodides on lademes põnevat õpetamisteemalist- psühholoogiaalast kirjandust. Laske õpetajatel ennast ise harida. Pokazuuhha jäägu ikkagi ajaloo prügikasti 🙂

    Meeletult palju on HEV- koolitusi. Neid läbitakse tundide kaupa. Väljastatakse lademes tunnistusi, aga olukord koolides väga paremaks pole muutunud. Kus siin käärid on? Mul on kodus 4 erinevat HEV- koolituse konspektõppematerjali ( muidugi, tunnistused EAP-dega kah), nende materjalide sisu on kattuv, erinevused vaid sõnastuses ja koolitajate nimedes. Dubleerimine tuleks lõpetada, arvan.

  3. nöus ütleb:

    Olen ka seda meelt, et üldpedagoogilised koolitused tulgu mulle siia saarele järele või olgu aktsepteeritavad ka iseseisvad kirjandusega tutvumised. Minu jaoks on raamatu iseseisev läbi lugemine palju efektiivsem kui sõita pool ajast Tallinna ja tagasi, osa kohal oldud ajast tegeleda kohvipauside enesetutvustamise ja muu mittevajalikuga ja järelejäänud ajast veel umbes pool aega kuulda neid asju, mida ma juba varem niikuinii tean. Ja pärast veel teha tükk aega oma asendustunde tagasi. Koolivaheajad koolitustele variant sobib ilmselt vanemaealistele peretutele pedagoogidele, mitte neile, kel omad lapsed lõpuks ka tähelepanu ootavad.

  4. Peep Leppik ütleb:

    Umbes 20 aastat tagasi loobusin igasugustest kursustest-seminaridest, sest taas kalduti äärmustesse – jagati vaid isiklikke kogemusi või toimus koolikaugete pimesi üle võetud kommertsike nn meetodite tutvustamine. Asendasin selle kõik tõsise psühholoogiaalase kirjanduse lugemisega + konkreetsed uurimistööd – sellest oli enam kasu.Valitud kirjanduse loetelu leiab minu viimasest raamatust “Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis”…
    Õigus on kolleeg Leena Pungal – teadus ja aine on vaja integreerida, kuid
    neid inimesi, kes tunnevad ühel ajal teadust ja kooli on väga vähe. Psühholoogia erilise osa kohta õpetajatöös annan niidiotsa 50 aastat töötanud õpetajana neli akad. tundi kestvas 2-osalises loengus, mis asub TTÜ kodulehel. Googlesse tuleb lüüa vaid – Avatud loeng Peep Leppikult. Jõudu tööle, kolleegid!

  5. D1 ütleb:

    Veerand õpetajaist ei pääse raha pärast täienduskoolitusele… see on statistika millesse tuleb suhtuda filtreerivalt nagu igasugusesse statistikasse. Koolitusi korraldatakse praegu progresseeruvas tempos. Üks põhjus on rahastamine. Koolidel on vähendatud täiendkoolituse vahendeid ja summad on ümber mängitud. See on vesi koolitajate veskile. Aga ka neil valitseb karm konkurents. See tingib olukorra kus koolitustele lisanduvad erinevad meeli – ja kehakõditavad lisapaketid. Ega see halb pole, küll aga tõstavad OLULISELT paketi hinda. Suur osa koolitusi nõuavad koolimeeskonna osalemist ja seda mitmepäevasel koolitusel. Kes sel ajal aga oma põhitööd teeb? Kui suuremas koolis on asenduskaadri ressurssi, siis väiksemates ei tule see kõne alla. Mis puutub koolituste liig teoreetilise ja teadusliku õpetuse valdkonda, siis hea koolitus peab olema teaduslike meetodite seostest koos praktiliste ellurakendamise juhenditega. Oleme ausad, ei tegele me peale koolitust oluliselt saadud materjalide läbitöötamisega. See mis meelde jäi JA SEE MILLE VASTU HUVI TEKITATI – vaid see paneb asja edasi uurima ja igapäeva töösse rakendama!
    Seega: Suurimat kasu saab kohapealsetest kooli meeskonna koolitustest. Veel parem kui sinna kaasata naaberkooli(de) kolleege. Vaid oma kooli meeskonnaga nn “rühmatöid ” tehes ei teki olulist sünenergiat. Lisandumaks kohvipausid ja lõuna on ka väike lõõgastushetk. Sellised ettevõtmised peaks planeerima koolivaheaegadele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!