Aasta muuseumihariduse edendaja on Kirsten Simmo
„Oleks ressursi raiskamine, kui me kõike seda väärtuslikku, mis meie kogudes on, ainult endale hoiaksime,” ütleb Kirsten Simmo. Tornikorrusel saab praegu näha kuulsate estoonlastega seotud esemeid. Eksponaatide seas on ka Ants Lauteri mootorratas. Foto: Tiina Vapper
Aasta 2014 muuseumihariduse edendaja auhinna pälvis teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo lavastuse „Laborant Viiding” eest, mille tõi muuseumi 90 aasta juubeliks lavale Heidi Sarapuu Variuse teatrist. Vaimukas lavalugu keskendub aastatele 1966–1968, kui tollases Nõukogude-aegse konservatiivse töökorraldusega muuseumis töötas fotolaborandina õhtukeskkoolis käiv ja luuletajana esimesi samme astuv boheemlaslik seltskonnahing Juhan Viiding.
Laborant Viidingu tööaastad Nõukogude muuseumis
Kirsten Simmo meenutab, et kuulis neid legendiks saanud lugusid kolleegidelt kohe, kui ta 2004. aastal pärast Tartu ülikooli teatriteaduse eriala lõpetamist muuseumi teatriosakonda tööle tuli. „Lavastuse idee tekkis tänu Marika Rinkile, kes Juhan Viidinguga sel ajal muuseumis koos töötas ja meile ükskord suisa mitu tundi järjest tema lõbusatest juhtumistest pajatas. 2013. aasta muuseumiöö raames – teema oli siis „Öös on inimesi” – korraldasime mälestusõhtu, kus noort Juhan Viidingut meenutasid tema õde Mari Tarand ning sõbrad Rein Ruutsoo ja David Vseviov. Saime kokku nii palju head materjali, et juubeliüritusi planeerides leidsime – see on liiga hea, et seda mitte kasutada.”
Kirsten Simmo võttiski ühendust kultuurilooliste lavastustega tuntuks saanud Heidi Sarapuuga, kes lood ja mälestused näidendiks kirjutas ja lavale seadis. Juhan Viidingut kehastab lavastuses Alo Kõrve, tema ema Linda Viidingut Lii Tedre, tolleaegseid muuseumitöötajaid Haide Männamäe, Peeter Kaljumäe ja René Soom. Just lavastajale ja näitetrupile, kes mängib etendusi suure rõõmu ja kaasaelamisega, tahab Kirsten Simmo saadud preemia eest öelda kõige suurema tänu.
„Lavastusel on läinud üle ootuste hästi, seda on mängitud 14 korda,” räägib Kirsten. „Kultuurkapitalile projekti kirjutades taotlesime raha küll ainult prooviperioodiks ja paariks-kolmeks etenduseks, kuid rahastuse saamise tingimus oli, et peame tegema vähemalt kümme etendust. Esimese hooga tekkis kahtlus, kas saame hakkama. Truppi kuuluvad näitlejatele lisaks valgustaja, kostümeerija, grimeerija, kellele kõigile tuleb etenduse eest maksta. Aga õnneks läks nii, et publikuhuvi oli suur juba enne esietendust ning tulime ots otsaga kokku.” „Laborant Viidingut” saab näha ka sel aastal. Etendused on juba 8. ja 9. märtsil, samuti mängitakse lavastust Juhan Viidingu sünniaastapäeval. 1. juunil.
Kus on eestlaste teatriarmastuse juured?
Teatriloolisi lavastusi on Tallinna vanalinnas ajaloolise linnamüüri ja Assauwe torniga ühendatud muuseumihoones varemgi tehtud. Aastatel 2005–2007 tegutses siin Assauwe teater, mille trupi moodustasid Viljandi kultuuriakadeemia tudengid, kes tegidki lavastusi teatriajaloos tähtsatest isikutest. Eestvedaja oli Jaanika Juhanson, muuseumi poolelt aitas materjali leida Kirsten Simmo.
„Oleks ressursi raiskamine, kui me kõike seda väärtuslikku, mis meie kogudes on, ainult endale hoiaksime,” kinnitab Kirsten, kelle sõnul on tänapäeva muuseum ühtaegu nii kultuuri-, teadus- kui ka haridusasutus. „Pakume nii aastaringseid kui ka perioodilisi haridusprogramme, millest suur osa on seotud rahvakalendri tähtpäevadega. Jõulude, vastlate, samuti mardi- ja kadripäeva kombestik sisaldab palju teatri ja muusika elemente. Kirjanik Artur Adson ongi eestlaste teatriarmastuse juurtest rääkides nimetanud rahvatraditsioonidega seotud rituaale eesti ürgteatriks.”
Kõige usinamad muuseumiskäijad on lasteaia vanemate rühmade ja algklassilapsed pealinnast ja kaugemalt. „Et muuseumiskäigust jääks lapsele elamus, tuleb anda talle võimalus kaasa lüüa, meisterdada, joonistada, mängida,” leiab Kirsten Simmo. „Meie põhimõte on, et iga programm keskenduks ühele teemale ja avaks seda süvitsi. Paljud lasteaiad ja koolid käivadki siin õppeaasta jooksul kolm korda ja osalevad kolmes programmis, tänu sellele on ka hind soodsam.”
Muuseumihariduse edendaja auhinna tõi Kirsten Simmole lavastus „Laborant Viiding”, mis kajastab vaimukalt omaaegset muuseumielu. Fotol on hetk lavastuse proovist. Foto: Mart Laul/ETMM
Põhikooli viimaste klasside ja gümnaasiumiõpilasi ootab muuseum külla praegusest sagedamini. Kirsten Simmo tunnistab, et endisaegseid näitlejaid ja teatrimehi noored eriti ei tunne. „Kui palume õpilastel nimetada mõnd näitlejat, on Märt Avandi ja Ott Sepp need, keda teatakse. Gümnasistidele oleme ette valmistanud terve hulga loenguid, mille teemad – Vilde ja Tammsaare Eesti teatris, loengud Paul Pinnast, Voldemar Pansost, kutselise teatri sünnist või Nõukogude teatri eripärast – haakuvad hästi kirjandustunniga. Samas pole need tavalised koolitunnid, vaid vaatame juurde ka endisaegseid esemeid ja fotosid.”
Mitme kooliga on muuseumil tihedad sidemed. Koostööleping on nii Tallinna 32. keskkooliga, kus teatriõpetus on üks õppesuundi, kui ka Tallinna balletikooliga. Head suhted on Georg Otsa kooli ja mitme Tallinna gümnaasiumiga. Kõrgkoolidest tehakse tihedat koostööd TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Eesti muusikaakadeemia ja selle lavakunstikooli ning Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli teatriteaduse tudengitega.
Panso päevad ja „Elaviku” sari
Traditsiooniliselt tähistab teatri- ja muusikamuuseum igal aastal novembri lõpus Voldemar Panso sünnipäeva paiku Panso päevi. „Sel puhul kutsume vaatajatega kohtuma ühe Panso kooli lõpetanud lennu näitlejad ja uurime, mis neist on saanud. Külas on käinud kaheksa lendu, tänavu kohtume üheksandaga,” räägib Kirsten.
„Muuseumi filiaalis, Särevi teatritoas toimub alates 2011. aastast luuleõhtute sari „Pajats või poeet”, kus näitlejad esitavad enda luulet. Oma luuletustega on esinenud Merle Jääger, Andres Noormets, Üllar Saaremäe, Toomas Suumann, Tõnu Oja, Peeter Volkonski, Malle Pärn, Katrin Pärn ja mitmed teised. Järgmisena astub aprillis üles Lauri Saatpalu.
Koostangi praegu endise näitleja Silvia Laidla rollide ja teatrimälestuste põhjal raamatut, kus ta meenutab muuhulgas, et omal ajal oli üsna tavapärane, et igal näitlejal oli oma isiklik repertuaar, millega ta esinemas käis, isegi teatripidudel loeti üksteisele luulet. Seegi raamat kuulub „Elaviku” sarja, kus praeguseks on ilmunud juba 17 teost. Need kultuuriloolised väljaanded muusika- ja teatriinimestest on koostatud muuseumis leiduvate mälestuste, kirjade, päevikute, avaldamata artiklite ja muu põneva arhiivimaterjali põhjal. Esimene raamat sisaldas Ants Eskola kirju Hugo Laurile, teine Leonhard Merzini mälestusi filmivõtetelt. Kui üldiselt on tegemist väikese mahuga trükistega, siis näiteks Jaan Sauli kirjadest kodustele sai kokku mahukas raamat, kust midagi ei raatsinud välja jätta.”
Kogu, kus on üle seitsmesaja tuhande museaali
„Muuseumi teatriarhiivi kõige vanemad materjalid pärinevad 19. sajandist, meil on haruldasi müürilehti juba saksa teatri perioodist, kuid põhiline on siiski kutselise teatri periood,” räägib Kirsten, lisades, et arhiivkogu täieneb igal aastal. „Kogume kavalehti, fotosid, kirju, dokumente, mälestusesemeid, kostüüme jm. Lavastuste salvestisi ja helifaile on samuti aastate jooksul tekkinud päris suur hulk. Nii et kui kellelgi on huvi vaadata mõnd vana lavastust või kuulata näitleja häält, saab seda muuseumis teha.”
Tore ja arhailine on väljalõigete kogu, kus leidub mappide kaupa aluspaberitele kleebitud ajaleheartikleid, mis on nii lavastuste kui ka isikute kaupa süstematiseeritud. Oluliste tegelaste kohta on paksud mapid, kuhu on kogutud kõik ilmunud artiklid. „See on kõige lihtsam viis info kätte saada ja väga tänuväärne materjal kriitikute ja ajakirjanike jaoks,” kinnitab Kirsten. „Alates 2007. aastast me enam ei lõika ega kleebi, vaid salvestame materjali oma andmebaasi digiteeritud kujul. Sellest aastast teeme koostööd rahvusraamatukogu digitaalse andmebaasiga. Materjali, mis tuleb tänapäevastada, et see oleks ka interneti kaudu kättesaadav, on tohutult, meie kogudes on üle 700 000 ühiku. Kõik need üles pildistada, ära skaneerida, kirjeldada, nimetada, numereerida on lõputu töö.”
Head meelt teeb, et ka teatrid ise on hakanud oma mälestusi varasemast rohkem koguma ja talletama. „Et oma pärandist hoolitakse, on väga hea,” arvab Kirsten. „Iga uus teatritrupp, mis tekib, peaks mõtlema sellele, mis temast järele jääb. Kui saja aasta pärast keegi selle teatri vastu huvi tunneb, on just muuseum koht, kust tullakse infot otsima.”
Alfred Sälliku õllekapp ja Paul Pinna taskukell
Muuseumi püsiekspositsioon on Kirsten Simmo sõnul olnud läbi aastate muusikakeskne. „On olnud ajutisi teatriga seotud näitusi, nagu näiteks teatrikunstnik Mari-Liis Küla teatrikavandite väljapanek eelmisel suvel, mis kujunes väga menukaks. Eelmise aasta märtsis aga võtsime vastu otsuse, et üks meie tornikorrustest on edaspidi koht, kus teeme ainult teatrinäitusi.”
Esimene näitus valmis seoses Estonia teatrimaja 100 aasta juubeliga muuseumi kogudes olevatest estoonlaste esemetest. Siin on Ants Lauteri mootorratas ja juhiload 1961. aastast, Hilda Gleseri kaelasall, Milvi Laidi kosmeetika, Paul Pinna taskukell, Alfred Sälliku õllekapp, Georg Otsa teeserviis ja suveniirkarbike ning palju muud. „Otsisime just värvikamaid esemeid ja püüdsime leida igaühe juurde iseloomuliku tsitaadi või loo, mis selle esemega seostuks,” selgitab Kirsten.
„Järgmine näitus 2016. aastal on plaanis pühendada Tallinna Linnateatrile, kes tähistab oma 50 aasta juubelit. „Tahame teha näituse, mis keskenduks 1966. aasta legendaarsele „Hamleti” lavastusele, kus Hamleti rollis oli Ants Eskola. Plaanime kaasata ka teised Eesti teatrites mängitud „Hamleti” lavastused. 2018. aastal, mis on ühtlasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aasta, oleme mõelnud teiste muuseumidega koostöös teha näitusesarja, mis tutvustaks 1990. aastaid, mil algas taasiseseisvumine ja hakkasid tekkima uued vabatrupid, ning uurida, mida see teatrisse kaasa tõi.” Just sellest perioodist on pärit ka Kirsten Simmo enda esimesed suuremad teatrielamused. 1992. aastal etendunud Elmo Nüganeni lavastust „Romeo ja Julia”, käis ta vaatamas Keila keskkooli õpilasena ja pärast seda tekkiski soov end teatriga siduda. Teine võimas elamus oli vabaõhulavastus „Kolm musketäri” kolm aastat hiljem. „Olen tänulik oma kirjandusõpetajale Hurmi Väljamäele, kes meid teatrisse viis.”
Teatri- ja muusikamuuseum loodab laieneda
Kirsten Simmo unistab muuseumi laienemisest. „Me ei saa vastu võtta suuremaid gruppe ega näidata paljut sellest, mis hoidlates on. Kuna asume ühes hoones Georg Otsa muusikakooliga, kellele hakatakse tõenäoliselt uut maja ehitama, loodame väga, et meil õnnestub nende ruumidesse laieneda. Seal on ka suur saal, mida saab kasutada samasuguste etenduste väljatoomiseks nagu „Laborant Viiding”.”
Teatrikuuks on muuseum pannud kokku eraldi sündmuste kava. „Teatripäeva paiku teeme tutvust ühe teatriametiga ja korraldame selle esindajatega kohtumisõhtu. Meil on käinud külas kostüümi- ja grimmikunstnikud ning dramaturgid, sel aastal tulevad butafoorid, kes lubasid kohapeal midagi valmistada. Kevadisel koolivaheajal saavad algklassilapsed laagris „Kaheksa ühe hoobiga” viie päeva jooksul külastada kaheksat Tallinna vanalinnas asuvat muuseumi.
Nagu ikka, on teatrikuu üks tähtsündmus teatripreemiate jagamine, millega Kirsten Simmo samuti seotud on. Ta on pikka aega olnud laste- ja noorteteatritega tegeleva ASSITEJ Eesti keskuse juhatuse liige ning kuulub Salme Reegi žüriisse, kes otsustab, kellele läheb tänavu parima lastelavastuse preemia.