Ameerikas keelekümblust õppimas

20. märts 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Ameerikas keelekümblust õppimas kommenteerimine on välja lülitatud

SA Innove keelekümbluskeskus viis veebruaris kahesuunalise keelekümbluse lasteaiaõpetajad nädalaks kogemusi omandama USA-sse Minnesota ülikooli. Kahesuunalist keelekümblust (pool päeva eesti ja pool vene keeles) hakatakse sügisest rakendama ka Eesti lasteaedades.

Selline keelekümblus pakub eesti ja vene kodukeelega lastele lasteaias kakskeelset õppekeskkonda, arenemisvõimalust mõlemas keeles ja kultuuriruumis. Esimesed rühmad avatakse sügisel Tallinnas, Pärnus ja Tapal. Programmi ettevalmistust ja käivitamist koordineerib SA Innove.

Minnesotas käis 11 Eesti õpetajat pilootprojektis osalevatest lasteaedadest, kes olid läbinud kahesuunalise keelekümbluse õpetajakoolituse varasemad etapid.

Innove keelekümbluskeskuse juhataja Natalja Mjalitsina sõnul sooviti õpetajatele tutvustada, kuidas kasutatakse keelekümbluse võimalusi mujal maailmas. Sihtkohaks valiti Minnesota ülikool ja sealsed kahesuunalise keelekümbluse lasteasutused eelkõige seetõttu, et Eesti pilootmeeskondi koolitasid mullu septembris Tallinna ülikoolis Minnesota ülikooli õppejõud-teadlased Diane Tedick ja Tara Fortune.

Tutvuti ülikooli keelekümblus­uurin­­gute tulemustega, vaadeldi õppe­­tegevusi ja õppekeskkonda kolmes pika­ajalise kahesuunalise keelekümb­luse kogemusega lasteasutuses: St. Paul Public School, Joyce Preschool (laste­aed) ja Richfield Dual Language School. Eesti haridussüsteemi ja keelekümbluse rolli selles tutvustas Minnesota ülikoolis Einar Värä.

Keelekümblus aitab ka põlisrahvaste keeli säilitada

Reisijärgses vestlusringis osalesid Innove keelekümbluskeskuse juhataja Natalja Mjalitsina ning keelekümbluskeskuse peaspetsialistid Einar Värä, Svetlana Belova ja Karin Piirsalu.

Eestis on kahesuunaline keelekümblus pilootprojekti seisus. 2013 kuulutas Innove konkursi kohalikele omavalitsustele selles osalemiseks. Laekus viis avaldust: Tallinnast, Tapalt, Kundast, Tartust ja Pärnust. Tapalt oli kaks lasteaeda, teistelt üks. Pilootprojektis osaleb kokku kuus lasteaeda. Esimesed rühmad avatakse 1. septembril 2015. „Koolitusprogramm on päris pikk olnud. Meil on koolitajaid käinud Londonist ja Šveitsist, aga ka meie oma keelekümbluse koolitajad on väga head. Minnesota ülikooli õppejõud käisid siin ja meie käisime seal,” kirjeldab Natalja Mjalitsina.

Minnesotas on keelekümblusega tegeldud juba 50 aastat. See algas inglise-hispaania suunaga, praegu on keelesuundi üle 20, ka inglise-vene, inglise-mandariini jne. Kümmeldakse keeltes, mille kandjad on olemas.

Keelekümblus aitab ka põlisrahvaste keeli säilitada. Kümmeldakse isegi indiaani keelte eri dialektides. Lapsed, kes nendes keeltes kümblevad, on indiaani juurtega, aga juba inglise kodukeelega.

Keelekümbleja on tugevam emakeeleski

Lapsevanemate levinud hirm on, et laps ei saa kahes keeles õppides kumbagi selgeks. Innove spetsialistid kinnitavad, et uuringud seda ei tõesta. Vastupidi. „Keelekümblus mõjub laste arengule väga hästi,” räägib Svetlana Belova. „Minnesota uuringute tulemused kinnitavad mujal maailmas, ka Euroopas tehtud uuringuid: kakskeelse lapse keeletaju on ükskeelse lapse omast arenenum. Ta omandab hiljem teisi keeli kergemini. Need lapsed on ka emakeeles tugevamad.”

Karin Piirsalu täiendab: „Tema analüütiline mõtlemine on arenenum kui ükskeelsel lapsel. Siin tuleb kõne alla ka võimekus reaalainetes.”

Meie õpetajad küsisid, milline laps ei sobi keelekümblusse. Uuringute vastus on, et kui laps suudab ühe keele selgeks saada, on ta võimeline ka kaks keelt ära õppima. Kui tal tekkivad probleemid, siis juba emakeelega.

Külastatud lasteaed on loodud ülikooli juurde ja uurijatele avatud. Uurijad on lastest eraldatud, neil on kinnised vaatluskohad. Lapsi jälgitakse nii, et nood ise seda ei märka. Nii näeb, kas laps on loomulikus keskkonnas, kuidas ta ennast tunneb, kas ta pole teises keeles õppides psühholoogiliselt alla surutud jne.

Einar Värä: „Nende uuringud kinnitavad, et vähemusrahvusest laps õpib inglise keele ära paremini kui ingliskeelsest perest laps vähemusrahvuse, näiteks hispaania keele. Keskkond mõjutab ka. Ühes koolis öeldi, et inglise keel saadakse nii või naa selgeks, sest elatakse selles keskkonnas. Riigikeel on de facto inglise keel.”

Kas võime siinkohal võrrelda meie eesti ja vene keelekümblejaid? Svetlana Belova sõnul sõltub palju õpetajast ja kodust: „Kui perekond on selle keele ja kultuuri suhtes positiivselt häälestatud, läheb lapsel keele õppimine paremini. Pere pole ainult vanemad ja õed-vennad, vaid ka vanavanemad, teise ringi sugulased. Eestis on lasteaias juba 12 aastat keelekümbluse kogemust. Venekeelsed lapsed kümblevad eesti keeles nii täielikult kui ka osaliselt ja saavad mõlemas mudelis suurepäraselt hakkama. Lasteaiast lahkudes tunnevad nad ennast eestikeelses keskkonnas vabalt ja algatavad ka ise eesti keeles vestlust.”

Spetsialistid hajutavad veel ühe hirmu: lapsevanemad ei pea õpitavat keelt oskama. Nende ülesanne on rääkida ja lugeda lapsega ikka emakeeles, kuid kodus võiksid olla ka mõned kümmeldavas keeles lasteraamatud.

Pintsli ja kääridega, kaose ja korra vahel

Sealne haridussüsteem on K12. Preschool, kolmandast viienda eluaastani, on meie mõistes lasteaed. Meie õpetajatele meeldisid lasteaia rühmaruumis ainetepõhised keskused nädalaks-kaheks püstitatud teema raames – lugemiskeskus, matemaatikakeskus, käeline tegevus  … Huvitav oli, et juba kolmeaastased liikusid sujuvalt õppekeskusest teise. Õpetajatega vesteldes selgus, et see sujuvus on intensiivse töö tulemus. Lapsed on tegevusele nii keskendunud, et ei pane ainest ainesse liikumist tähelegi. Eestis liigutakse keskusest keskusesse pigem rühmiti, aga seal lülitus laps ise uude tegevusse uues keskuses, kusjuures ei jätnud eelmist pooleli.

Eesti lasteaedades pole tegevuskeskused uus asi, aga võiksime seda rohkem juurutada, leiab Svetlana Belova: „Igal lapsel on oma tugevad küljed ning keskused annavad võimaluse saada ja kinnistada teadmisi just nende abil. Matemaatikaülesandeid võib lahendada ka joonistades või meisterdades.”

Meie mõistes valitsevat sealses rühmaruumis korralagedus, alustades sellest, kuidas lapsed ringi sebivad, ja lõpetades sellega, et seinad on kõikvõimalikke asju täis riputatud. Õpitulemust ei paista see aga sugugi pärssivat. Juba esimese aasta inglise kodukeelega keelekümbluslapsed suhtlesid hispaania keeles.

Einar Värä: „Meie õpetajad ütlesid, et meil pööratakse liigset tähelepanu pisiasjadele – miks sul on kaks pliiatsit käes, mitte üks, jne. Samuti korra loomisele, mis ei anna õppeprotsessi seisukohast suurt kasu. Seal on teatud kaose ja korra tasakaal. Jälgitakse seda, mis on õpitulemuse seisukohast vajalik.”

Karin Piirsalu kirjeldab kolme-nelja-aastaste kunstitundi, kus õpiti käsitsema pintslit. Laudadel olid sinise värvi potsikud, kätte jagati pilvešabloonid, ka nädala teema oli pilv. „Piksenool” ja „vihmapiisk” olid uued sõnad. Esimesed paar-kolm last tõmbasid pintsliga ja avastasid ilmselt, et meetod pole üldse efektiivne. Kolmas tuli mõttele, et sõrmedega oleks tulemus hulga parem. Ka värv tundus käes mõnusalt libe. Lapsed süvenesid töösse ja õpetajad toetasid neid, värvistele kätele vaadati läbi sõrmede. Kui ka lauad olid juba sinised, hakati lapsi ükshaaval pesema saatma ja kaos likvideeriti. Pilved olid värvitud, õpetajad rahul ja lapsed rõõmsad. Kolmeaastaste kunstitund on Karin Piirsalu sõnul hea näide laste ealistest iseärasustest lähtuvast õpetusest: arvestatakse avastamise vajadust, samas ei unustata tunni eesmärki. Organiseeritud kaos.

Einar Värä: „Mulle meenub käärilugu: viieaastane laps istus omaette ja lõikas kääridega midagi. Läksin küsima, et aga mis siis, kui laps kääridega endale viga teeb. Kas te pahandada ei saa? Õpetaja vastas, et pahandada saab pigem siis, kui ei anna lapsele kääre ega õpeta teda iseseisvalt töötama.”

Lapsi järelevalveta ei jäeta. Rühmas on samal ajal kaks õpetajat. Ka vabatahtlikud käivad abiks. Mõnes osariigis on organisatsioonid, mis vahendavad vabatahtlikke emakeelekandjaid lasteaedadesse ja koolidesse, et tuua klassiruumi autentset keelt. Need on tudengid, kel teatud haridustase juba olemas.

Vajaduspõhised õppevahendid – ise tehtud, hästi tehtud

Raamatute lugemisele pööratakse igas vanuses suurt tähelepanu. Lapse õppevahendite portfellis on alati mõned raamatud hispaania ja inglise keeles. Lugema õppimine algab kuulamisest. Klassis on lugemisnurk või istutakse vaibal. Mõnikord kasutatakse interaktiivseid vahendeid, aga tavaliselt loeb õpetaja ilmekalt ette, enne lugemist võib ta anda lastele kuulamisülesandeid, näiteks otsida tekstist värve või ennustada, mis edasi juhtub.

On nii ühis- kui ka individuaalne lugemine, kus on abiks makk ja kõrvaklapid. Lapsed kuulavad õiget hääldust ja saavad kaasa lugeda.

Kui laps ei tunne veel tähti ega keelereegleid, näidatakse talle sõna kirjapilti ja laps jätab selle meelde.

Õpetaja määrab laste keeleoskuse järgi neile ülesanded. Igaühel lastakse areneda oma tempos. Ühes kuuendas klassis oli oma raamatukogu, kus raamatud olid eri raskustasemega. Einar Värä küsimusele, kes taseme määrab, vastati, et lapsed ise. „Võib ju arvata, et mida lapsed ikka teavad, aga iseseisvuse kasvatamine oli seal muljetavaldav,” kommenteerib Värä.

Innove inimesed toovad olulisena välja, et kiitev tagasiside lastele pole üldine ega põhjendamatu. Lapsele ei öelda lihtsalt, et oled tubli, vaid et sul õnnestus hästi konkreetne asi. Ei öelda „valesti” või „õigesti”, vaid näidatakse lapsele, milles ta on tugev. See hajutab lapse võimalikud hirmud võõra keele, võõra keskkonna või olukorra ees, et ta ei kardaks uusi asju proovida.

Õpetajalt lapsele õpetamisele lisandub lapselt lapsele õpetamine. Meie õpetajad nägid, kuidas hispaaniakeelne laps õpetas ingliskeelset last hääldama. „Teised lapsed õpetavad lapsepärast keelt, vanem õpetaja tahab ikka Shakespeare’i keelt õpetada,” muigab Värä.

Sõbralik õhkkond algab juba uksel. Tervitatakse mõlemas keeles. Lastevanemate poole pöördutakse mõlemas keeles, kõik üritused ja koosolekud on nii hispaania kui ka inglise keeles.

Koostöö lastevanematega algab juba eelmise õppeaasta kevadel. Näiteks tehakse enne kooli algust piknikke, et teavitada vanemaid eesootavast. Vanematega koos tehakse klassiõhtuid ja muid ühisüritusi.

Natalja Mjalitsina kiidab lapsevanemate kaasamist õppematerjalide valmistamisse – arvad küll, et Ameerikas ostetakse kõik poest, aga väga palju õppevahendeid oli oma kätega tehtud. Ka lastega koos kohapeal. Ühistööd on palju.

Meie õpetajaid võlus õppevahendina täring täringus, mis on hea matemaatika õpetamiseks. Visates näed, et sees on üks number, peal teine. Õpetajad tõid selle Eestisse kaasa ja nüüd olevat täringust vaimustuses ka Eesti lapsed, isegi need, keda arvutamine enne ei paelunud.

Meie mõistes töövihikuid ei ole. Igal õpetajal on omatehtud vihikuke, oma süsteem. Ise valmistatud asjad olidki kõige huvitavamad.

„Õppevahendid olid vajaduspõhised. Meil võib vahel näha, et vahend on olemas ja tuleb mõelda, kuidas seda kasutada,” kommenteerib Värä. „Isetehtud õppevahend on mõeldud konkreetseks puhuks. See arvestab kõike, mida üldised õppevahendid ei suuda. Ka tunnid olid erinevad, mõni meie mõistes klassikaline ja mõni teistsugune. Igal õpetajal oma käekiri.”

Õppereisi suureks plussiks loevad Innove keelekümbluskeskuse inimesed ka seda, et pilootlasteaedade meeskonnad teistsuguses keskkonnas sõbrunesid. Iga päev leiti aega nähtut koos analüüsida.

„Saime reisil kinnitust, et Eestis on väga head õpetajad. Meil on tugev põhi, millelt edasi minna,” võtab Natalja Mjalitsina jutu kokku. Einar Värä lisab: „Asutused, kus käisime, teevad aktiivset koostööd ülikoolidega, hoiavad end kursis uute uuringute ja tuultega. Võrdlesime end oma ala parimatega.”