Autospordi rollist tehnikateaduste propageerimisel

20. märts 2015 Martin Harak Eesti autospordi liidu ringrajakomitee esimees, Eesti kardiliidu tegevjuht - Kommenteeri artiklit

Juhtusin hiljaaegu lugema kadunud auto- ja autospordiajakirjaniku Vello Kala 1983. a ajakirjas Kehakultuur avaldatud artiklit pealkirjaga „Tagaõuest välja”. Sarnaselt poliitika ja ajalooga leidus rohkelt äratundmiselemente ka selles loos, mis keskendus peamiselt autosportlaste järelkasvu puudumisele, mõtisklustele olukorra põhjustest ning sellest, kuidas saada edasi.

Toonaseid Nõukogude ringradasid valitsenud Toomas Napa oli ühtäkki jäänud kodumaa ainsaks medalitoojaks. Vormel-Estonia 20 oli tehnilises plaanis ajale mõnevõrra jalgu jäänud, teisi eestlasi painasid veel tihtilugu tehnilised probleemid. Eesti päris oma ringraja puudumine sundis meistrivõistlusi pidama Riias Bikernieki rajal ning seetõttu vähenes eestlastest pealtvaatajate ja ühes sellega kuulsate võidusõitjate mantlipärijaks ihalejate arv. Artiklis viidatud küsimused on aktuaalsed ka praegusaja Eestis. Kuivõrd on aga tegu üldse lahendatava probleemiga?

Väikeste ja suurte arvude maagia

On selge, et igas valdkonnas esineb tõuse ning langusi. Eriti spordis, eriti pisikese rahvaarvuga riigis. Kui Eesti jalgpallikoondis pannakse kokku mõnekümne tuhande mängija seast parimate leidmisega, siis maailmameistri Saksamaa treeneri valim on sadu kordi suurem. Nii lihtne see ongi. Alati esineb häid ning halbu aastakäike, kuid reegel on ikka üks: suurem valim annab parema lõpptulemuse.

Sarnast loogikat võiks kasutada ka autospordis, kuid mitte alati – lisaks suurele rahvaarvule peab esinema teatud määral soodumus mõne spordiala harrastamiseks. Soome pole rahvaarvu poolest kuidagi iseäralik, ometi on just seal enim F1 ja autoralli maailmameistreid elanike kohta. Mis aga peamine, Soome näol ei ole tegemist mingi statistilise moonutusega – riigi võidusõitjad on püsinud esirinnas aastakümneid ning võite on korjanud seejuures mitmed sõitjad. Statistilise jaburusena saab aga ka näidata, et üks Soome naabritest on viimase 30 aasta jooksul võitnud näiteks sama palju autoralli MM-etappe kui Ameerika Ühendriigid, Venemaa ning Saksamaa kolme peale kokku. Jah, arvasite õigesti – see riik oleme meie.

Kas tänapäeva Darwin võiks sellest järeldada, et just sellel laiuskraadil kasvavad geneetilise pagasiga noored, kellest sirguvad tulevased maailmameistrid, kellel on eelsoodumus valida oma lemmikspordialaks just autosport ning kes ei pea paljuks ohverdada oma noorus suure pühendamise nimel? Vaevalt. Pigem on põhjamaade hõre asustus ning pimedad aastaajad tinginud meie kinnise suhtlemisviisi ning pannud harrastama tohutult aeganõudva ettevalmistusega autosporti. Barcelona noore esimene eelistus on näppude õliseks tegemise asemel hilisööni rannas vutti mängida, Jyväskylä vööni ulatuv lumekiht sunnib ainsaks liikumisvahendiks mootorsaani.

Tehnika ei kasva puu otsas

On loogiline, et tehnikaga noorest peast lähedalt kokku puutunule on autosport huvitav. Seal, kus linnas kasvanud ja peamiselt videomängude kaudu maailma avastanud noore jaoks võrdsustub tehnikasport rahakoti suurusega, on tegusale maapoisile autospordi sünonüüm millegi oma kätega valmis tegemine. Oskus ja tahtmine tehnikat mõista ning tunda ja tunnetada on mõistagi oluline ning selles vallas on soomlased jällegi esiotsas. Kimi Räikkönen ei sõida F1-s pelgalt oma vaimukalt ignorantse käitumise tõttu, Mika Häkkineni loomupärasest võimest autot seadistada on räägitud legende.

Tänapäeva autod (ega ka võidusõiduautod) ei pruugi eelmiste aegade sõidukitega küll sarnased välja näha, kuid tehnika ei ole ka nuppudeta telefonidega maailmas midagi muud, kui see oli näiteks 30 aastat tagasi. Justkui sulgpatjadel teekonarusi ületavate autode vedrustuselemendiks võib olla pardaarvuti kontrollitav õhkpadi, kuid ratta ja teepinna kokkupuutel etendavad tähtsaimat rolli ikka veel füüsikaseadused.

Infoühiskonna dekadents?

Muidugi autospordi populaarsuse kahanemise juures oma osa moodsa aja trendidel. Autosport ei ole aga kunagi lihtne, sest juba hobikardikeskusse minek nõuab kesklinnast linnaäärde sõitmist ning veelgi raskemaks võib kujuneda diivanilt esikusse jõudmine. Arusaam, et võistlusauto ostetakse netipoest, aitabki sättida võrdusmärgi autospordi ja rahakoti vahele. Muidugi on autosport kulukas, kuid hea auto ei tee veel kellestki suurt meistrit, halvemal juhul isegi mitte huvilist.

Elektrivormeli FEST14 seadistamine Tallinna tehnikakõrgkooli autolaboris. Põhiline töö elektriauto puhul käib arvutiekraanil.

Elektrivormeli FEST14 seadistamine Tallinna tehnikakõrgkooli autolaboris. Põhiline töö elektriauto puhul käib arvutiekraanil.

Kas üks probleem võib olla tänaste noorte puudulik armastus tehnika vastu? Mis karul kõhus on vs. kust ma selle äpi saan? Küsimus on ikkagi pigem selles, kuidas ja kui ajaefektiivselt me interneti pakutavate hüvedega ümber oskame käia. Kui palju suudame tehnoloogilised võimalused enda jaoks tööle panna, et luua midagi tõeliselt olulist, mille abil luua omakorda midagi veelgi olulisemat. Tehnikateaduste roll on maailmas arvatavasti varasemast veelgi tähtsamal kohal, sest arvuti iseenesest pole ju muud kui üks masin.

Seda teavad suurepäraselt Tallinna tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli tudengid, kelle ühisprojekt „Formula Student” on andnud sadadele noortele võimaluse rakendada õpitut paralleelselt vormeliehituses. Needsamad igal aastal projektiga liituvad tudengid on juba mõne aasta pärast tööturul praktilise kogemusega spetsialistid, tänu kelle oskusele teooriat ellu rakendada võivadki sündida suurepärased tooted.

Supp ongi lahja

Kui peaksime nüüd eeltoodu põhjal arvama, et autosport on oma lõpu alguses, siis nõnda pessimistlik ei maksa olla. Kindlasti omavad ühiskonnas ning tehnoloogia arengus toimunud muudatused teatavat mõju noorte käitumisele ning on selge, et tänapäeva noore esimene unistus ei ole päris enda auto. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli tegemist staatusesümboliga, täna see nõnda enam pole.

Huvitav on jälgida esmakordselt väljastatud autojuhilubade koguarvu muutumist ajas. Üldistusi tehes võib öelda, et see trend liigub tõepoolest korrelatsioonis 18 aasta taguste sündimusnumbritega. Mõnevõrra moonutusi lisab 2000. aastate lõpu majandussurutis, kuid tänases juhilubade arvu madalseisus oleme ikkagi eelkõige 1990. aastate keskpaiga väheste sündide tõttu. Lihtsustatult öeldes: kui 30-aastaste jalgpallikoondise saaksime koostada ca 25 000 inimese seast valides, tuleks 20-aastaste juures teha valik poole vähema seast. Täitsa tõsi, meid ongi sedavõrd vähe.

Kui Vello Kala 30 aasta taguse olukorra tõsidusele viitamise järel võisime kergendatult hingata, siis täna peaksime olema mõnevõrra murelikumad. 1980. aastate lõpu vabaduseufoorias aset leidnud beebibuum andis sisu peaaegu kogu 2000. aastate Eesti autospordile, peatselt vägesid juhtima asuvate 1990-ndate kasvandike read tõotavad vähemalt poole väiksemat tõenäosust maailmaareenile jõuda. Statistika on meid küll soosinud, kuid kindlasti on meetmeid ka puudulike vahenditega hea tulemuse saavutamiseks.

Tehnikahuvi ennekõike

Talendid rajal. Foto: Timo Anis

Talendid rajal. Foto: Timo Anis

Ikka on arutatud, mis on Eesti autospordi eesmärk. On see kodumaine suure tiitlivõistluse etapp või päris oma F1 maailmameister? Vahet pole, sest oluline on end autospordis sees olles hästi tunda. Ükskõik, mida me seejuures teeme – oleme sõitjad, pealtvaatajad või kooskõlastuse andjad oma naabermaalapil mürarohke võistluse läbiviimiseks.

Viimastel aastatel on taas kord tekkinud noori soodsaimal moel autospordi juurde meelitavad hobisarjad. Üks selline on Eesti autospordi liidu ja Eesti kardiliidu ühistööna valminud hobikardikeskustes peetav auto24 „Talendid rajale”, mis on mõeldud kuni 13-aastastele poistele ja tüdrukutele. Sarja juures on korraldajad näinud vaeva kallite peaauhindade ning vägeva meediakäraga, kuid mõistagi ei tule tulemused mõne aastaga, sest täna tehtava töö vilju on võimalik lõigata ehk 5–10 aasta pärast. Olulisim kõigest on sarjas osalenud noore tehnika juurde mis tahes rollis püsima jäämine.

Omamoodi tõuke tehnikahuvi suunas anname lastele ka siin. Näiteks tutvustavad auto24 „Talendid rajale” etappidel lastele tehnikahariduse vilju isevalmistatud vormeli näol Formula Student Team Tallinn meeskonna liikmed. Kahe ülikooli ühismeeskond püsib maailma 500 kõrgkooli arvestuses pidevalt esiviisikus ning igaüks sellest meeskonnast teab, et autosport on aidanud nende teadmistel tõusta uutesse kõrgustesse praktilise töö kaudu, mida igaüks järjekordse uue ja ainulaadse ning kõrgtehnoloogilise vormeli ehituse juurde on panustanud.

Seega, autosport pole alati pelgalt kihutamine kiirete ja kallite autodega. Vastupidi, tegemist võib olla omamoodi katsepolügooniga ja kasvulavaga teotahtelistele ja võimekatele noortele. Mõistagi käib siia juurde ka sõitmine, kuid eks ole teekond heaks sportlaseks saamisel samuti inimarengu üks vorme. Sama lugu on haridusega.

Lõpetuseks, noortesarjades ei püüa me meeleheitlikul moel leida järgmist Kevin Korjust või Ott Tänakut. Pigem on eesmärk anda noortele lõbus ajaveetmisvorm, mille kaudu tekkiv huvi võib nende haridusteel saada määravaks. Kohtumiseni rajal!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!