E-Eesti müüt

13. märts 2015 Jürgen Rooste kirjanik - 2 kommentaari

Käisime sõber Wimbergiga seoses „Elamusaasta” projektiga just Tapal ja Tamsalus koolis külas. „Elamusaasta” on äge asi, aga korraldaja ütles, et see käik võibki jääda viimaseks – raha on nüüd läbi. Uued ministrid (kultuur ja haridus!) võiksid hea tahte märgina maha istuda ja leida võimaluse, kuidas üks inspireeriv ja loov projekt saaks jätkuda. Tuhanded särasilmad lõõmata!

Noored koolides olid ka ägedad – eriti Tapal küsiti julgelt ja asjalikult –, tekkiski elav diskussioon, mis enam tunnikelladest ega söögiaegadestki ei hoolinud, keegi ei teinud „eestlast” (see on see tuima pilguga tühjusse vahtimine). Aga üldse, mööda Eesti koole käies saan ma kogu aeg kinnitust, et siin on elu, et siia on mõtet jääda, et kuskil on inimestes elutuld. Ma ei tea, kuhu see pärast kaob …

Nagu ikka siuksel puhul, arutime ka kohustuslikku kirjandust. Et kas on vaja, kas on nõme … Nõme on mingis mõttes ikka see „Tasuja” (jms) tagumine: ei ole enam tasuja tund. See raamat nt on moraalselt ja stilistiliselt niiviisi vananenud, et ta ei kuulu enam tollesse esimesse korpusse, mis peaks eestlaste ühisosa, tolle jagatud tekstikorpuse ja kultuurikogemuse looma, mis meist sama kogukonna liikmed teeb.

Iseasi, kui suur osa kirjandusest üldse enam on me rahvuskehandis, äkki ongi fluidaalne identiteet kuidagi loomulikum, et igaüks leiab ka selle algse ise – muidugi oleks ju tore, kui „Tõe ja õiguse” ja Lutsu lugude paroolid säiliks me ühises teadvuses, et sellest – aga ka Karevast-Alverist-Underist või Sauterist-Undist-Gailitist – saaks noorte ja vanadega kõnelda.

Ühesõnaga: igal pool on ka lugevaid noori, kuigi nad on pigem erandid. Ja teisi tuleb ehk veidi suunata ja turkida. Eks haridussüsteem – kahjuks – rajane ju keskmise mahitamisel. Kuigi seda „keskmist” ei ole ju olemas, mingis mõttes toodame selle ise. Inimeses on ägeduse alge, seda tuleb inspireerida. Jah.

Praegu jäi see „Tasuja” näide tänu sõber Wimpsile hambu, aga tõesti. Tegu on teosega, mille väärtust, kohta ja tähendust adub see, kes juba väga hästi eesti kirjanduslugu ja üldse ajaloolist romaani tunneb. Lapsele selle kätte viskamine – sest nii on tavaks olnud – on sigadus.

Aga mida siis teha, sest „Tasuja” laduneb raamatukogudes ladusalt, aga toda uut, toda, millest noored saaks valida, ei saa ju kuskilt kätte. Kooliraamatukogudel pole raha, isegi Värske Rõhk pole igale poole tellitud, kuigi see on AINUS noorte kultuuriajakiri vanusele 16+. (Hea Laps teeb ka väga hääd tööd väiksematega, see vast ikka on igal pool olemas??) Ühesõnaga, vaene riik, kitsad võimalused?

Kui ma aasta-paari tagant korra arsti juures käin, kulub arstil suur jagu aega arvutis pusimisele. E-arstisüsteem, noh, on sel ka vigu, miskipärast ei näe või tea teised arstid ikka, mis esimesed-kolmandad teinud on jne. E-kool töötab, õpetaja aur läeb sinna ka, päris kõvasti. E-riik, oi, mulle meeldib tuludeklaratsioonil klikkida. E-valimised.

Aga E-raamatukogu? Haridus­minis­teerium ostab koolide jaoks – muidugi korraliku ja ausa raha eest – kaasaegse eesti kirjanduse – ja ka tõlgete – e-õigused, kõik õpilased saavad lugeda, pea kõigil on juba tahvlid-arvutid-telefonid, on ju? Valik oleks suur, leiaks igaüks endale oma ja õige!

Kirjanikule oleks see korralik teenistus, ta ei peaks tundma end viletsa, väikse ja vaesena. Lastele võimalus tõeliseks kirjasõnavabariigiks, et meil olekski juurdepääs ühisele intellektuaalsele omandile. Keelele ja loomingule.

Muidugi, siis peaks vaatama, et see raha tõesti ikka autoriteni jõuaks, mitte paari e-kirjastajat ei rikastaks, eks.

Aga mis ma räägin, ikka ei suuda me ideaalne e-riik anda näiteks füüsika e-tunde neile koolidele, kus vastav õpetaja puudub. Ma tean, et sellega tegeldakse nt ülikoolides jne, aga päris elus see puudub, noh, kui täitsa põnevaks tehtud pranglimine ja mõned e-õpikeskkonnad välja arvata.

Ühesõnaga, tuli särasilmades vajab kütet. Kõik tingimused ja vahendid selleks on meil olemas. Raha kuluks suurtes mastaapides suhteliselt vähe (noh, tõenäoliselt ei saaks kirjanikud oma ühe raamatu õiguste eest keskmist aastapalkagi kätte, kuigi selle võiks ehk aluseks võtta, kui kaalume tööd ja tähendust), aga kasutegur – n-ö pikaajaline tulu – oleks tohutu.

Nii igatsen ma tõelist e-Eestit, just neile lastele. Muidu on see kõik mingi virtuaalne potjomkinlus, mõttetu infotehnoloogiline poose muuilma ees, kui me ei suuda oma teadmisi-oskusi rakendada sääl, kus seda päriselt vaja oleks.