Edgar Savisaar on punkrock
Edgar Savisaar on punkrock, ta on täis tuld ja päikesetorme, see pole kindlasti viimane kord, kui temast kuuleme. Aga: ilma temata on mäng teistmoodi, viletsam. Kui see juhtub – ma loodan siiski, et mitte – on Savisaare eemaldumine poliitikast nagu mõne kõige olulisema viguri mahatõstmine igavese male laualt. Kusjuures, see on mingis mõttes isegi ohtlik. Sest nood pisemad malendid võivad seepääle ju hulluks ja ennast täis minna.
Ma lootsin nondelt viimastelt valimistelt enim mingit muutust. Näiteks oleks olnud muutus ka konservatiivsete jõudude selge võit. See oleks mind vaimse liberaalina positsioneerinud ühiskonnas tugevasse opositsiooni. Mu lemmikesseed ja artiklid on Anton Hansen Tammsaare 1930-ndate lood, kus ta torgib mingis mõttes nii natse kui ka sotse, eks. Sest mõistusega inimene näebki mõlema poole nõrkusi. Uskuge või mitte – mina oma homotoetamise ja eestivenemeelsusega olengi mingis mõttes rahvuslik konservatiiv. Ma lihtsalt tahan siukest ühiskonda, mis elaks ja õitseks kogu selle teistmoodi kraamiga.
Eks, millest me räägime? Meil pole ju uusimmigrante, Eesti on ses mõttes väga suletud ühiskond. Ka mul pole praegu haigekassakaitset ega kindlat sissetulekut. Miks peaks tulema siia mõni eksleja? Kõik pole imelised Auri Hakomaad, kes mängivad end New Orleansi tänavamuusikust Tallinna restoraniomanikuks. Auri on üks mu lemmikpäss maailmas, just sellepärast, et ta lõhkus need piirid. Noh, ja muidu ka.
Ühesõnaga: kui Martin Helme puistas mõni aasta tagasi naljatamisi: „Kui on must, siis näita ust” (nii ütleb mees, kes on pidanud džässiklubi, kamoon!), siis mõtlin ma, et harva näitame kellelegi üldse ust, ka sissepääsu mõttes. Ja ei, kuni suur jupp Eesti inimestest, ka Ida-Virumaal nt (kusjuures ka nemad võitlevad „homoseaduse” vastu ja õigustavad Putini Venemaad, kuigi see on ilmselge Natsi-Saksamaa mahapeks praegu), istub tööta, ei ole mina see, kes ütleb, et tooge siia mass hindu ja hiina töötuid.
Meil on oma töötud, võtame Soomest eeskuju ja maksame nende töö eest, eks. Soome riigil on siuke asi nagu tööpraktika, st tööle naasva inimese eest maksab palga ja maksud riik, suvalise ettevõtte juures. Ja see pole mingi hale kommunism, sest võidavad kõik. Eks! Aga Eesti on mingi imelik koht, kus ei tohi toda turvatunnet tunda, et noh, ma võin hetkeks kõigest kõrvale astuda ja siis …
On mul ikkagi kodu, ikkagi kallim, ikkagi lapsed. Mis riik see on, kes ütleb otse ja avalikult, et me ei saa nii nagu Soomes ja Rootsis, sest et siis … ma ei teagi … rikkad kannatavad? Ühesõnaga.
Ma tahtsin öelda, et Edgar Savisaar on punkrock, st „ma julgen olla mina ise ega kuula kedagi teist”. Muidugi ei tööta see meie poliitikas enam, muidugi on kõik üks tohutu Jaan Krossi kompromiss (muide, Ellen Niidu luule on ägedam, ta ei anna sääl suurele lainele alla!), aga me elame ajas, kus paipoisid ja ametnikuhinged kontrollivad tuleviku suuniseid ja tähiseid, aga see nende tulevik ei huvita mind karvavõrdki.
Ma olen elusa tule uurija, luuletaja ja inimesena. Kes pole kunagi Keskerakonda hääletand (mu pojale väiksest pääst meeldis see, sest sääl on sõna KERA sees) ega ka Savisaart otse hoidnud. Täna (23. märtsi õhtul, kui seda kirjutan) tunnen, et meil peab olema tugev vall selle jama vastu, mis hulbib praegu ühiskonna kohal.
Sõda on siis, kui kõik mõtlevad, et on sõda, eks. Kas te kujutate ette olukorda, et Putin ründab Eestit, mille peaminister on Edgar Savisaar? Ja ma ei taha tuua siin Kekkoneni Soomet eeskujuks. Ma vihastasin end sõgedaks, kui üks tüüp Kahe Kaisa baaris tuli rääkima, et ta oli 80-ndail giid ja kirjutas eestlaste kohta ülevaateid, sest KGB maksis talle korraliku kuupalga. Sa oled vaba maa vaba inimene ja valid selle? Noh, ta jäi ellu.
Ma tahtsin öelda, et Edgar Savisaar on punkrock.