Eestluse oaas Helsingi äärelinnas

Helsingis Viikki linnajaos asuva Latokartano põhikooli nimes ei viita miski Eestile. Ometi käib siin 2009. aastast soome-eesti kakskeelne õpe ja kooli 700 lapsest 121 on eestlased.

Latokartano kooli fuajees tervitavad meid pearättidega islamineiud. Multi­kultuurses Soomes pole tavatu kuulda soome keelt tõmmu nahavärviga inimeste suust. Neljandiku Latokartano kooli õpilastest moodustavad aga eesti lapsed.

Õpetaja Silja Aavik juhatab meid sisse „Yrttimaa” kirja kandvast uksest. Koolimajal on viis tiiba, nn aulat, igaühes õppimas sadakond last, kel oma riidehoid, õppe- ja puhkealad. Majaosadele nimepanijad on inspiratsiooni ammutanud loodusest ja numbrite asemel on klassiustel kirjas „Basiilik”, „Rosmariin”, „Kask”, „Mänd”.

„Yrttimaa” asemel võiks olla kirjas hoopis „Oaas” – eesti lastele on missioonitundega õpetajad loonud siia tõelise oaasi, kus hommikust pärastlõunani kõlab eesti keel ja valitseb eesti meel. Lisaks õppimisele pannakse rõhku kultuurile, korraldatakse üritusi, käiakse ekskursioonidel.

Võõrsil tegutsevatest koolidest ongi just Latokartanos kõige rohkem eestikeelset elu. „Hoiame väga oma lapsi, et neil oleks võõras riigis üks koht, kus neil on alati hea olla,” ütlevad õpetajad. Harvad pole juhused, kus soome kooli edasi õppima läinud tulevad külla, kallistavad endisi õpetajaid ja poetavad pisara. „Siin on rohkem Eestit kui mõnes Eestimaa koolis,” on paljud vanemad märganud.

Õpetaja tugev tugi

Õpetus käib Latokartanos Soome õppekava järgi, mis on üsna sarnane Eesti omaga. Kohati on vahe vaid ainete mahtudes ja teemade läbimise ajas.

Õppetöö toimub eesti ja soome keeles sihiga mõlemat võrdselt arendada. 1.–2. klassis on rõhk eesti keelel, alates 3. klassist suureneb järjest soome keele osa, et 7. klassist minna üle soomekeelsele õppele. Lapsed ütlevad, et see on suur muutus. Ka õpetajad on vanemas astmes soomlased.

Õpetaja Silja Aavik oma esimese klassiga.

Õpetaja Silja, kes lisaks oma 1. klassi jütsidele õpetab ka 8. klassile maateadust, annab tunde paralleelselt kahes keeles. Ta tõlgib soomekeelsest õpikust peatükke eesti keelde ja vormistab need konspektiks, kus terminid on kahes keeles. Ikka selleks, et lastel oleks üleminek lihtsam. Lapsed saavad tunnis võimaluse endale ise konspekt kirjutada. Kui õpetaja ei teeks sellist eeltööd, tuleks lastel end soomekeelsest materjalist ise läbi närida. „Oleme paindlikud ja pakume õppijaile eestikeelset tuge,” selgitab õpetaja. „Meil pole jäika suhtumist, me ei tee õppimist vastikuks. Nad tahavad siia tulla.”

Kümmekond aastat Eestis lapsi utsitanud Silja Aavik töötab Soomes seitsmeteistkümnendat aastat. Ta alustas Roihuvuori algkoolis, kus 1996. aastal tehti algust soome-eesti kakskeelse õppega. Ettevõtmise hingeks oli eesti laste identiteedi ja juurte säilimise pärast südant valutav Anne Ribelus, kes oli 1992. aastal Soome elama asunud.

2009. aastast on eesti klasside pesa Latokartano põhikool, kusjuures viiendat aastat kuulub kool Helsingi kakskeelse õppe süsteemi. Eesti klasse õpetavad lisaks Anne Ribelusele ja Silja Aavikule Marika Nisov, Ülle Maasalu, Riina Aavik. Abiõpetajad Maris Rõõmussaar ja Inna Masõtsh on abiks tervele koolile, et ei jääks muljet, nagu oleks eesti õpilastel koguni kaks abiõpetajat. Eestikeelse hariduse edendamisel on suured teened ka direktor Satu Elol.

„Meie õpilaste pered on huvitatud eesti keele ja kultuuri säilitamisest. Kellele see tähtis pole, see oma lapsi siia ei too,” ütleb Anne Ribelus. „Mõned arvavad, et siin on lihtsam hakkama saada kui soome koolis. Kohaneda võib-olla ongi lihtsam, kuid kahes keeles õppimine on raske ja eeldab kodu toetust.”

Õpilaste arv kahaneb

Paari viimase aastaga on õpilaste arv langenud 180-lt 121-le. Kas rõõmustada, et eestlased jäävad varasemast rohkem kodumaale? Aga võib-olla on vanemad teinud otsuse, et jäävadki Soome, panevad lapse soomekeelsesse kooli ning mõtlevad, et ei mingit eestlust. Eriti need, kes on tulnud ära kibestumisega. Nii võetaksegi oma lastelt võimalus tulevikus ise otsustada, kus riigis nad tahavad elada.

1. klassi tulija peab testis eesti keelest aru saama, ei loeta sõnu ega küsita arvutamist, veel vähem etteütlust. Viimasel ajal on tase ühtlane, enamikul on seljataga eesti lasteaed. Paljud pered otsustavadki alles siis kogu pere Soome tuleku, kui kooliaeg käes ja testid tehtud.

Kooli söökla paikneb valgusküllases aatriumis. Iga õpilane saab ise endale toitu tõsta, valikus on alati mitu toorsalatit. Söökla on ühtlasi ka kooli aulaks.

Õpetajatel mõlkus mõne aasta eest meeles plaan valmistada põhikoolilõpetajaid ette ka eesti gümnaasiumiks. Kuid 7.–9. klassini on eesti keele tunde siiski suhteliselt vähe ja eesmärk on valmistada noored ette soomekeelses ühiskonnas ja koolielus jätkama. Eesti gümnaasiumi saab minna väga motiveeritud õpilane, kelle kodu on väga toetav ja eelnevalt on võetud kooliga ühendust.

Vanema astme õpilased, kes on käinud ka Eestis koolis, ütlevad, et Soomes on vähem kodutöid ja ka reeglid pole nii ranged kui Eestis. Nad on rahul, et saavad eesti keelt õppida. Loevad usinasti kodumaist ajakirjandust ja ka raamatuid. Neile meeldib olla mõlemas riigis, suviti käivad nad pikemalt Eestis ning külastavad vanavanemaid ja sugulasi.

Latokartanos, nagu teisteski Soome koolides, on tunniplaanis ka töökasvatus. Alates 7. klassist tutvuvad õpilased mõne firmaga ja löövad nädalaks ise käed töös külge. Ettevõtlus on viimasel ajal esile kerkinud teema. Iga noor peab tulevikus oskama endale töökoha luua. Igal kevadel on koolis ettevõtluspäev, kus alates 4. klassist tehakse ise midagi kaaslastele müügiks. Lapsed saavad mänguraha. Kes rohkem suudab müüa, on võitja.

Põhikooli lõpus Soomes eksameid pole, tehakse vaid tasemetöid ja tulemust saab parandada alles kymppiluokas – 10. klassis. Üleüldse saab hindeid parandada ainult haiguse tõttu puuduja. Parimatesse ametikoolidesse saavad sisse kõrge keskmise hindega pürgijad ja need on alati olnud populaarsed. Keskklass moodustab ju valdava osa ühiskonnast. Ametikooli lõpetanul on korralik palk ja prestiižne amet. Noori ei pea sinna meelitama.

Õpetajad Silja Aavik, Marika Nisov, Pirkko Korhonen, Anne Ribelus emakeelepäeval vestlusringis Eesti suursaadiku Margus Laidrega.

Soome koolis pööratakse suurt tähelepanu erivajadustega lastele. Klassiõpetaja nopib välja need, kes vajavad aeglasemat lisaõpet. Nende tund toimub samal ajal klassikaaslastega. Silja Aavik annab tugiõpet kaheksa tundi nädalas ja aitab järje peale lapsi, kes soome keeles õppides pole kõigest aru saanud. HEV-lapsi ei sildistata ja nendesse suhtuvad tolerantselt ka kaaslased. Maast madalast sallitakse teistsugust. Tehakse kõik, et laps lõpetaks üheksa klassi.

„Kõik ei suuda olla võrdsel tasemel ja kas peakski, nad on ju meie omad lapsed,” arutleb Aavik. „Kui koolivalitsus midagi ütleb, siis nii ka tehakse. Direktorid ei tõrju kedagi, kool ei kuulu neile, vaid omavalitsusele. Meie kooliski on kolm erivajadustega laste klassi. Reegleid püütakse täita, Soome on seaduskuulekas maa. Muide, kakskeelse õppe uurimisel tuli välja, et õpilaste-õpetajate suhtlemine on Soomes loomulikum ja sõbralikum kui Eestis. Kuristikku pole vahel. Sooja suhtumist ja viisakat suhtlemist võiks nii Eestis kui ka kodumaa koolides praegusest rohkem olla.”

—

ARVAMUS

Katrin Raidma

Tartu Karlova kooli õpetaja

Latokartanos jäi silma, et vahetundides ei istu lapsed nutitelefone näppides seinaääri pidi maas nagu meil ning telefone lubatakse kasutada vaid siis, kui see on õpitava aine teenistuses ning õpetajalt on selleks luba saadud.

Igati õige tundub olevat see, et õpilane peab veetma vahetunnid õues ringi joostes. Kohustus värsket õhku hingata tagatakse sellega, et koolimaja uks avanebki lukust vahetunni lõppedes. Teisel vahetunnil saab 6.–9. klassini sees olla, siis on söögivahetund.

Tunnitöö korralduses köitis tähelepanu, et koolilauad olid klassis asetatud nii, et õpilased istusid laudade ümber, mitte üksteisele kuklasse vahtides. Õpetajate sõnul on eesmärk koostööharjumuse tekkimine. Rühmade koosseise muudetakse, et arendada koostöövalmidust erinevate inimestega.

Tähelepanu väärib ka õpiabi süsteem, kus püütakse igaühele leida just talle sobiva tasemega õppetöövorm ning aidata areneda sinnamaani, kuhu võimed küündivad.